Esmaspäeval sai KUMUs esimest korda näha Riho Västriku uut filmi "Middendorffi jälgedel".
Laiema auditooriumini peaks film Sõpruse kinos jõudma aprilli lõpus, aga seal linastub ta vaid mõnel päeval, nii et, kes looduse-ja ajaloohuvilised, peaksid endale umbes 22.-24. kuupäeva kohale rasvase märke tegema.
Kaks aastat ekspeditsioone Siberi avarustes on vormunud pingestatud ja põnevaks pildireaks. Loodusemees Hendrik Relve sõnas filmi vaatamise järel, et talle on iga kaader sellest filmist väga kallis, sest ta on ise käinud osa Middendorffi teest läbi rännanud, ent mitte kunagi jõudnud nii kaugele kui Västriku juhitud ekspeditsioonid.
Mina leidsin end filmi kestel mitmel korral mõtlemas tänastele reisisellidele, kes kuidagi iseenesest kipuvad väärtuslikke 'eelmise elu' sihtpunkte silmist kaotama ja unustama. Päevakorral on Tiibet, Iraan, Indoneesia ja Keenia (tegin väga meelevaldse valiku), unustusse vajunud aga näiteks seesama Taimõri poolsaar.
Võibolla on põhjuseks keeruline kohalesaamine, samas on see seal üks kaduv maailm, mida mõistlikul kombel, aega võttes ja eelteadmisi evides, avastada ja meelde jätta tasuks.
Kes ikka kohe kuidagi ei viitsi, ei saa, ei julge või mis iganes seljakotti pakkida ei taha, see võiks ära vaadata "Middendorffi jälgedel" filmi.
Mõnele teismelisele, kelle käest muljeid küsisin, film meeldis. Ja üldse, kuidas sinna Siberisse saab? :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar