Käisime eile terve suguvõsaga, kolm põlve üheskoos, Pipi Pikksukka vaatamas. Olnud väga tore esietendus.
Väiksemad lapsed väsisid teise poole alguses veidi ära, täiskasvanutel oli nalja nabani etenduse lõpuni.
Väga läbisegi esimesed muljed meie seltskonnalt:
-Kadri Adamson on väga vahva Pipi, täpselt selline nagu teda ette kujutada võiks. -Tekstiparandused mõjuvad ligi neljakümnesele libretole kah tõelise noorenduskuurina, veidi nurisesime ropendamise üle ja koht, kus Pipi oma papa pead vastu kivi peksis, ei olnud kah väga tore.
-Papa Eefraim (Sepo Seemann) oli väga Metsatöll ja viskas juukseid, teise vaatuse rokkis ikka täiega, ja milline kadestamisväärne lauluoskus, joodeldamisest skattimiseni!
-Marika Vaarik, twelve points!
- Emadel võttis silma märjaks mõneski kohas (hiljem selgus, isadel ka).
Minu teismeline poeg müksis mind lakkamatult kogu etenduse aja ja palus mitte marki teha, sest et ma olla naernud nii kõvasti, et viis rida ümberringi vaatama jäid.
Usun ma seda, jee! Ümberringi olid kõik omad.
Etendus oli igatahes lahe, tap-tap-tap, herr Matvere!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar