Käisime eile Tallinna Sadama laohoones Jalaka "Õnne valemi" esikal.
Vahetult enne kuulsin Kloostri Aidas eelesietendust näinud näitsikult kommentaari: "Mulle küll ei meeldinud, täitsa arusaamatu värk, aga ma ei taha mingit eelarvamust ka luua muidugi."
Arutlesime minnes, et inimesed on erinevad, ühele ema, teisele tütar, igale vastavalt tema rikutuse astme järgi jne.
Mis ma oskan ütledada... mulle meeldis. See, et pani mõtlema. Ja tuletas meelde kooli füüsika ja astronoomiatunnis õpitut. Gravitatsioon ja levitatsioon, vot teile palun.
Ma parem ei pritsigi targutusi like "sümbolitest tiine", "mõjuv valgusmäng", "ei tea, kas nad ehitavad igaks etenduseks uue liivamehe ja kui, siis kas selle jaoks on mingi vorm või kunstnik hakkab varavalges juba peale, et näha, kuidas ta kätetöö õhtuse etenduse käigus olematuseks mureneb", "kõik olid kohal", "mõne koha peal oli märgata lavastuse traagelniite", "Reet Aus on kostüümidega kümnesse pannud, aint et satsid võtavad liiva vahele, ei tea, kas nad peavad need iga kord puhtaks pesema," jne. jne.
NYYD Ensemble Gavin Bryarsi esitus oli muidugi tase; muljeid vahetavad inimesed kommisid umbes nii: "ma muidu kardan seda nüüdismuusikat, üks kärts ja põmm ja kakofoonia, aga see oli täitsa söödav".
Tekst on simple, tõeliselt hoomatav, rõhuasetus paigas, ainus, mida võiks ette heita oli laulja hääldus, mis sundis kõrva kahtlema ja silmaga lava kohal tõlget otsima. Aga see-selleks.
Peaasi, et pani mõtlema.
Rohumaa lehvis etenduse lõppedes mõtlikul näol kaugustesse. Jubedalt tahaks teada, mida ta mõtles. A või ma seda teada saan :)
Igatahes. Neli etendust on veel jäänud ja piletid on praktiliselt välja müüdud. Niiet, kiirustage.
Mõtlema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar