reede, 13. oktoober 2006

Vilsandi rahvuspark rasvavabaks

Pole minu asi keskmiste sõrmedega vehkida ja "na-nan-na-naa-naa" laulda, aga hea meel on ikkagi. Sellest, et kapo on oma järjega meie vanima rahvuspargi administratsiooni puistamiseni jõudnud. Tänasest Postimehest loeme artiklit "Staažikad looduskaitsjad võeti kapo pihtide vahele".
Ma ei rõõmustaks ehk sedavõrd, kui ei oleks suvel käinud sealkandis omavalitsuse igapäevaeluga tutvumas. Ja kuulnud ühtepuhku: "Elu oleks teistmoodi, kui seda rahvusparki (loe:Kullaperet) ees ei oleks."
Lisaks sellele, millest räägitakse artiklis, on avalik saladus, et Kullapere keelas-käskis-poos-ja laskis ka ehituslubade andmisel. Mul on siinkohal suisa isiklik kogemus olemas, kui paar aastat tagasi otsisin kohta suvekodule, tingimusel, et see asuks võimalikult kaugel. Siis pakkus mulle maatükki müüa üks tore tädi Kihelkonna vallast. Pakkus maatükki väikesaarele, saareelanike mustikamaale. Kui uurisin, et kas sinna üldse midagi teha võib, ikkagi rahvuspark jne, siis ütles tädi, et Kullapere on lubanud asja korda ajada.
Kullaperega seonduvalt meenub mulle viimasest käigust üks üle mere minnatahtmise lugu ka- anti meile poest number, helistage, saate kaubale. Helistasimegi. Hind oli üle mõistuse, see-eest oleks saanud eriteeninduse- minna siis, kui sobib ja tagasi tulla, kui vaja. Eks ma siis vallas pärast rääkinud, et näh, selline lugu, kõik võtavad turismihooajast viimast. Kommentaar oli lakooniline: "Ah, see on Kullapere punt, ikka Hiiuväinaga tuleb minna."

Nadi muidugi, et artikli pealkiri räägib looduskaitsjatest... aga meil oli ka keskkonnaminister, niiet selles osas on kõik nagu ok. Nimetet minister, muuseas, kommenteeris Kullapere kinnisvaraalast tegevust umbes nii: "Ei-noh, ikka peab silma peal hoidma mis toimub, tuttavatele inimestele peabki lubama, sest nad on ju tuttavad." Kõik loogiline. Looduskaitsjad, keskkond, jne. Ainult et miks Vilsandi RP peab olema sellesse sisse veetud, arumaivõi.

Vikri üheksastes pikemalt seda seika ei kommitud, E ütles, et miks peakski, kapo vahistamised on muutumas sarnaseks nähtuseks nagu esimene lumi- paar päeva kõik räägivad ja imestavad, aga siis harjuvad. Mõni võibolla oskab rõõmu ka tunda.

Kommentaare ei ole:

Täitsa vanad asjad