Keskeltläbi igal varakevadel tabab mind kinnisvarapaanika, aga mitte see tavapärane "tahaks uut kastmaja kesk põlde ja naabreid" - me elame väga mõnusas kohas ja täitsa mitte kastmajas vaid sellises veidi inimsõbralikumas hoones; vaid paanika "tahaks ära maale, vaikusesse, loodusesse, mere äärde ja üldse". Pidavat olema täiesti normipärane soov, eestlastel lausa geenides, ütlevad arhitektid.
Nii ma siis otsin ja kaalun, käin mõnikord kohapeal ka asja uurimas ja peaaegu et juba... ikkagi eestlane! Ja nii tore on suvel pista varbad jahedasse vette ja kutsuda sõbrad pikemaks ajaks (ei see vist ei ole n i i hea idee; tahaks omaette olla ju...)
Paar aastat tagasi olin juba käsi löömas maaostu asjus ühele Eesti väikesaarele, aga siis selgus, et koht, kuhu mina oma unistustes uhke õhulossi üles ehitasin, oli saareasukate parimaid mustikakohti. Akkas äbi, nagu ütlevad prantslased.
Eelmisel kevadel valdas mind Setumaa-vaimustus; ehkki selle kandiga ei seo mind suurt miskit muud kui teadmine, et osa mu ürgammuseid sugulasisi on sealsetelt ääremaadelt (võib-olla) pärit.
Tänapäeval on Setumaale koondunud terve rida mõttekaaslasi. Aga nemad on teoinimesed, halvemal juhul töötavad aeg-ajal Tartus ja neil ei ole pealinna lähistel oma maja ja suurt kõrglooduslikku maalahmakat...
Ma ei mäleta, mille peale ja miks mul tookord mõistus pähe tuli, aga ei ostnud ma tookord paksu metsa sisse täielisse eraldatusse saja aasta vanust talukompleksi. Ei tassinud ka ühtegi iidset palkehitist oma õuele, et "tunnet saada".
Selle aasta veebruaris (on ju peaaegu varakevad!) alustasin otsingutega vana ringi pidi- kõigepealt saarelt, kus on juured, siis saared, mis on juurte lähedal ja siis üldse saared.
Niipalju olin endale selgeks teinud, et teist maja pole mõtet muretseda, üks juba on.
Variandid?
- Maa, kuhu telk üles tõmmata? Kõlab kenasti, aga milleks mulle oma isiklik maalapp telkimiseks, kui saab ka ilma- no sõbrad ja telkimiseks ette nähtud alad ja üldse.
-Korter? Jah, tuleb kõne alla, kui vastab kõikidele parameetritele- mere lähedal, linnast kaugel, korras maja. No seni pole täitsa sobivat varianti leidnud ja ega ei ole ikka sada protsenti kindel ka, kas see on nüüd just see õige lahendus.
-Mingi kinnisvaraplunt sõpradega kahasse? No sõltub sõbrast. Ja juristist.
Vahepeal sõitis tohutult suurepärakulise ideega sisse ammune tuttav: tuleb osta autohaagissuvila! Või kuidas iganes neid ratastel kööknarisid nimetada... Ma võtsin särinal tuld ja nakatasin mõttesse ka oma teise poole (üldiselt ma oma kinnisvarapaanikat väga avalikult tema peal välja ei ela, äbi on, nagu ütlevad prantslased veelkord). Ühel nädalavahetusel tahtsime jalad selga võtta ja minna uurima, mida pakutakse ja tehagi ostuotsuse. Maja alati kaasas, maailm ees lahti suur ja lai, sõida kuhu randa või kivi otsa tahad; ühenda ainult vesi ja elekter ja... lihtne!
Meie kambakesi unistatud reisid ja ühised grillpardid Hispaania rannikul voolasid üle ääre, juba vedasime kalendrisse riste; mistahes kinnisvaratutsaka soetamine kustahes kohas oli täiesti out... ratastel, vat ratastel on tõeline elu! Ja järgmiseks muidugi kaasaskantav jaht...
Kuniks saabus Mary Poppins minu vanema poja kujul ja ütles põlglikult: "Täitsa lolliks olete läinud, ise veel keskkonnateadlikud! Kaks korda suve jooksul teete neljatunnise reisi, ülejäänud aja roostetab see kolu meil õue peal. Mina sinna küll ei kavatse elama minna."
Õige küll, autonarilaid saab ju rentida... Äbi akkas, nagu ütlevad prantslased kolmandat korda.
Ja nüüd jõuan ma selleni, millest tegelikult oleksin pidanud alustama. Meie kõrval surevad vaikselt vanad talumajad. Hea näide- käisime võttegrupiga Nissi vallas lugu tegemas, paari tunni jooksul nägime kindlasti paarikümmet väljasurnud talukohta ja arvutul hulgal vanu, lagunevaid palkehitisi. Kahtlemata on sellisel kurval minnalaskmisel omad põhjused- järglased on kaugel, vanaperenaine oli üksik inimene, uus omanik ei ole aega saanud tulla jne. Pilt, mis möödakäijale avaneb, on trööstitu ja räsib neidsamu juuri, mida nimetame rahvuslikuks identiteediks.
Teha ei ole justkui midagi- võõras talu, võõras ajalugu, võõras mure.
Tegemata jätta saab küll.
Selle asemel, et põdeda kinnisvarapaanikaks muteerunud ületarbimismaaniat, tuleks tihemini väisata oma sõpru siin- ja sealmaal. Küll selle telkimispaigagi leiab. Või heinalaka.
P.S. Hea, et mul Olympuse udupeen tibifotokas kaasas oli, sain selle tundmaõppimise õigustusega enese lolluse jäädvustada enne kui oleksin ise sellele monumenti ehitama hakanud. Saartele või kuskile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar