Jüri Ööbik, pajakinnasteta pervo

"Kõik juhtus täpselt nii.
Olin märg, hirmu täis, pääsenud, õnnelik. Trepp läks üles läbi kivikoridori, läbi võlvkaare... nagu kloostrisse, kus teekäija leiab kaitset röövlite eest.
“Tegin teile kooki,” sõnas päästeingel. Mulle meenus Juhan Liiv. Ainult et kooki pakkus lahke perenaise tütar, armsalt sädistav värvuke."

Kodukirja jõulunumber sattus mulle juhuslikult sõprade lugemislaualt kätte. Artiklit "Viltune aken, kunstnikuhing ja osavad näpud" lugedes tabasin end mõttelt, et nüüd on peatoimetaja küll portsu otsas:

"Ma ei jää kunagi kimpu eleegiliste prouadega, kes, kui ei saa kelkida oma säilinud taljega, ajavad end veel rohkem puhevile oma siniverelise päritoluga. Hoopis raskem on kontakti võtta meeldivalt loomulike impulsiivsete neidudega."

Ahah. Eino-jah. Kahju kohe Jüri Ööbikust.
Edasi lugesin seltskonnale juba kõva häälega valitud kohti ette.

"Ümbrus on mähkunud intiimsesse hämaruseloori. See ongi tundelise neiu taotlus, kes harjunud kamina paistel muusikat kuulama."

Tundelisel neiul on t a o t l u s , kellele meeldib kamina paistel muusikat kuulata. Khmm.

"Anneli asetab savikruusi alla salvräti ja teise sinna, kuhu sätib pika varrega meelusika. Väga korralik tüdruk! Sümpaatne pealekauba- polegi blondeeritud pea või salkudeks kitkutud juustega."

Mis me siit teada saame? Seda, et Anneli on sümpaatne. Tema sümpaatia seisneb peamiselt selles, et pea ei ole blondeeritud ja kitkutud. Teate, mida see mulle meenutab? Ühte Fred Jüssi väga k v a l i t e e t s e t laastu tüdrukutest, kes talle meeldivad. Paraku... ainult meenutab.

"Kohe, kui seda viltust vannitoaakent nägin, armusin korterisse. Ta pidi minu omaks saama!"

Selle koha peal mõtles osa meist, et Tätte on vist hulluks läinud. Olid "Meeletu" ja "Kaevu" mõningad mõttekäigud, mis nad olid, aga nüüd on rahvakirjanik segi pööranud. Korterisse armumine ja omaksnõudmine on kõrgem isast sorti lennukaar. Oujee.

"Vihastan alati, kui psühhoterapeudid mulle standardse tindipleki nina alla topivad- (...)"

Nii, tunnistab ise ka, et teatavaid probleeme esineb...
Seltskonnas jätkub arutelu, kas on Tätte või ei ole, ja kui on, siis kas peaks talle abi kutsuma. Mõnel oli meeles hiljaaegu raadiost kuuldud Kivirähki- Juure disko eesti kaasaegsete kirjandushiiglaste teemal.

"Tüdruk tõmbab musta raudvoodi alt koloniaalstiilis hoiukasti. Vaatan vilksamisi võluvaid pitskleidikesi. Ei julge pärida, kas neiu süda on momendil vaba. See ei tohiks minusse, luuvalus hüpohondrikusse , mitte kuidagi puutuda. Ent ometi..."

Iiks!
Juuresviibinud naisinimesed tõdevad viisakalt ja vaoshoitult: "Pervo". Mõni lahistab nutta, kaks valavad juurde. Ela või ise.
Või õigemini, valuta või ise. Pitskleidikesi.

"Mis kõige olulisem- Anneli on hea kokk! (...) Olen parem kuss ja mõtlen, millise haruldase kaasa võiks kosida minust kõvasti noorem luuletaja, kel poleks põhjust kodus näppugi liigutada- ainult vali Annelik rikkalikust plaadikogust diske ja klõbista söögiriistadega. Jälgin härda meelega, kuidas nääpsuke neiu jõulukuuske kaunistab."

Ei kommentaari.

Lubasin, et uurin välja vastuse küsimusele, kes selle paski ilma villita kirjutas.
Vastus: Jüri Ööbik. Aastal 1986 on temalt ilmunud "Armastusromaan", mis on tollasel romaanivõistlusel pärjatud kolmanda kohaga. Lugesin seda teismelisena, meelde, paraku, ei jäänud midagi peale autori pildi. Sale naine meheriietes. Umbes nagu Erki Otsmanni antipood või midagi.

Jüri Ööbik on kirjutanud Kodukirja jõulunumbrisse teisegi artikli fotograaf Kaarin Subbi jõuluajast. Kahjuks sealt nii värvikaid katkeid me ei leidnud, ju siis oli tegu eleegilise vanaprouaga, kelle keskkoht suhteliselt säilinud või midagi.

Kobeda uurimistöö eest olen sõber T-le tuhandest tänulik. Tätte au, olgugi napilt, sai päästetud.