... mis lõppeb alati surmaga, ütlevad irvhambad.
Äi on minekul. Haigus-kopsuvähk-avastati, kui Tuult ootama jäin. Üks teine rahvasuust pudenenud tera ütleb, et skorpion tuleb, keegi läheb.
Skorpion tuli, aga keegi ei läinud, äia tervis pööras paar nädalat enne Tuule sündi hoopis paremusele- arstid ei leidnud kopsust enam kasvajat, loodeti, et paari kiiritamisega saadakse luudes kolded tapetud ja edasi võib lugema hakata tema "elulemise" aastaid.
Täna mõtlesin, et mine tea, kuidas need asjad tegelikult on- äi pole pojatütart näinud, ja ausalt, ma ka ei kiirusta ei last näitama, ei ise praegu äiaga kohtuma. Surma hingus vastsündinu juures tundub vastuvõtmatu. Kes mõistavad, need annavad andeks.
Vaatasin meie kolmest suguvõsast põimunud perekonna eellaste elude ja surmade ajalugu. Ja ei avastanud ma midagi muud, kui et statistika kasvajatesse suremuse osas räägib sulatõtt - rohkem kui kaks kolmandikku läinutest on põdenud vähki- olgu eesnäärme-, peensoole-, maksa- või kopsuvähki. Südamed on tugevad, vohaja võtab jalust.
Esimene äi läks insuldiga, oli eluaeg ergas vaimult ja sitke füüsiselt. Kukkus ühel talveõhtul oma maamaja sahvriukse ette ja lahkus. Äia vend ja vennanaine läksid vähiga. Esimese ämma õde ja vend ... vähiga. Minu vanaisa ja vanatädi... vähk.
Isal süda.
Aga vanaema oli kange naine. Tema suri tõepoolest vanadusse. Ehk siis... süda väsis üheksakümne üheselt löömast.
Üks täiesti tavaline eesti perekond. Üks täiesti tavaline sugupuulugu.
Huvitav, mida pärandame oma lastele? Neil on vist lootust saada teada oma geenimustris sisalduvaid saladusi ja seeläbi võimalus osasid tõbesid ka ennetada.
Positiivne ja rõõmus ellusuhtumine on kahtlemata kõige tähsam.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar