Kaljategu: poest pole midagi osta!

Eile hommikul kergitasin uudishimulikult potikaant ja vaatasin, mida teeb mu leivakali. Oli ära teinud.
Selitasin, jahutasin, kurnasin ja pudeldasin.
Retsept on lihtne, sellele tuleks loominguliselt läheneda:
-võtsin paari nädalaga kogunenud koduleiva kontsud, sh. ühe untsuläinud leivateo pätsijagu leiba. Kokku sai 1,5 kg. Kallasin peale 8 l keeva vett, mõlasin, et kontsud saaksid veega kaetud ja jätsin kaane all pooleks päevaks seisma.
-õhtul kurnasin leivapudru vedelikust välja
-lisasin 1 sidruni koore ja mahla
-segasin väikese osa vedelikuga 50 g (soome) pärmi ja 2,5 klaasi suhkrut, kallasin segu leige vedeliku hulka
-jätsin pärmi-leivaleotise vee hommikuni käärima.

Oleks võinud kauemgi käärida, see eeldanuks aga rohkema suhkru v mee lisamist. Praegu saime tulemuseks kuldkollase (klassikaline retsept soovitab leivakontsud enne pannil pruunistada, aga mina seda ei teinud), õrnalt läbipaistva maheda sidruni-leivamaitselise joogi.
Poekaljaga võrreldes on tegu muidugi täiesti mittemagusa märjukesega, aga nagu teada, poekali ka janu ei kustuta- magus tekitab janu. Kodukalja hapukas maik kustutab janu ja ehtsast leivast tehtud jook annab ka energiat.
Pudeldasin Borjomi-vee 1,5 l pudelitesse, neid hea panna külmkappi üksteise kõrvale seisma. Baikali klaaspudelid oleksid muidugi paremad olnud, neid kannatab sahvrisse ka seisma jätta, aga said just ära viidud automaadi kõhtu...

Meie pere noorem poeg jõi kalja isuga, võttis päevaks õuegi väikese kaljalähkri kaasa. Ütles, et noh, nüüd ei pea poest enam baikalit ka ostma või kalja või üldse midagi. Hakkame aga ise kommi ka tegema!
Meie pere isa oli natuke kahtlevam, jõi ja maitses küll, aga kerge kahtlus tekkis, kas ehk kaljal väike promill sees ei või olla. No tantsu keegi küll õhtuks ei löönud... aga uni oli meestel hea. Mine tea, tulenes see siis kaljast või hoopis värskest õhust ja aiatööst...