... mina tunnen aeg-ajalt, et olen oma kolme lapse kõrvalt (see on peaaegu kaks korda vähem kui Murutari Katil või Aita Vaheril või mistahes Aasta Emal) jännis.
No näiteks täna.
Nööp magab üsna vähe ühe pooleaastase lapse kohta, aga see ongi induvidiaalne. Tõuseb hommikul seitsme ajal, siis heal juhul kahe ja pooletunnine uni ühe paiku päeval, kui hästi läheb, siis paar paarikümneminutist sutsu rinnal suvalistel ajahetkedel ja õhtul kümnest- üheteistkümnest magama. Teadagi, mismoodi. Lutti ta meil ju ei võta. Talle kõlbab ainult see Üks ja Ainus.
Kui siis juhtub, et isa on meil kodus, tähendab see, et hommikul tuleb teha söögid-värgid, siis vaadata, mis järje peal on töö ja üritada seda igal võimalikul vabal hetkel edasi nügida; isa teeb vahepeal aias ja kus iganes, mina, laps käe peal, torman väikese maja (ehitaja) ja suure maja vahet, toimetan ja üritan poolduda-jaguneda, midaiganes.
Aga see kõik on lapsemäng selle kõrval, millega tuleb toime tulla siis, kui saabuvad poisid. Nemad nimelt tahavad tähelepanu. Kes, kuidas. Ja süüa. Ja õppida (ka suurem).
Siis kihutab mööda must Mazda, rullis nokk pikalt ees. Tuleb minna ja rahulikult vestelda inimesega. Ei ole vaja kihutada sajaga asulasisesel janiiedasi.
Tsement lõppeb, taldmiku valamine ähvardab jääda pooleli. Tuleb ehitada ehituskauplusse, kaubelda hinda, uurida, kas neil üldse on. Minna järele, tõsta peale, tuua ära. Isa on vahepeal ju uuesti linna läinud, nõukogu ja esikas janiiedasi. Ahsoo, söödud said nad vähemalt kõik. Mida homseks süüa teha... Kallis, kuule, ma pean su kaardi kaasa võtma, mul on raha otsas, aga pean ostma seda ja teist ja kolmandat. Ja see mu autojupp tuleb ikka ära tellida. Mis teha, mis teha, et selle raha eest saaks kaks korralikku jalgratast, elu on selline.
Ema, kuidas ma oma telefonist leian Eriku ema telefoninumbri, seda ei ole siin! Ema, mul on vaja inglise keelt õppida! Ema, tule appi, ma ei saa vektoritest mitte midagi aru. Ema, kas Soome sai poolfinaalist edasi? Prääk ja pröök, kõht on tühi, ei viitsi enam mängida, lapp on märg, suur venna on kole, väike venna karjub, viige nad minema! Ema, ma ei leia netist ühtegi korraliku rootsi keele sõnastikku!- ah, meil on vestlussõnastik? Kus see on? Voodi all ei ole! Raamaturiiulist ei leia... no tule siis ise üles... Ema! kus mu valge pluus on? Aga raha? Isssssand, mul on pesu väljas! Miks teil muruniiduk väljas on... sa ei saa oma lastega üldse hakkama! Ema, kuidas on rootsi keeles... ema, mul ei jää see inglise keel pähe...
Oodake, OODAKE, ema on praegu surnud. Kõik. Ei jaksa! Ma ei ole entsüklopeedia, elav, kahel jalal! Kuidas ei ole? Mis tähendab, ei jaksa? Sa oled ju EMA!
...
"Kallis, kuidas esilinastus oli? Millal sa jõuad?"
... nüüd magavad nad õiglase und. Kaks väiksemat meie voodis, suurem oma toas. Ja mul on ees viis tundi materjali, mis tuleb hommikuks vormida kaheks looks. Täna jõudsin tolmuimeja ja lapiga üle käia vaid kabineti põranda ja mööbli, raamaturiiuleil on ikka veel tolm ja mujale ma koristama ei jõudnudki...
Mees tuli ja ütles, et kuuleb mu häälest, mis ja kuidas on vahepeal olnud.
Ausalt, mulle mõnikord tundub, et...
Ja ma tõesti tahaksin teada, kuidas teeb seda Kati Murutar.
Või Aita Vaher.
Või armas Liina.
Või need kümned ja sajad naised siin ja kaugemal, kelle rõõm ja koorem ühtaegu on kordi suurem kanda kui minul, täitsa keskmisel eesti emal.
6 kommentaari:
See ju jummalast tavaline eesti ema päev :D
Ja ongi nii - teed ja teed ja teed ja imelikul kombel saavad asjad tehtud ka. Võin lohutada - kümne aasta pärast saad endale isegi juuksuris ja kosmeetiku juures istumist lubada ja kui koju jõuad, ei olegi maja vahepeal kokku kukkunud. Proovitud.
Minul oli vanim 11 ja pesamuna 4, kui läksin kuuks ajaks Soome kursustele, said hakkama küll. Veel mõned aastad hiljem jäin lastega üksi, õppisin ise ja õppisid lapsed ning see asjade otsimine ja iga ülesande küsimine on täitsa tuttav teema.
Ja nüüd läheb uus ring -lapselapsed...
Miks muretsed? Ise nii tubli ja hakkaja, kõige selle hullumaja puhveti kõrvalt veel koristada jõuda..! Ei ole need avalikud emakangelased niiväga võimsad sugugi, Vaateaknaperekond käib ennast vahepeal laoruumis tühjaks kaklemas ja see kalli mille laps saab reporteri valvsa pilgu all ei kaalu iial üles küll südamest tulevat, ent kiiruga antud TÕELIST paid.
Jõudu! Aastatega lähevad paljud asjad edaspidi lihtsamaks, aga kaduvate murede tühjaksjäävaid kohti ründavad kohe kümned uued probleemid. Tuleb lihtsalt meeles pidada, et ka need lähevad kunagi
mööda.
Kui hää on lugeda sooje, toetavaid kommentaare! Mõni päev kohe on selline, et peab natuke halama, kuidas ma saan ja kuidas ma saan. Aga siis tuleb kõikseepesakond ja patsutab sind ja ütleb, et oled neile armas... ja ehkki su rahakotist on viidud viimne penn, sa ise pole saanud hetkegi hinge tõmmata "enda jaoks", on sel momendil elu pisiasjadest kõik ükskõik. Ma ei tea, mis teeksin oma eluta :)
Ilmselt oleks see elu täitsamoodi segane nagu tänaöine unenägu, kus suur ja jäme kõiginaistelemmik mind lömastada üritas... kollase McBookiga :D
Siis saab pooleastasest aastane ja ta hakkab omal jalal liikuma. Alumiste riiulite raamtud tuleb kasti pakkida ja sahtlid kleepriba kinni teipida.
Siis saab aastasest kaheaastane, kes vahel 2ra unustab, et ta ei kanna enam m2ssusid ja...
Vahepeal helistab 6petaja/treener ja palub oma vanemaid metselajaid tulevikus lyhema keti otsas hoida. Kes tahab jalgratast, kes arvutit, kes laste-ATVd.
Kuid parim osa alles tuleb. Aastat 15-16 p2rast. Kas ta tuleb t2na 6htul koju? Kas neil on ikka keegi kaine roolis? Kas nad kondoomi kasutavad? Ega nad seal, jumala eest, narkotsi ei pane jne.
Mis teha, lapsevanema r66mud.
offfil on muidugi õigus. aga tegelt pole see nii hull. meil on kodus alla-aastane, liigub omal jalal, aga siiani pole midagi ära pakitud ega kinni teibitud. kodukeemia tõstis naine küll alumisest sahtlist kapi otsa, aga see ka kõik.
nii et ei ole see lähitulevik nii must miskit.
seniks jõudu.. ja tarkust seda jõudu õigesti jagada :)
tean seda tunnet
kasvatasin 17 aastat üksi nelja last
ma ei tea kuidas toime tulin
olin tõeline perfektsionist
kõik oli viimase peal
istusin öösiti üleval, et pesta nõusid, koristada ja õmmelda
ühel hetkel jäin haigeks
ja nüüd tean, et teha tuleb ära vaid see milleta ei saa
tolmu võib pühkida teine kord ja nõudki võib pesemata jätta, kui ei jaksa, mitte teha seda poole ööni ja hambad risti
nüüd kui olen vanaema ja hommikupoolikuti pooleteise aastast lapselast vaatama pean arvutitöö kõrvalt, mõtlen kuidas ma jõüudsin, kui noor olin ja lapsed väikesed
jõudsin ja liiga palju püüdsin
oleks võinud lihtsamalt võtta oleks ehk praegu tervem
aga jõudu sulle ja tervist!!!
Postita kommentaar