Võluflööt

Nüüd siis ka teine 'tähelepanuväärsest kolmikust' nähtud.

Ehkki on meelevaldne pista ühte patta NO 'Nafta!', Krahli 'Võluflööt' ja Linnateatri veel tulemata 'Genoom', siis ometigi on neis kolmes mingi tabatav ühisnimetaja- olulisus, päevakajalisus, nafta, püsimajäämise müsteerium - igaüks võib seda loetelu vastavalt oma rikutuse astmele jätkata :) Seda, kas tegu on suure kunsti, totaalse teatri, sotsiaalse teatri, teistmoodi teatri, dokkteatri, missiooniteatri või veel millegi kahekümne viiendaga, me tegelikult ju ei tea, miska siingi võib iga vaataja asjale anda oma nime. Igal juhul on tegu eesti teatriga, kus tegutsevad pofid, kes- no mulle tõesti näib- tunnevad tehtavast väga rõõmu.

'Võluflööti' peaks vaatama võibolla tõesti peale 'Nafta!' äranägemist. Minu jaoks tulid lähenemise erisused just sedapidi hästi välja. Samas seisab 'Võluflööt' oma jalgadel kah väga hästi.

Jalakas on teinud kokkuvõtte ja liikunud edasi, oma teed; pakkunud välja võimaliku versiooni naftaajastu lõpust.
Tagantjärele mõeldes väga hästi lahendatud, ei mingit ülepaisutust, vajalikud mõttepausid, ilmekad vahendid...
Ansamblimäng suhteliselt sujus, et mitte öelda, oli ju tore. (Mis sõna see 'tore' küll on, mis ta tähendab, mhah? Tore päev?! Tore inimene? Tore väljendusoskus...)
Laulmine sujus kah; lauldi täpselt nii, nagu läbimängul käinud režissöör ütles: 'nagu igaüks meist'. Kui kõrval istunud Liina Vahtrik poleks koguaeg nii ennastunustavalt naerda itsitanud ja lausa naerda röökinud, siis ehk ei olekski n i i naljakas olnud...
Kestvad ovatsioonid Juhan Ulfsakile tõeliselt mehise Mozarti-käsitluse eest.

Ehkki kahe lavastuse kõrvutamine ja võrdlemine on üks nõme ja meelevaldne tegu, siis tunnistan, 'Võluflööt' oli isiklikult minule hoomatavam, kompaktsem. Vähem möla, pikem samm, eesti keeli väljendudes.

Niisiis, jah, soovitan.

'Genoomi' kohta olen juba kuulnud kommentaare, a' la: 'Rohumaa on nii geniaalne, et tuleb ja teeb tükiks ajaks teistele ära, pika puuga pealegi,' aga ootame-vaatame.