Südameasi vahetet tuletulemise vasta

Tegelt muidugi ei vaata ma Südameasja sellest päevast alates, kui nad hakkasid sarja otsast peale näitama. Vanasti, talvehommikutel, oli see mu kohvihetk, istuda varahommikul teleka ette ja elada kaasa jorkšiiri külaelule. Ja oleks ma siis kuidagi erinev oma sõbrust-tuttavaist... mõni noist oli nõus lausa tööle hiljaks jääma südameasjade äranägemise nimel.
Aga.
Tuletulemist nägin poole silmaga nädala alguses mehe ema juures. Ja oli tore. Järgnevatel õhtutel juba teadlikult vaatasin. Uudiste ajal enamasti on aias veel rapsimist, poole kümneks siis venitan oma porised tallukad ukse taha ja väsinud rümba diivanile.
Hea töö, hea töö! Meeleolukas, mis peamine.
Tänane otse oli kibinkõbin kah. Õiged momendid tabatud, emotsioone püütud, jne. Natuke häiris kraanatamine, aga kui silmanurgast Metsatöllu paari aasta tagust salvestust jälgisin, sain aru, et korvimehele lihtsalt meeldib sõita siuh! üles ja säuh! vasakule ära :)
Jube kahju on, et ma homset tantsupeo ülekannet kodus, koogitaldrik näpus, näha ei saa. Eks siis kunagi näen kordust. Lihtsalt, homsest üsna varahommikust kuni pühapäeva viimaste tundideni, mind enamasti kodus ei viibi. Elan lauluväljakul :)
Elevust veel ei ole. Sellised... natuke segased tunded on. No näiteks, et laulusõnad ja -partiid pole kaugeltki peas. Ja süüd pole kellegi kaela veeretada. Oleks tahtnud, oleks kodus eratunde teind iseendale ja sõnad pähe saanud. Nüüd pean kaare all nooti lappama.
Rahvariided sain. Jüri omad. Ilusad. Kaia tegi :) Ehk siis teisisõnu, sain Kaialt Jüri rahvarõivad.
Kõige suurem kahju on, et suve selgroog on mu jaoks murtud. Jaanipäeval, kui algab kalendrisuvi, läheb kõik pikkamööda jälle pimedamaks ja allamäge ja...
mitte, et ma vinguda tahaks. Augustiööd on väga ilusad. Oktoobriööd ka :) kui haned lähevad.
Ja noh, nad lubasid juu, et tulevad täitsa tutikad südameasjad kah uuel sügisel.