Ma võiksin ju siinkohal ohkida, et on raske. Ja on õudne. No et kuum või nii.
Tegelikult püüdsime nädalavahetusel asjad säädida sedamoodi, et mitte 30-kraadises palavuses kala kombel kuivalt õhku ahmida. Läksime palavuse eest pakku. Ikka nii, et hommikul poole seitsmest üles, keskpäevani toimetamist ja siis... minema! ... muid toimetusi tegema...
Reede õhtul sõidutasin pesakonna 50 km kaugusele Nelijärvele ujuma. Ja pärast tagasi ka. Pole küll teab, mis keskkonnatark tegu, aga pisemale poisile mõeldes läksime sinna, kus tema ka ujuda sai.
Pealegi on lähima ranna-ja veeribani Kaberneemes 35 kilomeetrit. Ja Leppneeme, kõrvalisse, see-eest puhtaveelisse lahesoppi, mehe vanemate juurde täpselt sama palju. Salmistusse, kus eile oli jäine, see-eest karastav vesi, on kodumajast 36 kilomeetrit. Võta siis kinni... selle kümnekonna ujumiskorra pärast aastas lausa mere äärde oma maja ikkagi ei ehitaks. Ehkki, jah, kuumalaine ajal on Viimsis mõnus- kraad kukkus rohkem kui kümme sälku allapoole, kui laupäeval mehe vanemate juurde marju korjama sõitsime.
Sest mis sa, hing, ikka palavaga muud teed kui korjad ämbrite viisi punaseid sõstraid, tikreid ja vaarikaid.
Ja siis tuled õhtul koju ja keedad nad moosiks, aurutad mahlaks või sügavkülmutad parajate portsjonitena.
Ja ei ohigi sealjuures, et on raske või kuum või raske või...
Sest seda on nagunii. See kolmas tiinuseperiood. Millest ma pole tahtnud ei ise, ega lubanud ka kellelgi teisel, võtta ühtegi fotojäädvustust. Sest seekord on ilusast lapsekandmisest asi tõeliselt kaugel- you name it, I have it... lambist lisanduvatest kilodest imearmsate veenilaienditeni jalgadel. Sinna vahele kobaras uneta öid, lihaskrampe, kõrvetisi, pardi kombel paterdamist, jõuetust, pitsunud sapijuhasid, kotte silmade all, tavalisest sagedamaid visiite hambaarstile, jne.,jne.,jne. Ma lihtsalt ei viitsi enam ohkida ja ahhetada, et mis kõik veel...
Olen soovitanud oma tuttavatele naisterahvastele, et nad vähemalt üritaks sättida asjad nii, et soovitud ja üllatuslapsed tuleksid kolmekümne-tuuris viimati. Kõigil lihtsalt ei pruugi minna nii kenasti kui mu paar aastat vanemal kolleegil, kelle tütrekandmine sujus suuremate probleemideta; kõigil ei pruugi minna niigi hästi kui mul, sest olenemata kõigest olen ma täis teotahet ja rõõmsat meelt, ja kaugeltki mitte kõik pole Kati Murutarid, kes olenemata kõigest oma lapsed ilma kannavad ja kaela kandma kamandavad (on jah kange eit see Murutari Kati, ja mõnda sarnast tean Eestimaa-peal veel olevat; sellepärast kiidan ja imetlengi neid, kiregu kadedad mis tahavad!).
Mis palavusse ja selle vältimisse puutub, siis kahtlemata, on kodusemaid ja keskkonnasäästlikemaid viise sellega võitlemiseks- näiteks jalutuskäik lähimasse külmletiga kauplusse- seal on hää ja jahe (paraku ei saa lõputult leti kohal koogutada, ostma peaks vist midagi...); alati saab õue peale vedida veevanni, mille sees oma palavusest tursunud keha turgutada; kui läheduses on mõni ununenud mõisakompleks, võib sellegi rõskete kiviseinte vahelt kaitset otsida, jne.
Kõige lihtsam on muidugi kigiseda.
Hommikul tuleb mahlastada viimane ämbritäis sõstraid ja moosistada pange jagu tikreid. Ja ongi kõik- kui kuum järgi annab, tuleb esimesel võimalusel minna metsa, sest pohlad on valmis; meil esimene moositegugi tehtud.
Marjamahlaseid näppe ja moosipurkide ridasid riputan pildi peal mõni teine kord üles.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar