Täna esietendub Linnateatris "Genoom"

Lavastaja Jaanus Rohumaa: " Teatri üks ülesanne on teha lahti uksi ja aknaid, näidata elu erinevaid võimalusi, alternatiivseid radasid peale nende, mis on üldrahvalikult või globaalselt välja kuulutatud. Sul on enda sisemine tee ja leia see."

Alljärgnevalt toon ära mõned Jaanus Rohumaa mõtted intervjuust, mille salvestasime Linnateatris selle kuu alguses ja millest osa sai kasutatud 17. märtsil eetris olnud teatriloos (et loo pikkus on vaid umbes-täpselt seitse minutit ja lisaks Rohumaale said nimetet lõigus sõna ka Peeter Jalakas Von Krahli teatrist ja Tiit Ojasoo NO 99-st, siis kõik, olgugi head mõtted, eetrisse paraku trügima ei mahtunud. Sain loa nad siinkohal kauniks mälestuseks internetiavarustesse oma elu elama saata).

"Eesti teater on õnneks, arvestades enda rahvaarvu, mis sel riigil on, on väga suur. Tema pluss on see, et ta on muutunud viimastel aastatel väga mitmekülgseks. On tekkinud väga erinevad segmendid, see mis teeb ühe teatrikultuuri rikkaks ja tugevaks."

Kuivõrd ajakurjanikul, olgu või kk-lisel, on kange kiusatus kõike nähtut ja kogetut sildistada, üldistada, siis püüdsin kolme ajakajalist ("Nafta!", "Võluflööt", "Genoom") lahterdada ja jõudsin tulemuseni, et nende lavastuste puhul on tegu tõenäoliselt sotsiaalse teatriga. Rohumaa täpsustab:

" Iga hea teater on sotsiaalne, sest kui ta puudutab publikut mingi teemaga, siis ta paratamatult on sotsiaalne, ta kommunikeerub sotsiaalselt. Ma ei oska hinnata, kui palju on seda sotsiaalselt kõnekat teatrit- see on justnimelt, kelle jaoks- aga ma arvan, et ühiskond on juba piisavalt tugev nüüd, et teater võib hakata võtma sõna mõningate teemadel, mis tundusid siiamaani, noh ütleme, ettevaatust tekitavana, et ärme torgime neid, las nad ehitavad seda maja, ärme hakkame seda kohe lammutama."

Suure osa teatrisõprade imetlus kuulub Linnateatrile, sellel on kahtlemata omad põhjused, mida mina siinkohal lahti harutama ei hakka. Jaanus Rohumaa ütleb oma koduteatri kohta lihtsalt:
"Ühes on Linnateater oma tegevuses järjekindel, see on küsimus, kas sul on aukartus elu ees või sul ei ole aukartust elu ees. Et kas elu on sinu jaoks püha või ta ei ole sinu jaoks püha. Kas sa tegeled asjadega, mis viivad elu edasi, aitavad elul muutuda tugevamaks või sa teed seda nõrgemaks."

"Genoomi" tutvustuseks:
"Lavastus on üles ehitatud, lähtudes mõningatest printsiipidest, mis kehtivad loodusseadustes ja geneetikas. Geneetika ise ja geenitehnoloogia on nii tohutult lai teadus, sellest on võimalik kirjutada tuhandeid näidendeid ja tuhandeid raamatuid. "Genoomi" puhul on väga oluline see tõdemus, et tähtis pole mitte see, mis sulle on antud vaid see, kuidas sa seda kasutad: Mida me hakkame peale selle imega- eluga- mis on meile ja meie kätte usaldatud.
Teine teema, mis selles lavastuses on väga oluline, on see, et isegi, kui ennast müüa, siis, kui kallilt ennast müüa. See küsimus, kui kallilt ennast müüa, peaks jääma eilsesse päeva. Nüüd on küsimus, kellele ennast müüa. Kas meil on võimalik elada selles moodsas tsivilisatsioonis niimoodi, et me käitume enda parimate tõekspidamiste järgi, kasvõi, et me ei müügi ennast? Kas me saame eksisteerida sõltumatult ja vabalt, ilma teisteta?
Mind ennast rõõmustab väga, et olen oma eluga jõudnud sinnamaale, et suudan jälgida selles lavastuses ka eri põlvkondade sidemeid, näha seal mingeid mustreid. "

Pean siinkohal kurvastusega tõdema, et mul on mõned Rohumaa lavastused jäänud nägemata, seda vähem tahan nähtu üle targutada või eneseteadval toonil iseloomustada Rohumaad kui lavastajat, tehku seda need, kes selleks kutsutud ;). Mulle tundub, et ta ei pelga ette võtta rasket teemat või lasta näitlejail keerulist teksti esitada. Intervjuus ka küsisin, mis ta arvab, kuidas teatripublik "Genoomi" temaatika vastu võtab ja endale söödavaks läbi mälub. Väike naeruvine suunurgal vastas Rohumaa:
" Eesti inimene on haritud, kõrge kirjaoskusega ja keskkoolis/gümnaasiumis läbinud bioloogia üldkursuse. "Genoomi" terminid pärinevad lõpuklasside õpikutest, seega peaksid nad vaatajale olema tuttavad ja arusaadavad. Näitlejad mängivad keerulised mõtted arusaadavalt lahti."

(Nojah, olen aus, lavastuse teksti lugedes võtsin ma ise kahel korral targa raamatu appi ja tegin endale asja selgeks, mis on mis. Ehkki minu minapilt sisaldab kah kohe OlenHaritud-komponente, siis teatud puhkudel pean tunnistama, et katkematu infotulv, näiline kiirustamine ja asendustegevuste rohkus on mind muutnud üha enam pinnavirvenduse sarnaseks. Lihtsam on ju 'tort näkku, jalaga makku' -stiilis kunstiväärakustest läbijooksmine kui aja maha võtmine ja kaasa mõtlemine. Kiireee!!!)

"Me tegeleme loodusteadusega ja minu sisehääl ütleb, et selle ?Genoomiga? läheb ka niimoodi, et see ei jää ainult ühekordseks projektiks sellel teemal. See, mis on töö käigus tekkinud, selle materjali maht, see on viinud meid edasi juba järgmistele teeotstele, kus tegelikult, ma arvan, sedasama teemat me hakkame laiendama. "

Kokkuvõttes: kui Linnateatri piletitele pihta saate, nähke "Genoom" ära :) DNA, va 'müstiline tegelane' sisalduvat mustritena kõiges ja kõikides. Kui lõimejoonele pihta saada, mine tea, äkki lähebki nii nagu loodab lavastaja Jaanus Rohumaa:
"Kui me hakkame nägema neid samu mustreid kunstis, kirjanduses, rahvapärimuses, siis selgub, et on olemas mingid loodusseadused, mille järgi me peaksime elama. Kui me praeguses keskkonnas suudame säilitada eestlastele omased väikese kultuuriruumi väärtused, mitte nivelleeruda, siis on meil lootust. "