2 kuud tagasi teatas Express Post kirja teel , et võtab alates 1. maist (kuivõrd see oli puhkepäev, siis alates 2. maist) üle Postimehe (ja SLÕhtulehe) kojukande Tallinna valglinnapiirkonnas ja edaspidi toimetatakse leht tellijateni kell 7 hommikul, halvemal juhul kuni pool tundi hiljem.
29. aprillil saatsid nad uue kirja, milles palusid kirjeldada postkasti asukohta ja saata makstud vastusena tagasi lisatud ankeet. Viimane postitamistähtaeg: 28. aprill.
Ma ei saatnud ankeeti tagasi, helistasin ja andsin juhise: tumeroheline postkast tee ääres, peal kiri: "Siia ainult tellitud post, palun!" Lisaks kirjutas kohalik Eesti Posti postiljon talvel meie postkastile oma käega kõikide asukate perekonnanimed.
2. mai hommikul kl 8 lähen, kohvitass näpus, postkasti juurde, et võtta sealt Postimees. Postkast on tühi. Kl 9 lähen teisele katsele. Postimeest ei ole.
- Helistan Express Posti vastavale numbrile . Olen 10 minutit ootejärjekorras. Lõpuks saan liinile. Meeldiv noorik kuulab mu mure ära, laseb mul uuesti detailselt kirjeldada postkasti iseloomu ja asukohta; ja lubab, et 2. mai leht saadetakse meile 3. mai hommikul.
- Otsustan sellega mitte leppida ja helistan tunni pärast uuesti. Leban ootejärjekorras 15 minutit, kui liinile saan, olen suhteliselt mitte väga sõbralikus meeleolus. Tütarlaps teises liini otsas kuulab ära mu nõude ?koheselt Postimees postkasti tuua? ja teatab: "Kahjuks ei ole meil täna kedagi teile saata lehte tooma. Arvatavasti ei ole te oma postkasti asukohta meile teatanud, ega te kiirabi ka ei kutsu neid juhendamata."
(Sõnaga, mina olen süüdi selles, et kahekuulise ettevalmistusaja järel ei ole Express Posti töötajad võimelised lehe tellijaid üles leidma. Et oleks pidanud nende lehekandjale helistama ja teda juhendama või nii...!?)
- Vihastan ja nõuan järjekindlalt oma lehte ning soovitan Express Postil võtta tööle inimesed, kes oskavad lugeda ja orienteeruda ning on motiveeritud oma tööd tegema. Me ei lahku vist sõpradena.
- Järgmisena helistan kolleegile ajalehte ja kurdan oma muret. Kolleeg naerab ja vastab, et leidis oma postkastist nädalavahetusel Express Posti kutse tulla tööle postiljoniks. Ütleb veel, et EP puhul ongi tegemist suhteliselt mannetu ettevõttega ja minusuguseid õnnetuid lehetellijaid on tõenäoliselt väga mitu.
Ja siis, üllatus! 2 mail, kella 11 paiku toob meie oma postiljon Postimehe! Ütleb, et nemad seal postkontoris ei tea midagi Express Posti laialikandest. Loen mõnuga suhteliselt värsket lehte.
3. mail kordub kõik. Helistan Express Posti, seekord ei saa ootejärjekorrast kaugemale. Kella 11 ajal toob postiljon lehe.
4. mai hommikul kella 9 ajal ilmub meie postkasti ei-tea-kust 2. mai Postimees. Helistan Express Posti. Lubavad tagasi helistada.
- Kell 10 toob postiljon koos Ekspressi ja Maalehega ka värske Postimehe.
5. mail ärkan kell 6:30 ja asun, kohvitass näpus, postkasti jälgima. Kl 7 valitseb vaikus, külarahvas sõidab linna tööle. Väljas on imekena hommik, jalutan aeda ja istun tooliga postkasti juurde. Keegi ei ole Express Postist tagasi helistanud.
- Kell saab 7:45. Ma ei viitsi enam istuda ja linnulaulu kuulata, möödasõitjad vaatavad nagunii kummaliselt helerohelises hommikumantlis teeserval kohvi joovat mutti.
- Kella kümne ajal toob meie postiljon Postimehe.
- Sõidan linna tööle, naasen kuue ajal. Express Postist ei ole helistatud.
6. mai, laupäev. Hommikul kl 8:30 leian postkastist SL Õhtulehe. Loen selle terrassil päikest võttes ja kohvi juues läbi. On õudne nagu tavaliselt. Unustan kohupiimakoogi veidi kauemaks ahju, aga kõik lõppeb hästi.
- Umbes 10:30 helistan Express Posti. Saan kohe liinile. Alustan vihaselt, aga kui Meeldiv Naishääl teiselpool järjekindlalt kinnitab, et ta mõistab mu muret ja on ikka kole küll, siis vabandan, et ma tema peale häält tõstsin ja meie vestlus jätkub rahulikus toonis. Saan teada, et Express Postil on uue süsteemi käivitamine väga vaevaliselt läinud, pahandust on palju; veel saan teada, et minu postkast on neil andmebaasis kirjeldatud ja et Postimees, mida toob meie kohalik postiljon nende andmebaasides ei kajastu. Jumalale tänu, sest ilmselt just selle tõttu ei ole meie isiklik tragöödia omandanud kontrollimatuid mõõtmeid. Meeldiv Naishääl soovitab mul õhtulehte mitte piimatädile pakkuma minna (kahtlustan nimelt, et just piimatädi SLÕL on eksikombel meie postkasti sopsanud) vaid keskendada tähelepanu Porno-Kati intrigeerivale artiklile ja elust rõõmu tunda.
- Keskpäeva paiku toob postiljon koos Maakoduga ka Postimehe laupäevase täispaketi ja palju soovimatut reklaami.
Express Postil ei ole vist enam mõtet mulle tagasi helistada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar