Ilma naljata, praegu on õige hetk võtta aeg maha ja olenemata sellest, kas viibitakse linnamüüride vahel vangis või paksus metsas WiFi uinutavas väljas, astuda need mõned sammud õue.
Lumi sulab. Kuuldavalt.
Vaikne krabin meenutab häält, mida teeb ahjust valel ajal välja võetud Ahastav Suflee. Või siis nagu šokohoolikutest naiste ahistamiseks välja mõeldud maius, mis muuhulgas sisaldab suus väikese krõpsuga lõhkevaid karamellitükke. Või hoopis nagu südametunnistus, kes südaööl kommipaberiga krabistades endale õigustusi otsib...
See o n tilluke imekena elamus!
Üksainuke hetkest veidi pikem õige hetk tuleb võtta. Endale. Muuseas, proovisin- isegi varastada pole vaja.
Enne järgmist kevadet kohe kindlasti sarnast elamust enam ei anta; kui ka hääl võib olla, ei ole purskumise ootel looduse lõhnu ja värve ja valgust ometigi.
Niisiis, õue.
Mina just lähen.
Jälle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar