Lohistasin oma träni kolmandale korrusele, hotellituppa ja lasin kraanist klaasi vett. Jõin. Hea oli. Janu oli nii suur, et ma isegi ei vaevunud mõtlema võimalikule ?vee võib-olla kvaliteedile?. Eks ole hullematki joodud, viina näiteks. Ja saadud mürgitus, mille tagajärjel mitu päeva elust välja lõigatud on.
Hommikul, nii umbes viie ajal, läks uni ära. Väljas koitis. Olin targu akna lahti jätnud, sest tuppa astudes oli õhk sumbe ja palav. Nüüd voogas aknast sisse tundmatute lindude laul. Või noh, oleks süvenenud, oleks ehk mõne äragi tundnud, aga mina pole ju ornitoloog.
Pärast muidugi nägin linavästrikku ja musträstast ja... aga seda ikka ei tea, kas Gruusias linavästrikud ka äkist serenaadisid laulavad.
Tõusin ja lükkasin õhukese kardina akna eest. Vakatasin. Mäed. Suursugused mäed. Minu akna taga! Hommikune udu roomas mööda mäenõlvu alla, kannul sajad päikesekiired. Üksikud pilved sõudsid oma teed, takerdudes vahepeal mäetippudele, hargnedes mitmeks tükiks, et siis mõne aja pärast täiesti uuel kujul jälle kokku saada.
Varakevadine õhk! Umbes nagu meil siin kuu-poolteist tagasi. Alles tärkav rohelus, tillukesed pungad, siin-seal siniseid ja kollaseid õisi.
Hommikusöök paraku ei olnud üldse siinse suurepärase peissaaži vääriline- tükeldatud plastmasstomatid, maitsetu kurk, munapudru, nahkjas õun- seda kõike võib süüa mistahes hommikusöögil mistahes Euroopa hotellis, aga siin... Hiljem sain teada, et hotelli omanikud on Austria päritolu, mis selgitab ka nende püüdluse teha Euroopat. Õnneks leidsin pakutava seast kohaliku juustu, jogurti ja kohupiima; ja neid ma siis hommikuti hea meelega sõin. Kusjuures, tulisoolane kitsejuust ja jogurt olid eriti maitsvad (loodetavasti) kohaliku meega.
Teenindajad ülipüüdlikkus hämmastas ja tekitas jõuetusetunnet. Ma ei hakanudki parem kokku arvama, mitu taldrikut-tassi-nuga-kahvlit-lusikat-klaasi hommikueine söömiseks kasutasin, määratu hulk sai neid küll, sest niipea, kui klaasi veest tühjaks jõin, koristasid kellegi usinad käed selle mu nina alt. Niipea kui lauast tõusin, et minna ja valada endale kohvi (tõsi küll, kohviks on seda veega segatavat lahustuvat puru raske nimetada, aga harjumus on harjumus, olgu või instant), koristas keegi laualt kõik nõud. Et edasi süüa, pidin protseduuri otsast alustama! (Järgmiste söögikordade ajal olin kavalam, tõin endale korraga kõik soovitu lauale, viskusin sellele rinnaga peale ja tegin eriti kurja nägu, kui mõni teenindaja mulle läheneda üritas. Keskkonnasäästlik mõtlemine ebameeldiva mulje jätmise hinnaga.)
Grusiinidel on omamoodi arusaamine ajast, ehkki õigem oleks öelda, et meie arusaam ajast, kui loetud minutitest ja kellaaegadest kinnipidamisest, ei ole kuigi tervislik. Usun, et välismaised konverentsikülalised pakkusid kohalikele üksjagu lustilist kõneainet, kui taaskord keegi hõlmade lehvides, hotellitreppidele oma elu jätta üritades, konverentsiruumi tormas. Kus ei olnud kell kümme hommikul muidugi mitte kedagi. Pool üksteist istusid seal mõned välismaalased. Kell üksteist tuli saal inimesi täis ja asi sai alata.
Tundub, et kohalike jaoks on elu mõtestatud kulgemine koos mõtestatud pikkade vahepausidega. Siis tehakse suitsu, juuakse teed, aetakse juttu... Närvitsemist ja ülevoolavaid emotsioone ei kohanud kuskil, küll aga selget pilku ja säravat naeratust.
Pildil on varakevadine vaikelu mägede taustal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar