Võiksin jutustada mitu toredat absurdimaigulist lugu sellest, kuidas autoriõiguse seadust Eesti Vabariigis on võimalik interpreteerida. Aga nimesid nimetamata ei oleks need lood kuigi värvikad ja viisakalt hoian need fopaad väiksemas siseringis naermiseks.
Kokkuvõtlikult: reedel oli mul pikk ja sisutihe telefonivestlus EAÜ esindaja Mario Kivistikuga, kes ütles umbes midagi sellist: "Eks me siin hoiame silmad-kõrvad lahti, aga oluline osa on autoril endal ka tähele panna, kus tema teoseid kasutatakse."
Reklaamiagentuurides toimuvat nimetas ta selgesõnaliselt pornograafiaks.
Paraku pean temaga nõustuma.
Ja ma niiväga lootsin, et mul õnnestub kohtuda selle V-ga, kes andis suusõnalise nõusoleku ühe oma tuntuma muusikapala kasutamiseks reklaamis, ise nii surnd nii surnd juba mitu aastat!
Ega õnnestunud kohtuda ka selle loomeinimeste seltskonnaga, kes telefonitsi sõnasid: "Me mõtlesime selle loo siin välja."
Õnneks on meil autoriõigustega kõik tiptop. Lähengi nüüd looma kodulaulu "mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht..." - teate ju küll. Kuidas see käiski... viis takti olemasolevast, kaks oma, viis takti olemasolevast ja "täitsa uus teos"!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar