Eile olin ma esimeste emotsioonide meelevallas.
Kui ma siiani olen pigem kahtlev olnud NO99 osas ja julgenud soovitada sõpradele-tuttavatele seda teatrit pigem uudse kogemuse saamiseks; siis nüüd on esimene üsna intensiivne e l a m u s ka käes.
Täna juba tean oma eilsete lemmikute nimesid- Laura Peterson, Ursula Ratasepp, Markus Luik, Nero Urke ja mõningate mööndustega Tõnn Lamp. Vaatan sellele loetelule näkku ja saan aru, et peale on tulemas lemmiknäitlejate laste põlvkond. Kummaline, et peaasjalikult just need noored silma jäid. Mari-Liis Lill, keda on auhinnatud ja kellest meedia on üsna palju kirjutanud, on selles lavastuses kas veidi tagaplaanil või siis polnud eilne etendus tal parimaid.
Võimendatud emotsiooniliinid panevad Kirsiaia omas rütmis elama. Kuivõrd kavalehelgi seisab soovitus etenduse ajal ringi käia, proovisin. Valdav enamus publikust jäi oma kohtadele istuma ja ilmselt siis ka ei saanud seda 'seesolemise tunnet' mis mind kasti eri nurkadest sisse piiludes ja näitlejast poole sammu kaugusel seistes tabas.
Moodne sõna on vististi 'interaktiivne' - seda kasutati täna näiteks Pärnu uue vabadusmonumendi võidutöö kirjeldamiseks. Interaktiivne osalusteater:)
Kiirustades argipäeva, soovitan soojalt Kirsiaia külastust, seni, kuni 22. lendu meile veel antud on. Võtan lähiajal vaadata Rehepappi ja Suveöö Unenägu, näis, mis muljetega sealt pihta saan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar