Nafta! NO99

Jah, loomulikult soovitan ma kõikidele seda etendust vaatama minna.

Ehkki mu oma muljed on esialgu veel suhteliselt segased ja settimata, võib-olla on siin oma süü selles, et ma teemasse viimastel aastatel üsna süviti sisse olen pidanud minema.

Kõigepealt plussid- NO on väga intensiivne, füüsiline, karismaatiline (kui seda sõna teatri kontekstis kasutada kõlbab), Nafta! lavastuses on oskuslikult ära kasutatud kõiki oma võimalusi ja tundub, võetud oma võimaluste parim osa- olgu siis hääleseade Zoja Hertzilt või koreograafia Jüri Naelalt või Ene-Liis Semper oma tuntud headuses... mis kõige olulisem, näitlejatel silmad säravad! Nad tõepoolest tunduvad tegevat seda, mis neid ennast õnnelikuks teeb.
Aga.

Me käisime vaatamas järjekorras viiendat etendust, seega on asi üsna algusjärgus ja edestulevad minuarust miinused tõenäoliselt iga järgmise läbimänguga ka tasanduvad.

Tekstiandmine- sellega oli pea kõikidel näitlejatel kohati probleeme- tõenäoliselt on põhjus üsna omapärases lahenduses, kus lava paikneb keset ruumi, publik nagu vesi kahte lehte kummalgi küljel üles lae alla nihkumas. Teises pooles jagati lava omakorda õhukese kardinaga kaheks ja niipea, kui näitleja sattus olema teisel pool vaheriiet, tema teksti enam kuulda polnud võimalik.

Lavaline liikumine- oli olukordi, kus puntratants oli poole sammu kaugusel, komistamisi tuli ette mitut puhku. Ka valgus liikumine lavalt saali ja fuajeesse ja ehkki videoekraanidele näitlejate valgumisi kuvati, oli tulemus vaatajale suhteliselt vaevarikas jälgida.
See selleks, võibolla ma pole ka kõige õigem sihtrühm, kael kange ja kondid jäigad ja mõtlemise kiirus vanaduse tõttu hangunud ;)

Heli- nivood kõikusid seinast-seina, üksjagu võis ka tekstist arusaamine sinna nahka minna. Kasutati (näiliselt) erinevaid mikreid- vahepeal karjusid näitlejat käsimikrisse; lauldes olid nad varustatud 'põsemikritega', aga see võis olla ka puhas butafooria, sest üsna tõenäoliselt olid Mirtel Pohla suurejoonelised etteasted enne salvestatud (viisi pidada ja samal ajal hingeldamata vinget sabatantsu tantsida pole just kuigi kerge, isegi mitte vahval Mirtelil... ma arvan).

Nüüd jõuan ma selleni, kust oleks pidanud alustamagi, aga et aega on paraku vähe ja muljed settimata, jätsin lavastuse laialilammutamise viimaseks ja palun kergemat karistust, sest tegu on ikkagi vaid terelooma väga isikliku ja lavastuse ühekordse läbivaatuse tulemusena sündinud hinnanguga.

Sisu oli ebaühtlane. Alguses justkui läks vedama, aga juba oligi esimene komistuskivi käes- liiga palju tavainimesele mittemidagiütlevaid fakte-numbreid üheskoos, kiirel tekstiandmisel ei jõudnud ka kõike pakutavat jälgida. Ehk siis- vaataja kukkus kärult juba esimese viie minutiga.

Efektsete laulu-ja tantsunumbrite ajal oli aega ennast muidugi koguda ja edasi läks asi tõusvas tempos, nalja nabani ja naer läbi pisarate- ülareas istunud tibid ohkisid iga minuti tagant: 'täitsa haige värk', 'issand, kas tõesti on nii jube või?', 'appi, mis mu geelküüntest saab?' jne.

Teine pool, alates riäälitisõust jäi venima. Kaua sa ikka neid käästingusse tulevaid tüüpe vahid ja naerad, 4-5, mitte rohkem, aga näitlejad näisid selle koha peal oma piiritust tõeliselt nautivat ja lõid aina uusi tüpaaže. Riäälitisõu ei olnud vaimukas. Ja kui see pidi olema iroonia ja meie endi üle naermine, siis see ei koorunud välja. Näitlejate mängule ei ole taas kord midagi ette heita, nad tegid mõnuga!

Lavastuse alustekst- kavaleht ütleb ja etenduse käigus saab sada prossa aru ka, et tegu on Strandbergiga. Aga kus on tasakaalupunkt? Seda ei olnud. Mulle, kes ma oleksin tahtnud kaasa mõelda, jäi asi ühele, siis Strandbergi-poole kaldu. Täiesti arusaamatuks jäi 11/9 vandenõuteooria sissetoomine, samas oli etenduse üks parimaid kohti 'keda kogu aeg kotitakse, see on tropp' stseen.

Mirtel Pohla aadressil olen juba vargsi kiidusõnu lausunud. Ta tõuseb esile, ta püüab pilku (mitte ainult tema kena tagumik, mida korduvalt vaatajale ühel või teisel moel paista lastakse), ta on lihtsalt ilus inimene ja andekas näitleja.

Mehed on ka... kenad. Ainuüksi seda harva nähtavat eesti isast ilu sellises koguses (korraga 4) tasub vaatama minna. Selle koha peal, kus nad aluspüksid jalast rebivad, pimeneb saal diskreetselt. Ja naised tagareas pistavad kiljuma, võite kindlad olla :-)
Näitlejatena kahtlemata väga omal kohal; ikka see intensiivsus, füüsilisus, liikuvus, karismaatilisus- seda jada võiks jätkata veel mitut puhku- kuni tekstiandmiseni. Selle koha peal võiks kah saalis tuled diskreetselt kustutada kuniks kokkumäng sisse harjub.

Minu jaoks oli Nafta! esimene NO99- s nähtud lavastus. Vähem kui nädala pärast vaatame ära Padjamehe. Siis oskan ehk enda jaoks mingi püsivama pildi luua sellest teatrist.

Publikut vaadates on NO99 noorte teater ja kui tulla tagasi korrutatud intensiivsuse juurde, nimetada seda 'Eesti traditsioonilise teatri kontekstis erinevaks' ja võtta veel üldistusena juurde 'pinnavirvendus' ja 'kiirtoit', siis see justkui peaks olema see, mida me tänapäeva teatrilt ootame.

'Nägin, kuulsin, aga külge ei jäänud midagi.'