Loomulikult on internet suurepärakuline ajaraiskaja. Aga mitte sellest ei taha ma rääkida, kuidas ka mina pole vaba tööpäeva kestel mind tabavatest internetitõbedest nagu info otsimine, lemmikblogide lugemine, msn ja skype eraelulistel eesmärkidel.
Elades Tallinna lähistel ja töötades graafikuga "töö peab olema tehtud, nädalapäevast või kellaajast hoolimata" kasutan mõnigi kord võimalust töötada kodus ja hoiduda meie suhteliselt väsitavast pealinnast. Kodune männimets, vaikus ja värske õhk soodustavad igati kontsentreerumist ja seeläbi tõuseb ka töötamise kiirus, miska kodus töötades jääb tõepoolest aega nii lastele, loomadele kui kevadistele aiatöödele.
Selle kõige juures on üks tingimus- kuskil peab kättesaadavas kohas olema internet.
Meie alevikus see siiani ka täitsa saadaval oli, kohalikus raamatukogus nimelt. Tõsi küll, vaid tööpäeviti teatud ajal ja laupäeval loetud tunnid. Aga saime hakkama. Korra päevas sõidad uhke männimetsa alt paar kilomeetrit autoga või rattaga külaraamatukokku, pakid kotist lahti läpaka ja netijuhtme ja oledki nisa otsan!
Paar päeva tagasi tabas mind siinsamas raamatukogus ebameeldiv üllatus - keegi itimees, kes juhtumisi töötab vallamajas ja enamasti ei ole üldse kättesaadav, on asjad internetipunktis sättinud nii, et oma läpakaga enam võrku siseneda ei saa.
Miska tuleb sõita...näiteks Ülemiste keskusse, kus asub lähim toimiv WiFi leviala.
Mina sõitsin kesklinna kontorisse, pettunud, et kaotasin oma kodus töötamise päeva ja jõuetu kohaliku omavalitsuse aegluse ja mõtlematuse osas.
Räägivad midagi Külatee3 hankest, mis meiegi valda ulatuma pidi; siis räägivad, et panniga saab taevast needust sisse püüda, aga välja saata panni pealt midagi ei saa; ulmevennad lubavad netti siia valglinna küll Eesti Energia juhtme kaudu küll tsentraalsest solgitorust... No saame näha. Mina eriti ei usu neid võimalusi.
Naabrinaisel on Elioni inetneedus, aga see on nii aeglane, et korra, kui seal proovimas käisin, pidime kõik magama jääma kuniks brauser eneseleidmisega tegeles. Vähemalt sai veini joodud ja armsate naabritega sotsialiseerutud.
Et mida ma siis õieti öelda tahan- elu on endiselt ebaõiglane, KOVidega asjaajamine meenutab vanu häid "nõuka"-aja ustekulutamisi ja ärge tulge mulle rääkima, et Eestis elab keski innovatsiooniloom nimega Tiigrihüpe.
Hää, et meil on RAS telefon ja elekter ja soe vesi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar