Jõudsime Tbilisisse veidi enne südaööd. Kirjutan teadlikult Tbilisi, ehkki keelemehed soovitavad tänapäeval kasutada vormi Thbilisi; kuivõrd aga nii lätlased kui venelased kasutavad endiselt nimetust Tbilisi, jään minagi vanamoodsaks.
Lennujaama uksel tungles kümneid kohalikke, kes haarasid varrukast ja küsisid, kas taksot on vaja. Juba kolmandat korda vastasin vene keeles: "Ei, aitäh, ei ole vaja," otsides samal ajal meie vastuvõtjat. Venekeelne vastus tekitas väikese hämmelduse, omavahel kommenteeriti, et ju me siis pole need õiged turistid, kui vene keelt oskame. Mulle öeldi: ?No malodets, govoriš po-russki.? Po-russki govorenje alles algas, meile vastu tulnud autojuht Jura nimelt osutus Gruusias elavaks armeenlaseks, kes inglise keeles teadis mõnda vajalikku väljendit: "Great", "Yes", ja muidugi "No problemo, maja daragaja", mida ta igale poole oma jutu vahele pikkis ja millega ta alati juttu alustas.
Alustasime elu ja aegu näinud Mercedesega teekonda läbi öise Tbilisi Gudauri mägedesse.
Tbilisis talletas surmväsinud silm vana kultuuri segunemist pealetungiva "kaasaja" kõrgehitiste ja valgusreklaamidega. See tegi kurvaks, sest järjest vähemaks jääb maailmas omapäraseid kohti; õigem oleks öelda, järjest vähem on neid kohti, kus ei leiaks McDonaldsit või Nestle õndsust karjuvaid plakateid. Jura sõnul on praegune öö Tbilisis sootuks erinev sellest, mis veel paar aastat tagasi siin valitses, kui elektrit anti jaopärast ja inimesed ei julgenud öösel linnas liikuda. Täna elab Tbilisis poolteist miljonit elanikku ja nendest tubli kümnendiku moodustavad sisserännanud. Gruusias kokku arvatakse olevat 4,7 mln elanikku, aga kohalikud ise ütlevad, et see number ei pruugi olla täis tõsi, sest mägedes elavad karjused ei tea suurt kedagi ei eurostuvast tsivilisatsioonist ega rahvaloendusest.
Korteri ruutmeetri hind Tbilisis, sõltuvalt asukohast, on esialgu kuni kolmandiku odavam kui Tallinnas, kinnisvara hinnad teevad tiigrihüppeid sedamööda, kuidas lisandub venelasi, ameeriklasi, eurooplasi, kelle jaoks Gruusia tundub mõnusa elamis-ja investeeringukeskkonnana. Kohalike palgad jäävad 150 dollari kanti kuus ja töötuid on erinevatel hinnangutel isegi kuni 60% riigi elanikkonnast. Ülikooli keeleprofessori kuupalk näiteks on 40 dollarit kuus! Need, kellel võimalus, töötavad mitmel kohal ja teevad hiiglapikki tööpäevi. (Aga see on üks teine jutt keeleprofessori endaga ja tuleb kuskil edaspidi.)
Gruusia presidendist Saakašvilist ei arvanud Jura suurt midagi, tema arvates keskendub noor valitsus ainult ühele-majanduse edendamisele ja välisinvestorite ligimeelitamisele. Kiitis uusi seadusi, mis on kõikjale teedele toonud kümneid politseinikke ja muutnud karistused kurjategijatele karmiks ja nende määramise sisuliselt kohapeal toimetatavaks. See on ka põhjus, miks viimasel ajal kogu Gruusias on kuritegevus oluliselt vähenenud. Vahemärkusena: siin oldud päevade jooksul pole veel kordagi olnud tunnet, et peaksime oma asju kuidagi eriliselt valvama või kartma näiteks külamemmelt juustu ostes pettasaamist. Ja politseid, olgu siis kohalikku, kriminaal- või liikluspolitseid kohtasime tõepoolest igal pool; korra pidas politsei meie väikebussi kinni mägedes, lihtsalt selleks, et küsida, kes, kuhu ja miks.
Mõnes mõttes meil vedas, et saabusime Gruusiasse päev hiljem kui ülejäänud ajakirjanikud- mitu päeva väldanud paduvihmad põhjustasid mägedes hulgaliselt varinguid ja mudalaviine, teatati ka inimohvritest. Meie tee mägedesse kulges suuremate viperusteta, rusuvallid olid kõrvale lükatud ja autod laveerisid osavalt takistuste vahel. Teed ennast võiks võrrelda mistahes Tallinna kõrvaltänaval sõitmisega, üllatusi igal sammul, kui viisakalt väljenduda.
Kahel lausmaalasel võtsid hinge kinni taamal kõrguvad mäed, siin-seal nõlvadel väljavalgustatud kirikute ja kindlusevaremetega. Jura vaid naeris meie ohhetamise peale ja ütles, et pimedas pole kõik pooltki nii võimas kui päeval ja "need siin ei ole veel mäed, need on künkad, aga vaat Kazbek..."
Ehkki olime surmväsinud, ei raatsinud kumbki meist silma looja lasta, no ja eks oli veidi hirm ka, sest rusuvallide vahel laveeriva auto rattad sattusid mõnelgi korral tühjuse kohale...
Õige pärani rebiti me silmad siis, kui algas tõus mööda serpentiini Gudaurile. Sõitsime otsejoones suurde pilve, nähtavus kahanes nullini; auto tuledevihk oleks nagu vastu seina üles põrganud. Igasugune kiirus, ka 30 km/h tundus sellises olukorras enesetapuna. Jura aga muudkui naeris ja kinnitas, et on "professionaalne autojuht" ja et kahel eesti tüdrukul pole mõtet suurt muu üle muret tunda, kui et äkki siin ruttu uuesti mehele saadakse.
(No aitäh tõesti, mina sind ka, surmväsinud, hirmutatuna tihkest udust ja sunnitud olukorrast kuskil autos teekonnal teadmatusse... ja tema hakkab rääkima, et küll me siin mehele saame. Issand, kas tõesti on jutud Gruusia iharatest meestest tõsi?) (Ette rutates tuleb tõdeda, ei ole need jutud tõsi; kordagi ei tulnud meil nende päevade jooksul karta ei vargaid ega liigseid ligitikkujaid; inimesed on sõbralikud ja suhtuvad oma külalistesse lugupidamisega; olgu see siis lambakarjus mägedes või kaupmees linnatänaval- nähes, et sa oled võõras, küsib ta kohe: "Kas ma saan kuidagi teid aidata?" Ainus, kes meiega kahemõttelist vestlust ka järgnevatel sõitudel arutas, oligi meie autojuht Jura, kes ei ole grusiin vaid armeenlane. Niiet, see sellest.)
Kell kukkus kohaliku aja järgi pool kolm (Gruusia kellad tiksuvad meie omadest tund aega eespool) , kui jõudsime ööbimispaika. "Altitude 2003 m" teatas lakooniline silt hotelli seinal. Siis me veel ei teadnud, et hotell Gudauri kuulsaima lumekuurordi nõlval kuulub austerlastele ja et meie sealviibimise päevade jooksul pole meil lootustki saada kohalikke tomateid ja õunu vaid et Euroopaks-saamise ootuses on fruktid just niisama plastmassised kui need, mida meie kodusest kaubandusvõrgust aastaringi leida võib.
Pildil on operaator Mare meie hotelli ees esimesel hommikupoolikul filmimas lumikellukesi, mis ainult Gruusia mägedes kasvavad ja on haruldased ning looduskaitse all.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar