Brüsselil õnnestus pika punnitamise peale organiseerida meile (minuga oli kaasas operaator Mare) kõige keerulisem lennugraafik Tallinnast Tbilisini. Kõigepealt Tallinnast Helsingisse, sealt edasi Moskvasse ja Moskvast Aeroflotiga (!!!) Tbilisisse. Olgu see minek mis ta oli, kestis vahepeatustega kokku vaid kaheksa tundi, tagasitee sama trajektoori pidi on koguni 14 tundi!
Olen mõelnud, et kas sellepärast, et ma teadmata põhjusel lendamist pehmelt väljendudes vaevu talun, satuvad mulle alati esmapilgul kõige võimatumana näivad lennugraafikud- näiteks, kui normaalsed inimesed lendavad Tallinnast Riiga AirBalticu otselennuga, siis mina teen Riiga jõudmiseks vahepeatused Fraknfurdis ja Helsingis...
Ja veel- kui võtaksin maailmakaardi ette ja kannaksin punase pliiatsiga sinna need kohad, kuhu töö- või muureisid mind viinud on; kas siis võin eraldi ära märkida ka need pikad lennujaamapeatused olgu siis Frankfurdis või Prahas või Moskvas? Võibolla peaksingi eraldi värviga märkima nii tööreisid, muureisid (sinisega näiteks?) ja vahepeatutud lennujaamad (halliga, sest enamasti on lennujaamas veedetud aeg, olenemata kohanimest, mahavisatud aeg... kaua sa ikka ilukirjandust loed või tegemata töid reastad).
Emadepäeva ennelõunal võtsin Finnairi kassast Brüsseli saadetud piletid, Estravelist kindlustuse ja astusin Tallinna Lennujaama check-in?i. Meie passe ja pileteid kontrollides lendas üle teenindaja näo vari: "Teil ei ole Moskva-Tbilisi pileteid!" Kinnitasin, et vastavalt Brüsseli korraldusele saame need Moskvast, Aerofloti kassast. Teenindaja raputas pead ja ütles, et vaevalt küll, kassa jääb nimelt viisatsooni, meil aga ei olnud isegi transiitviisat. Ei pidanudki olema, sest hea õnne korral viibinuks me Venemaal alla ööpäeva. Õnneks oli teenindaja väga vastutulelik ja tšekkis meie pagasi otse Tbilisini- no et kui pagas juba on saadetud, ju inimesed siis ka kuidagi saavad. Helsingisse lubati niisiis meil lennata.
Veel enne lennukisse astumist tuli seesama teenindaja ja ütles, et Finnairi Helsingi kontor on meie probleemist teadlik ja soovitab pileteid küsida juba Helsingi Aerofloti kassast- nendele laekunud info kohaselt Moskvas meie pileteid ei ole. Saabus kerge paanika, aga natuke ikka kergendus ka- sest mine tea, äkki me ei peagi kuskile lendama, tühja se'st eksootilisest Gruusiast, kodus on palju parem- keegi ei sunni sind tooliga lae all rippuma... Brüsselis, kuhu ma seepeale helistasin, oldi ka nõutud- kus need piletid siis ikkagi on kui nad ei ole Aerofloti kassas- aga lubati siiski Moskvast järele uurida. Alles hiljem kuulsin, et Moskva Aeroflot oli Brüsseli usinad organisaatorid koos kõige muuga otsesõnu ... saatnud.
Lend Helsingisse oli üks viimase aja koledamaid kogemusi, külm front, mis Eestit vallutada ähvardas, kakles just meie lennu ajal mere kohal sooja frondiga, miska lennuk rappus õhuaukudes üsna ebameeldivalt. Kaasavõetud kange naps pähe ei hakanud, hoopis süda läks pahaks.
Helsingis oligi juba koerailm, rahe, vihm ja tugev tuul. Mul oli aega täpselt viisteist minutit, et söösta lennujaama ühest otsast teise, leida Aerofloti kassa ja küsida sealt Tbilisi pileteid.
Aerofloti kassas ei olnud kedagi. Rääkisin oma mure Finnairi transiitlendude esindajale; temalgi ei õnnestunud Aerofloti esindajat tabada. (Ja üldse-alates Moskvast olete te ju Aerofloti kliendid, meil on väga kahju.)
Kell tiksus. Lidusin sama targalt tagasi Moskva-lennu väravasse, kus meid juba veidi närviliselt oodati.
Finnair on täitsa kobe kompanii, vähemalt selles osas, mis minu lende puudutab. Esiteks jagavad nad toimuva kohta teavet- kogu reisi vältel ripub su nina ees lcd-ekraan mitmesegaste numbritega välistemperatuuri, lennu parameetrite ja heade soovidega; tõusul ja maandumisel võib samalt ekraanilt jälgida rajajoonte minevikku tormamist. Teiseks pakub Finnair ühena vähestest siiani ka lühematel lendudel- Moskvasse näiteks tund ja 25 minutit- alkoholi, elik minu puhul siis punast veini. Ja head sellist! Tõsi, pähe ei hakanud taas kord midagi, immutasin siis ajaviiteks jääkülma ja kõva, kortsunud salatiga saia veiniklaasis ja kannatasin kõrvulukustavalt. Kusjuures, seda viimast tulebki otsesõnu võtta- mul olid kõrvad terve reisi vältel täiesti lukus! Ilmselt pakkusin oma grimassitamise ja harjutusega Lase Lõug Lauale kaasreisijatele väikest vaheldust. Kõrvakuulmine taastus osaliselt alles Moskvas...
Moskva Šeremetjevo lennujaam tervitas meid 13 soojakraadi ja väikese ooteajaga ruleerimisrajale pääsuks- öeldi, et laiendavad seal midagi. Esmapilgul tundus, et kümne aastaga ei ole suurt midagi muutunud- ikka needsamad kulunud hooned ja igivanad masinad; küll aga hakkas silma, et Aeroflot on oma lennukid kenaks värvinud.
Ja oh seda rõõmu, üsna kohe pärast lennujaama sisenemist oligi silt: transiitlennud. Plastseintega puuris istusid kaks kena noorepoolset naisterahvast. Minu venekeelse pöördumise peale elavnesid nad, üks võttis meie passid ja olemasolevad lennupaberid enda kätte; vaatas need läbi ja ütles siis: "Jaa, te olete Finnairi kliendid, kutsume esindaja."
Esindaja, taas venelanna, seekord silmapaistvalt kena tumedapäine venelanna, tuli ja ütles, et on meie probleemist teadlik; ja teab ka, kus saab piletid välja kirjutada. Võttis meie passid ja lahkus.
Mina hoidsin samal ajal puuritüdrukutega viisakat vestlust ülal. Ega nad väga sõbralikud ei olnud, aga eriti sõnaahtrad ka mitte. Näiteks sain teada, et TU on maailma parim lennuk ja Aeroflot kobe lennufirma, mis ka ei räägitaks: ?Küsimus on suures äris ja rahas, me peame kvaliteeti hoidma.? Juhin tähelepanu, kogu vestlus toimus vene keeles! Olin ise ka üllatunud, milleks inimene kriisiolukordades võimeline on- mäletamist mööda rääkisin pikemalt vene keelt mitu aastat tagasi kui koos bioloogiaõpetajatega Kaliningradi oblastis käisime. Aga ma sain hakkama, ja nagu edasine reisi kulg on kinnitanud, minus on tallel venekeelseid sõnu, mille olemasolust ma isegi teadlik ei ole!
Silmapaistvalt kena tumedapäine venelanna saabus, näpus meie passid ja... piletid Tbilisisse! Alusetuks osutusid kõik ennustused, et Moskvas koheldakse meid kui bandiite ja saadetakse esimese lennuga tagasi sinna kust tulime; alusetuks osutus ka kartus, et keegi ei vaevu Moskvas meie murega tegelema. Meile pileteid ulatades ütles kena näitsik vaid:? Järgmine kord, kui tahate kuskile reisida, peate piletiga tulema. Praegu osutasin teile teene- peaksin registreerima uut lendu, aga olen hoopis siin.? Lubasin, et toome talle Gruusiast võimalusel head veini. Ja ma püüan oma lubadust ka täita.
Puuritüdrukud jätsid headaega ja blond piirivalvur saatis meid kenasti Tbilisi lennu väravani. Seal me siis ootasime need allesjäänud viisteist minutit, et sõita üle Šeremetjevo oma TU 154ni. Ma isegi ei viitsinud enam ette pabistada, olin niivõrd hõivatud äsjaste muljete läbiseedimisega.
TU-sse sisenedes lõi näkku paks pissihais; või viisakamalt väljendudes- uriinilehk. Tänu trip.ee-le olin selle võimaliku ilminguga kursis, miska istusin kuulekalt oma kulunudilmelisse nahkistmesse ja jäin suhteliselt ükskõikselt ootama, mis saatusel veel varuks.
TU startis vaiksemalt kui mistahes Boing, vist sujuvamalt ka. Lennu alguses pakkusid pardateenindajad venekeelseid ajalehti, näitasid, kuidas hapnikumaski paigaldada, olid kenad ja sõbralikud- seega ei midagi erilist mistahes teise kompanii lennuga võrreldes.
Toit oli suhteliselt õudne, aga oleksin ülekohtune, kui ütleksin, et halvem, kui see, mida näiteks Finnair või Eesti Õhk pakuvad. Lihapirukat ma igaks juhuks ei puutunud. Alkoholi ei pakutud, see-eest oli suurepärane valik Venemaal valmistatud mahlasid, ja need tõepoolest maitsesid väga hästi! Tax-Free poe valik oli rikkalik. Pardateenindus toimis vaikselt ja viperusteta. Kahe ja poole tunni jooksul oli mul aega põhjalikult tutvuda Aerofloti pakutavate reisidega ja teha mõttes rasvased ristid Teherani, Tripoli ja Havanna kohale. Lennuparki on nad kõvasti uuendanud, vanu IL-e, neid mis hullusti kütust võtavad ja tühjagi lennata ei jaksa- ma mõtlen kaugele- on jäänud veel vist vaid 5, ülejäänud on suured ja uued õhulaevad. Helsingi liini näiteks teenindavad vaheldumisi Airbus 319 ja 320, samad, millega lennutab Finnair oma reisijaid Euroopas.
Maandumine oli viisakas, ei mingit üles-alla põrutamist. Ilmselt oli siis piloot seekord kaine...(Viitan siinkohal ühele võllanaljale, millega kolleeg mu lennuhirmu just vähendada ei püüdnud).
Tbilisi lennujaam on väga sedamoodi nagu Tallinna "maanumispaigake" kümme aastat tagasi. Või noh, umbes. Väike ja ... naljakas. Seinad on maalitud miskise roheliselaadse õlivärviga ja enne lennujaamast väljumist tuleb oma pakid mingil arusaamatul põhjusel asetada mingile lindile, kus siis kõrvalseisev mees midagi kommenteerib. Tõesti ei saanud selle liigutuse vajalikkusest aru. Aga muidu läks meil ju hästi- minu kartus, et kaamerastatiiv ja kohvrid omapäi maailma reisima otsustavad minna, osutus kah asjatuks; meiega samal ajal jõudis ka meie pagas.
Siinkohal saabki sissejuhatus otsa, edasi viis meie tee koos jutuka taksojuhi Jura-No Problems-kindlakäelisel juhtimisel otse sihtkohta, Gudaurisse.
Pilt, mille lisasin, on tehtud eile Kobi niitudel. Kaks kommentaarideta eeslit.
Olen mõelnud, et kas sellepärast, et ma teadmata põhjusel lendamist pehmelt väljendudes vaevu talun, satuvad mulle alati esmapilgul kõige võimatumana näivad lennugraafikud- näiteks, kui normaalsed inimesed lendavad Tallinnast Riiga AirBalticu otselennuga, siis mina teen Riiga jõudmiseks vahepeatused Fraknfurdis ja Helsingis...
Ja veel- kui võtaksin maailmakaardi ette ja kannaksin punase pliiatsiga sinna need kohad, kuhu töö- või muureisid mind viinud on; kas siis võin eraldi ära märkida ka need pikad lennujaamapeatused olgu siis Frankfurdis või Prahas või Moskvas? Võibolla peaksingi eraldi värviga märkima nii tööreisid, muureisid (sinisega näiteks?) ja vahepeatutud lennujaamad (halliga, sest enamasti on lennujaamas veedetud aeg, olenemata kohanimest, mahavisatud aeg... kaua sa ikka ilukirjandust loed või tegemata töid reastad).
Emadepäeva ennelõunal võtsin Finnairi kassast Brüsseli saadetud piletid, Estravelist kindlustuse ja astusin Tallinna Lennujaama check-in?i. Meie passe ja pileteid kontrollides lendas üle teenindaja näo vari: "Teil ei ole Moskva-Tbilisi pileteid!" Kinnitasin, et vastavalt Brüsseli korraldusele saame need Moskvast, Aerofloti kassast. Teenindaja raputas pead ja ütles, et vaevalt küll, kassa jääb nimelt viisatsooni, meil aga ei olnud isegi transiitviisat. Ei pidanudki olema, sest hea õnne korral viibinuks me Venemaal alla ööpäeva. Õnneks oli teenindaja väga vastutulelik ja tšekkis meie pagasi otse Tbilisini- no et kui pagas juba on saadetud, ju inimesed siis ka kuidagi saavad. Helsingisse lubati niisiis meil lennata.
Veel enne lennukisse astumist tuli seesama teenindaja ja ütles, et Finnairi Helsingi kontor on meie probleemist teadlik ja soovitab pileteid küsida juba Helsingi Aerofloti kassast- nendele laekunud info kohaselt Moskvas meie pileteid ei ole. Saabus kerge paanika, aga natuke ikka kergendus ka- sest mine tea, äkki me ei peagi kuskile lendama, tühja se'st eksootilisest Gruusiast, kodus on palju parem- keegi ei sunni sind tooliga lae all rippuma... Brüsselis, kuhu ma seepeale helistasin, oldi ka nõutud- kus need piletid siis ikkagi on kui nad ei ole Aerofloti kassas- aga lubati siiski Moskvast järele uurida. Alles hiljem kuulsin, et Moskva Aeroflot oli Brüsseli usinad organisaatorid koos kõige muuga otsesõnu ... saatnud.
Lend Helsingisse oli üks viimase aja koledamaid kogemusi, külm front, mis Eestit vallutada ähvardas, kakles just meie lennu ajal mere kohal sooja frondiga, miska lennuk rappus õhuaukudes üsna ebameeldivalt. Kaasavõetud kange naps pähe ei hakanud, hoopis süda läks pahaks.
Helsingis oligi juba koerailm, rahe, vihm ja tugev tuul. Mul oli aega täpselt viisteist minutit, et söösta lennujaama ühest otsast teise, leida Aerofloti kassa ja küsida sealt Tbilisi pileteid.
Aerofloti kassas ei olnud kedagi. Rääkisin oma mure Finnairi transiitlendude esindajale; temalgi ei õnnestunud Aerofloti esindajat tabada. (Ja üldse-alates Moskvast olete te ju Aerofloti kliendid, meil on väga kahju.)
Kell tiksus. Lidusin sama targalt tagasi Moskva-lennu väravasse, kus meid juba veidi närviliselt oodati.
Finnair on täitsa kobe kompanii, vähemalt selles osas, mis minu lende puudutab. Esiteks jagavad nad toimuva kohta teavet- kogu reisi vältel ripub su nina ees lcd-ekraan mitmesegaste numbritega välistemperatuuri, lennu parameetrite ja heade soovidega; tõusul ja maandumisel võib samalt ekraanilt jälgida rajajoonte minevikku tormamist. Teiseks pakub Finnair ühena vähestest siiani ka lühematel lendudel- Moskvasse näiteks tund ja 25 minutit- alkoholi, elik minu puhul siis punast veini. Ja head sellist! Tõsi, pähe ei hakanud taas kord midagi, immutasin siis ajaviiteks jääkülma ja kõva, kortsunud salatiga saia veiniklaasis ja kannatasin kõrvulukustavalt. Kusjuures, seda viimast tulebki otsesõnu võtta- mul olid kõrvad terve reisi vältel täiesti lukus! Ilmselt pakkusin oma grimassitamise ja harjutusega Lase Lõug Lauale kaasreisijatele väikest vaheldust. Kõrvakuulmine taastus osaliselt alles Moskvas...
Moskva Šeremetjevo lennujaam tervitas meid 13 soojakraadi ja väikese ooteajaga ruleerimisrajale pääsuks- öeldi, et laiendavad seal midagi. Esmapilgul tundus, et kümne aastaga ei ole suurt midagi muutunud- ikka needsamad kulunud hooned ja igivanad masinad; küll aga hakkas silma, et Aeroflot on oma lennukid kenaks värvinud.
Ja oh seda rõõmu, üsna kohe pärast lennujaama sisenemist oligi silt: transiitlennud. Plastseintega puuris istusid kaks kena noorepoolset naisterahvast. Minu venekeelse pöördumise peale elavnesid nad, üks võttis meie passid ja olemasolevad lennupaberid enda kätte; vaatas need läbi ja ütles siis: "Jaa, te olete Finnairi kliendid, kutsume esindaja."
Esindaja, taas venelanna, seekord silmapaistvalt kena tumedapäine venelanna, tuli ja ütles, et on meie probleemist teadlik; ja teab ka, kus saab piletid välja kirjutada. Võttis meie passid ja lahkus.
Mina hoidsin samal ajal puuritüdrukutega viisakat vestlust ülal. Ega nad väga sõbralikud ei olnud, aga eriti sõnaahtrad ka mitte. Näiteks sain teada, et TU on maailma parim lennuk ja Aeroflot kobe lennufirma, mis ka ei räägitaks: ?Küsimus on suures äris ja rahas, me peame kvaliteeti hoidma.? Juhin tähelepanu, kogu vestlus toimus vene keeles! Olin ise ka üllatunud, milleks inimene kriisiolukordades võimeline on- mäletamist mööda rääkisin pikemalt vene keelt mitu aastat tagasi kui koos bioloogiaõpetajatega Kaliningradi oblastis käisime. Aga ma sain hakkama, ja nagu edasine reisi kulg on kinnitanud, minus on tallel venekeelseid sõnu, mille olemasolust ma isegi teadlik ei ole!
Silmapaistvalt kena tumedapäine venelanna saabus, näpus meie passid ja... piletid Tbilisisse! Alusetuks osutusid kõik ennustused, et Moskvas koheldakse meid kui bandiite ja saadetakse esimese lennuga tagasi sinna kust tulime; alusetuks osutus ka kartus, et keegi ei vaevu Moskvas meie murega tegelema. Meile pileteid ulatades ütles kena näitsik vaid:? Järgmine kord, kui tahate kuskile reisida, peate piletiga tulema. Praegu osutasin teile teene- peaksin registreerima uut lendu, aga olen hoopis siin.? Lubasin, et toome talle Gruusiast võimalusel head veini. Ja ma püüan oma lubadust ka täita.
Puuritüdrukud jätsid headaega ja blond piirivalvur saatis meid kenasti Tbilisi lennu väravani. Seal me siis ootasime need allesjäänud viisteist minutit, et sõita üle Šeremetjevo oma TU 154ni. Ma isegi ei viitsinud enam ette pabistada, olin niivõrd hõivatud äsjaste muljete läbiseedimisega.
TU-sse sisenedes lõi näkku paks pissihais; või viisakamalt väljendudes- uriinilehk. Tänu trip.ee-le olin selle võimaliku ilminguga kursis, miska istusin kuulekalt oma kulunudilmelisse nahkistmesse ja jäin suhteliselt ükskõikselt ootama, mis saatusel veel varuks.
TU startis vaiksemalt kui mistahes Boing, vist sujuvamalt ka. Lennu alguses pakkusid pardateenindajad venekeelseid ajalehti, näitasid, kuidas hapnikumaski paigaldada, olid kenad ja sõbralikud- seega ei midagi erilist mistahes teise kompanii lennuga võrreldes.
Toit oli suhteliselt õudne, aga oleksin ülekohtune, kui ütleksin, et halvem, kui see, mida näiteks Finnair või Eesti Õhk pakuvad. Lihapirukat ma igaks juhuks ei puutunud. Alkoholi ei pakutud, see-eest oli suurepärane valik Venemaal valmistatud mahlasid, ja need tõepoolest maitsesid väga hästi! Tax-Free poe valik oli rikkalik. Pardateenindus toimis vaikselt ja viperusteta. Kahe ja poole tunni jooksul oli mul aega põhjalikult tutvuda Aerofloti pakutavate reisidega ja teha mõttes rasvased ristid Teherani, Tripoli ja Havanna kohale. Lennuparki on nad kõvasti uuendanud, vanu IL-e, neid mis hullusti kütust võtavad ja tühjagi lennata ei jaksa- ma mõtlen kaugele- on jäänud veel vist vaid 5, ülejäänud on suured ja uued õhulaevad. Helsingi liini näiteks teenindavad vaheldumisi Airbus 319 ja 320, samad, millega lennutab Finnair oma reisijaid Euroopas.
Maandumine oli viisakas, ei mingit üles-alla põrutamist. Ilmselt oli siis piloot seekord kaine...(Viitan siinkohal ühele võllanaljale, millega kolleeg mu lennuhirmu just vähendada ei püüdnud).
Tbilisi lennujaam on väga sedamoodi nagu Tallinna "maanumispaigake" kümme aastat tagasi. Või noh, umbes. Väike ja ... naljakas. Seinad on maalitud miskise roheliselaadse õlivärviga ja enne lennujaamast väljumist tuleb oma pakid mingil arusaamatul põhjusel asetada mingile lindile, kus siis kõrvalseisev mees midagi kommenteerib. Tõesti ei saanud selle liigutuse vajalikkusest aru. Aga muidu läks meil ju hästi- minu kartus, et kaamerastatiiv ja kohvrid omapäi maailma reisima otsustavad minna, osutus kah asjatuks; meiega samal ajal jõudis ka meie pagas.
Siinkohal saabki sissejuhatus otsa, edasi viis meie tee koos jutuka taksojuhi Jura-No Problems-kindlakäelisel juhtimisel otse sihtkohta, Gudaurisse.
Pilt, mille lisasin, on tehtud eile Kobi niitudel. Kaks kommentaarideta eeslit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar