"Rahu, ainult rahu," nagu ütleks Karlsson

... ja Nükanen lisaks, et elu on elamiseks parim aeg.

Ma ei saatnud oma kesklinna koolis õppivat teismelist täna kooli, õigem oleks öelda, tegin südaööl otsuse teda täna kooli mitte lasta.
Muidugi oleks ta tahtnud minna. Mitte kooli, vaatama. Seda värki, mis linnas toimub, sest "teised klassivennad on kõik linna peal laiali ja on jube põnev."
No ja siis veel kogunevad nupust nikastanud ullikesed hambakliiniku juurde, ei mitte arstile numbrit saama (see on üks teine arst, kus neid lausa eelisjärjekorras ette tuleks lasta) vaid "vastuaktsioonile". No tule taevas appi, ütleks üks kolmas klassik.
Ja ma pole üldse kindel, et kesklinna kooli teismelised lapskesed ei tahaks osaleda sellel rahvakogunemisel, põnev ju.
Õnneks kuulis enamus neist (nende vanematest) peaministri lauset, mis kõlas umbes:" Ei ole mõtet alustada oma noort elu viieaastase vanglakaristusega." Ja presidendi avaldust, kaitse-ja siseministri üleskutseid jne.

Võtame vääääääga rahulikult. Minu meelest on meie politseijõud ja valitsus näidanud teovõimelisust ja nende võetud joone toetamiseks tuleks Karlssoni moodi käituda ja küpsetada kodus mõnusaid lihapalle ning olla oma pere ja sõpradega koos.

Ehkki on ärev, tõdesime pereringis (3 generatsiooni) üksmeelselt, et usaldus oma riigi sisse on kõvasti nende sündmustega kasvanud. See kõige hullem tuleb lihtsalt üle elada, küllap siis lähevad asjad paremaks.

Mis puutub Tallinna linnapeasse, siis tema kohta tõdes me Memme lakooniliselt: "See mees seebitab endale praegu poomisköit."

Saame näha. Võtame mönuga.