Rahvamuusikasõprade hea elu jätkub!

Täitsa tõsijutt. Augustis, Käsmu kaptenikülas Viru Folk. Pileteid hakatakse müüma 1. aprillist, saab nii festivali passi kui päevapiletit.
Majutumisele tasuks aegsasti mõelda, sest üks õige rahvamuusikasõber on ka keskkonnasõber ;-) Esinejate nimekirja vaadates igati soliidne üritus. Ma ise ootan, silmad pikad peas, kooride väljaastet.

Näljasurm Eesti moodi

Vikris oli just lugu Meremäe ja Misso rahvast, kes alates märtsist jäävad ilma autolavkast. Seni on Võru Tarbijate Ühistu seda elus hoidnud, nüüd siis lööb reaalsus valusasti pähe.
Lähim kauplus hakkab olema Obinitsas.
Vanurid, kelle jaoks lavka on ainus (tõsi, kallim) võimalus iganädalasi sisseoste teha, peaksid nüüd kas ära kolima või välja surema.
Nii saavadki Missos ja Meremäel kokku meie sotsiaal-ja regionaalpoliitika: tee tööd ja teeni hästi, osta auto ja ela kus tahad. Oled vana, väeti või vaene- vaata ise kuidas saad.
Meremäe ja Misso ju Võrugi poolt vaadatuna ääremaad. Lavka pidamine toob aastas ligi 400 000 krooni kahjumit- tahate lavkat, makske kinni, kuradi maarahvas!

Pingviinide paraad

Tänavuse presidendi vastuvõtu kohta ei tahakski seda väljendit kasutada. Selline soe meeleolu oli. Küllap aitas kaasa presidendipaari, eriti pr. Evelin Ilvese vahetu suhtlemine nii korporatsiooniõdede kui talle oluliste/lähedaste inimestega.
Rohkem, kui kunagi varem oli lapseootel ilusaid naisi.
Kõik see va pingviinindus jäi tahaplaanile. Ei arumaivõi, miks peaks arvustama naiste tualette- kui lausalist etiketi vastu eksimist pole, siis jääb vajaka väljakandmisest- kas ei istu kostüüm mingil põhjusel või on valitud kandja isikuomadustega mitte haakuv kleit- ja seda ei saa inimesele süüks panna, sest mitte kõigil pole oskust/võimalust tervikut tajuda. Või ei pea nad seda vajalikukski.
Mis tähtsust ongi sel kõigel? Eriti kontekstis "meil on palju olulisemaid asju otsustada, kui see, kas vahetada hümni või mitte." Muidugi kulutame leheruumi kostüümide arvustamisele!
Mu noorem poeg viitsis mõnda aega kätlemist jälgida ja tegi paaril korral noka lahti. Panen siia mõned tema ütlemised:
- Proua Evelin Ilves on jälle ilusam. Ning Toomas on isegi meie telekas (16:9) nagu kõhnemaks jäänud. Kui on ilus naine, siis peabki olema ise ka mees.

- Andres Tarandil on niiiiii pisike naine! - See on Mari Tarand. -Hea, et talle ikka nii väiksed rahvariided leiti.

- See mees (Vahur Klaase) tuleb üksinda. Noh, väga hea, temaga läheb vähe aega.

-(mina: Sven Mikser, oi, kui tore! Ja vaata, tema naine on ka temaga ühte nägu. mamma: Väga armas naine, sisemist ilu kiirgab) Ma tahan endale ka sellist! -Keda sa tahad, naist või?-Jah, ma tahan endale ka sellist naist nagu Sven Mikseril.- No päris sellist ei saa, seda on ainult üks. - No nad võivad ju tütre saada. (Hetke pärast jämeda häälega)... mis mees sina selline oled, et tahad minu tütart endale naiseks? Hehee, ja siis vaata, Sven ei annagi mulle oma tütart naiseks... vot ma võibla ei sobigi!

- Mina küll ei jaksaks seal niikaua teretada. Alles siis, kui kõik on ära teretatud, saavad ära minna. Ja nii nad seal teretavad, mitu päeva teretavad, hommikust õhtuni ja öö otsa. Ei ole nii, et ainult Helle Meril on suur roll kanda, Presidendil on ikka hoopis raskem, peab teretama koguaeg.
(eelnes vanemate inimeste omavaheline jutt sellest, kui kaunis on taas kord Helle Meri ja kui õnnestunud on tal elu suurim lavaroll- olla taasiseseisvunud Eesti esimese presidendi abikaasa)

... edasi poeg enam väga ei viitsinud. Aga hümn on tal peas ja tema arvates on see väga vinksvonks. Ja sünnipäevakaardid (mõlemad) on kantud sügavast isamaa-armastusest ja kaunistet riigi sümbolitega.

Aastapäevane

Palju õnne, vabariik!
Täna on toss veidi väljas. Eks ole kolm päeva jahmerdet ka.
Mõtlesin küll, et küll ma ikka teen veel ühe piduliku ja siis veel teise ka, aga on läinud sootuks puhkamise tähe all. Hommikul olime pidulikumad, emal ju sünnipäev kõige tipuks, nüüd nahistab igaüks oma nurgas, kes õppida, kes tööd teha, kes magada, kes puid laduda.
Sünnipäevakingita ma ei jäänud. Iseasi, kas s e e kink nüüd kõige väärtuslikum oli. Tahtmata täpsustada- me maitseme riigi liberaalse alkoholipoliitika vilju. Hää, et politseisse ei sattunud vaid nagu lubas, nii ka õigeks ajaks koju jõudis. Veidi räsituna ja mudasena, kaheks tunniks vetsu kapseldununa ja 14 tunniks magama, ... aga siiski.
Ja huvitav, kes nägid, need ütlevad: "ükskord peab ju esimene kord olema." Ja :"sul läks ju hästi, ta jõudis koju." Njaah. Esiteks: ei olnud esimene kord. Koju jõuda oli esimene kord. Teiseks: teist korda ma enam ei soovi. Seni, kuni jalad minu laua all, selline asi ärgu kordugu. (Loota võib, et selleks hetkeks, kui jalad laua alt ära korjatakse, on mõistust rohkem peas...)
Agamuduvägailus.
Ilm ond veidi vilets, Teenuse kandis olla eile old paks suusalumi. Meie aga, oh, olime sootuks kesklinna kesksüdames, sõprade juures õhtusöögil. Olnud tore.
Ja üks tõsine "tarkusetera" kah:
Kui juustukilo hind saab võrreldavaks hea raamatu hinnaga, siis tuleks eelistada viimast."
Juustuta, õigemini selleta, mida viimasel ajal Eesti kauplustes juustu nime all müüakse, saab elada küll. Vihastasin hommikul järjekordse eesti juustu peale, mis on toorelt müüki paisatud ja sigaterava juustunoa all mitte ei viilutu õhkõrnadeks liistakuteks vaid mureneb. Kilo hind aga on viimase nädalaga taaskord tõusnud!

Emale kinkisime "EV 90" ja Estonia teatri ajaloo raamatu; kiirjooksul Apollosse haarasin riiulist ka Jaan Krossi "Kallid kaasteelised" II osa ja Harjumaa mõisate legendide raamatu. Vanem poeg sai tänase päeva puhul (ja äsjajuhtunu valguses) "Lennart Meri: Poliitiline testament."
Tegelikult peaks talle pihku suruma ka Enn Soosaare "Isa ja aeg".
Mul on ööhakuse tissitamise lugemisvara siiani Kaljo Orro koostatud lavakooli raamat; mitmete õppejõudude intervjuudest kumab läbi noorte üha kahaneva lugemuse pärast. See on huvitav jah, kuidas ka meie ... ei oskagi öelda... hilisteismeline?!.... ei tunne lugemisest suuremat rõõmu; kui mõned seiklus- ja muinasjuturaamatud välja jätta, siis kaardub ta sunniga lugema vaid kohustuslikku kirjandust (ja sedagi eelistatult läbimälutud, elik kommenteeritud variandis). Arutleda ühe või teise teose pinnalt on temaga ilmvõimatu, seda tegevust loetakse kooliga kokkukäivaks- raisata oma aega kirjanduslikule mõttevahetusele emaga- no andke andeks!
Noorem poeg jälle neelab raamatuid... üsna minu moodi, tihti mäletamata autorit ja pealkirja, loetust endale mõned ivad välja korjanuna, sukeldub ta üha uutesse üllitistesse. Isa kombel näeb temagi lugemislaud välja nagu ühepajatoit raamatutest- nädalaga koguneb eri žanritest teoseid hunnikutena nii kirjutuslauale, voodiservale, riiulile kui ka ... põrandale. Ja vetsu lohistatakse omaette hunnik (kusjuures, seal on segi nii isa, kui poja kui... minu raamatud.) Aeg-ajalt tabab mind koristamistuhin, siis üritan igale kõvakaanelisele leida raamatukogus ta õige koha.
Kogumise maania... raamatud, helikandjad, hääd veinid... ilusad inimesed...
Inimesel on liiga palju asju.
Peaksin siinkohal soovitama, minge raamatukokku ja laenutage, siin aga on üks "aga"- meie kohaliku raamatukogu eelarve on nii pisuke, et väärtteoseid nad kõiki küll soetada ei jaksa. Teisalt võiksid ajastu märki kandvad raamatud ühes kodukogus ka olla. Ja lõppeks- meie pere ja muud loomad on piisavalt arvukas, et anda välja tillukese kogukonna mõõt. Nii loeb ühte raamatut kaugelt üle ühe nosu. Häid raamatuid loetakse mitu korda.

Algusesse tagasi- head aastapäeva! Ma ei julge lubada, et me õhtul cava lahti korgime- sellel on omad põhjused, m i k s me seekord seda võibla ei tee- aga igaüks me peres võtab täna aega veeta hea eesti raamatu seltsis. Ka Nööp, kes meelsasti laseb endale luuletusi ette lugeda.

Aitäh, sõbrad, ilusa päeva eest!

... teie, kes te meeles pidasite,
... teie, kes tulite ja olite,
... teie, kes mõtlesite.


Hämmastusin, et on niiiii palju, niiiii ilusaid ja häid... :)
Eile, kui hommikust peale kõik viltu vedas- magasime Nööbiga üle; kohv tuli lahja; köök nägi välja nagu maailma kõikseropem seapesa; väiksem vend tuli koolist pahas tujus; iss ja võttetiim jäid laevast maha; jne.jne.jne... siis mõtlesin küll, et ah, tühja sellest päevast. Nagunii on neid aastaid nüüd juba nii mitu, et enam kokku lugeda pole mõtet. Ja mis see muudakski, ei tunne ju suurt midagi selle päeva jooksul ja mööda saades. Muidugi on vahe, kas 20 v 30; või 15 v 35- aga see vahe on rohkem füüsiline. Vaimliselt on valida, kas jääda paigal tammuma- ja neid näiteid on lähiümbrusest ja ilmekaid; või väärikalt elukogenduda. Kui oskaks, siis teaks rääkida, kuda seda viimast teha. Ma mõtlen, et mingi tasakaal vist lisandub ja teatud asjade vastu kaob huvi; samal ajal, kui muud asjad jälle omandavad tähtsuse.
Nööp on vist ikka e r i t i õigel ajal tulnud, kui nii mõelda- siis, kui isased inimesed, need eesti keskmised, võtavad kuulda ja veavadki keskmise vaevu välja, ei jää mina loodetavasti lausüksi- vanemal lapsel on siis ehk juba päntajalad ja mu oma kõiksepisem on parasjagu nii probleemses eas, et peab agarasti trimmis püsima.
Mis siin ikka heietuda, lõpetasin päeva pikema kirjaga. Konservatiivne, vanamoeline mutttt- mulle kohe meeldib kirjutada pikki, alguse ja lõputa kirjasi; telefonitsi on see kõik... pinnavirvendumine. Võibla siis nii, et kirjas ei saa valetada, torusse teed alati, ka neljakümnekraadise palavikuga, oma paremat häält. Surmad allteksti.

Algusesse tagasi- olen tänulik, et mu ümber on nii palju toredaid inimesi. Püüan samaga vastata.

Nojah

Tegelikult oli see lugu ju palju värvikam.
Mis sai neist kümnest väikesest neegrist? Ja sellest pimedast toast?
Mispärast on tuhande armukese seast välja valitud see kõige koledam mimm? Mispärast!?
Miks ei pandud süüdlasi vangi?
Ja miks kurat, ei võiks nad jätkata kaunil, literatuursel paskvillilainel?
Arumaivõi.
Loe siin Orro "Lavakooliraamatut" ja Õnnepalu Flandriat. Tõepoolest!

Killukesi tavalisest elust

Vana Tätte joriseb telekas piltidele tausta. Pildid on ilusad, jorin on tuttav. Tuulele meeldis natuke aega kuulata ja kaasa joriseda, aga siis tüütas ära. Puges mamma sülle ja jääb seal vaikselt magama. Tavaliselt me ju niiiiiii kaua üleval ei konuta, aga iss tuleb alles võttelt. Ja varahommikul läheb ära võttele ja mitte niisama, vaid kaheks päevaks ja kaugele. Ja siis tuleb ja kohe on üks sünnipäev ja käib mitu päeva mitmeid külalisi. Ja tööd on palju. Lõpetasin KulKa taotluse, nüüd jätkan teise projektiga ja teisest kohast. Ja ma ei ütle, et mulle e i meeldi. Meeldib-meeldib. Mingi pettekujutelm, et midagi saab nii ära tehtud. Issand, ta tõeliselt joriseb... rahvustelevisioon, olgu peale. Ainult segama hakkab ikkagi on trallalallallaaa...
Panen siia mõne pildi.
-Sõbrapäeva põrrapõrratordist (no nüüd hakkan ise ka juba jorisema... mitte, et ma viisi ei peaks või nii...). Selle tordiga oli nii, et naabrimehega oleksime peaaegu tülli läinud. Sõbrapäeva õhtul, kujutage ette. Ta nimelt e i jaksanud rohkem süüa. Õnnetuseks jäi söömata just see tort, mille pärast sõbrad kutsutud said. Või midagi sellist. Ta sammub edasi, pikk ja sirge mees. Ja me ei läinudki tülli, võttis hoopis torditüki kaasa. No tegelikult ma tegin nalja ju. Ega siin kodus muud nalja ju pole, kui tordinaljad, eksju. Mees tuleb tagasi... kui üldse. Jabur.
-Laupäevasest Kaberneeme metsaalusest, kus meie iss koos teistega vahvasti me sõprade saunapalke hiivas. Grillile ei saanud jääda, Tuulel olid püksid märjad ja ilm külm ja ema ilge nipsakas, kes ei osanud autos mähkmeid vahetada. Ah, teadagi.
-Päikesepaistest, ja hommikusest tugitoolist. Ja sinisest hommikumantlist ja pidžaamast. Ja väikestest kätest.
-J ütles täna, et mu veebikust kajab vahest vastu mõru meel, mis sunnib pliiatsit haarama. Njaah. Pinnavirvendus nagu alati. Sest eks paista kaugelt asjad alati isemoodi ja ilusamad. Elu nagu roosamanna. Ja kallimal kuldne kuu kummuli selgas. Kuda päriselt on, kesse ikka räägib. Viisakate inimestena me...

Kolmas!

Kolm kuud ühe väikese inimese elus on kahtlemata väga pikk aeg. Minu jaoks on iga päev kingitus. Viimast korda selles elus saan o m a lapse alguse juures olla.
Mari käis lastega Nööpi tervitamas, ütles, et meie omadel on kõigil olnud tõeline "oma" lapsepõlv. Selles mõttes, et vahed on pikad- 8 ja 7 aastat ja igast titest on saanud täiega rõõmu ja muret tunda. Nööbil on muidugi mõnus, kaks vanemat venda hoiavad ja tegelevad teineteise võidu. Meil, vanematel, on sellevõrra lihtsam jälle.
Aga see kolmas- see ju tuli toredasti. Sest valge šokolaadi- toorjuustu kook õnnestus täiesti! Saladus on tõepoolest korralikus tooraines. Kohandasin retsepti nii, et toorjuustu panen veidi rohkem ja hapukoort natuke vähem. Kõik muu on, nagu kirjas. Ma ise seda kooki eile enam süüa ei jaksanud... no viskab üle iga natukese aja tagant üks ja seesama kook. Nosisin rõõmuga hoopis oma klassikalist edulugu- kohupiimakooki; mida ma tegelikult ju tiheminigi küpsetan, pesakonna tungival nõudmisel.
EE joonistas Nööbile väga vahva sünnipäevakaardi, meie isaga tegime oma kingi kaks nädalat tagasi ära- installeerisime valge võrevoodi ja kõik vajaliku, päikesekollaste linadega lõpetades, sinna juurde. No iseasi, kas Nööp oma voodis ka magab- oleme jätkuvalt kõik tatised, miska ta magab meie voodikolmandikul minu kõrval, et oleks ühtlane soojus ja vajadusel saaks kiiresti nina puhastada. Esimesel võimalusel siiski kolib tütarlaps oma voodikesse, sest meil on lihtsalt kitsas! (Asi, millest ma pole kunagi aru saanud- kuidas üks tibatilluke inimene voodis n i i suure ruumi endale võtab...).
Kohe tuleb sõbrapäev, vanema poja nimepäev. Mul ongi plaanis täna, kui selle nädala lood kokku pandud, lapata koogiraamatut ja otsida välja üks tõsine šokolaadikoogi retsept. Selline, mida ma enne pole teinud. Sacher, pagan, tuleb mul liiga hästi välja, et viitsiksin seda teha. Kohe tahaks midagi, mis saaks untsu minna- et oleks väike adrenaliin või nii. Muidu mutistun siin täiega, elu tasane ja mõnus, eksole.
Meie kolmekuune tirts saab nüüd igapäevaselt ühe toidukorra lisa juur-või puuviljalist; pudelipiim sülitatakse suure kaarega välja. Koduse ravimise osas on ta siiani, sarnaselt teiste lastega leplik, nõustus näiteks põdrasambliku teed jooma. See aga, nagu teame, on kibeda sokipesuvee maitsega. Raamatuid vahib hoolega, jutustab, kisub juustest, oskab teha musi (paneb pea kolks vastu põske), võtab kõvasti kaelast kinni kui ütelda: "Tee kalli-kalli" (on lihtsam tassida), vihkab autotoolis istumist (lepib autos, kui saab olla minu süles), vedrutab hoolega, parimad sõbrad on majas leiduvad suuremustrilised padjad, jne. On kohe selline mõnus, enamasti heatujuline voldiline lapskene. Arsti juurde jõuame siis, kui nohud-köhad välja ravitud.

Memme tegemine

Pühapäeval oli lumi.
Palju lumi.
Suusalumi.
E-d käisid suusatamas.
Vahtisin ninalörisena läbi akna.
Viskasin jope püjama peale ja silkasin salaja õue.
Mätsisin lund.
Mõnus oli.
Sain natuke mätsida, kui aken läks lahti ja E küsis, mis teed.
Ise täitsa paljas suusatamast tulnud.
No tahtis pesema minna.
Tuli hoopis õue ja hakkas ka mätsima natuke väiksemat palli.
EE tuli kohevarss ja hakkas omakorda mätsima kõige väiksemat palli.
Memm saigi valmis. Rõõmu kui palju.
Pärast võttis iss vankrist ühe teise tillukese memme välja ja lubas pilti teha.
Pilt saigi valmis. Rõõmu kui palju.
Nii umbes kuueteist tunni pärast oli memmest alles ainult äranäritud porgand.
Seesama, mida ma ühe pildi peal hammustan ninast.
Pühapäeval tuleb lumi.
Nad lubasid!

If kindlustus, minu tagapool nimetatud organ!

Kohustuslik liikluskindlustuse poliis- siiani on If selle kenasti postiga koju saatnud, pärast seda muidugi, kui papp on nende kontole laekunud.
Detsembris, palun väga, saadeti see mulle ette hoiatamata e-mailile.
Et laadige endale akrobaat ja vaadake, me saatsime teile poliisi...
Mitte sõnagi, et ma peaks selle välja trükkima.
Või et ma ei tohi seda e-maili kustutada.
Või et ma peaksin manuse salvestama.
Või et ma...
Mul lihtsalt ei olnud varem aega If kindlustusele vastata. Täna oli. Ma ei kavatsegi seda poliisi välja printida. Ma tahan, et nad seni, kuni viimane politseinik EV-s tunnistab elektroonilist andmebaasi ja lubab mul dokumentideta võõras linnas ringi sõita (sh. liikluskindlustuspoliisita), saadaksid selle poliisi mulle o m a kulu ja kirjadega väljatrükitult ja postiga koju. Nii nagu siiani.
If kindlustus, minu tagapool nimetet organ! Kus kurat on mu kindlustuspoliis? Parem oleks, et politsei mind kinni ei peaks enne kui see poliis, küll hilinemisega, minuni on jõudnud.

Olen jah, mõnes asjas põhimõtteline. Mille kuradi pärast ma maksan neile, kui nad ei vaevu enam isegi printeritahma kulutama?

Neste avalike suhete juhil pole seekord mõtet vastata.

Möllab rom ja mees hüppab korterist alla

Allikas: täanne EpL olnine.

Siis, kui ema on haige

... ei jaksa ta voodist tõusta. Pea valutab. Nohu on. Köha on.
Isa lõigub all puuvilju ja asetab need vaagnale kaunisse kompositsiooni. Tuleb üles magamistuppa ja teeb emale pai. Poisid käivad kikivarvul. Vahepeal käivad natuke kallistamas.
Vanaema keedab all põdrasambliku teed ja teeb võileibu.
Kõik lõbustavad titte. Titt magab ootamatult kolm ja pool tundi õues, tormi ja vihma käes. Ärgates on roosapõsine ja rõõmus. Isa toob tite emale söögiaegadeks kaissu.
Aga õhtuks, aga õhtuks on ema voodisolemisest nii väsinud, et tõuseb üles ja toimetab natuke köögis.
Paneb kala ahju. Lööb üles mannavahtu.
Kallistab poisse ja teeb titele ettevaatlikult, nina kõrvale keerates, pai.
Sest poisid tervenevad juba. Aga titt ja muud võiksid täitsa terved püsidagi.
Iga päevaga annab haigus natuke järele.
Kus ta pääseb- kui ema on haige, väljendavad kõik oma armastust otsekoheselt. Kus ta pääseb- kui armastusega põetatakse, siis tuleb siit majast lihtsalt jalga lasta.
Ja üldse on täna väljas nii ilus talveilm, et haigus, va kuri, kukub surnult maha. Õhk on osoonist kare. Tervis tuleb mühinal.

Kas Ilvese või Rüütli mees?

Mõtlen selle üle juba üsna mitu aega, et kas meie, kes me Leto Svetile võitu arvasime, oleme Ilvese või Rüütli mehed?
Ja kas kellelgi oli üldse kahtlusi, et Leto Svet ei pruugi võita?
Kommetaariume lugedes selgub, et on terve hulk neid, kes Eurovisiooni endiselt täie tõsidusega võtavad. Ja nende meelest teeme ennast terve Euroopa ees narriks jne.
Šõud peab saama. Ja seda Leto Svet teeb. Täiega.
Ootan huviga, milliseid reaktsioone hakkab tulema sellest nn. Euroopast, E ütles, et keegi juba kompleinis, eestlased mõnitavad neid oma lauluga.
Meie pere kolm põlvkonda on tulemusega rahul.
Ainus, et öö otsa ja praegugi veel kummitab Leto Sveti viisijupike peas ja vorstid-tordid karglevad silmade ees.
Ahjah, ikkagi... Rüütel v Ilves? Häälte arvu poolest arvaks et... läbilõige nii sellest kui teisest ja natuke kolmandast ka.