Nüüd võin öelda, et tänavu õnnestus.
Mul (meil) (ja ilmselt paljudel) on igal aastal, teatud ajal, kombeks kutsuda kokku sõbrad ja teha midagi, mis ei oleks üksnes süldilaua kummardamine või kõikide naiste ilusaks joomine.
Eelmisel aastal rentisin kohaliku spordisaali, ja ehkki osalejaid oli tabanud tõbede tõttu oodatust vähem, sai seltskond särgid seljas higiseks.
Tänavu läksin libedale jääle, et kui massiharrastus, siis olgu nii. Ja tellisin tantsuõpetaja ning kutsusin sõbrad reede õhtul meie mõisa.
Plaan läks korda. Kolm ja pool tundi, seitse tantsu, salsa sealhulgas. Puhkepauside populaarseim ajaviide oli oma toolil hingeldamine ja joogivee pärast võitlemine. Ehkki seltskonnas oli endisi sporttantsijaid, nägi enamus põhisamme esimest korda. Tantsuõpetaja Heret klubist Figurett kiitis osalejaid ja tõdes, et oleks nii kiiresti kohanevate õpilaste üle väga rõõmus.
Usun, et meie paarikümnepealisest seltskonnast on vähemalt kaks paari, kes Hereti õhutusel kursustel käima hakkavad.
Uskuge, tantsida on mõnus. Poolteist-kaks (meie pidasime eile vastu rohkem kui kolm) tundi intensiivset harjutamist võrdub mistahes teise trenniga, ainult et riided, mis pärast tantsimist pesukasti rändavad, on veidi paremad kui pelk T-särk ja šortsid.
Ehkki sõbrad ütlesid, et järgmisel aastal võiksime korraldada samas stiilis jätkuürituse, arvan ma, et tuleb midagi uut välja mõelda. Üllatusmomendi pärast ja pettumuse vältimiseks- mis siis, kui nad lähevadki kõik tantsukursustele ja järgmisel aastal ei ole see enam mitte algajate võitlus sõlmes jalgadega vaid gigantide heitlus vingemate positsioonide pärast...
Heret ütles, et soovitab edaspidi soojalt seda sünnipäevameetodit kõigile.
Ega siis päevapoliitika puutumata või tort söömata jäänud! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar