Olen sunnitud taas kord koduse internetiühenduse teemal häält tõstma. Tallinna lähistel, küll suuremat sorti asulas elades, ei ole kolme aasta jooksul õnnestunud nisa otsa saada. Põhjus? RAS-telefon ei võimalda piisavalt kiiret andmesideühendust, WiFi männimetsa all ei levi, GPRS on mõttetult kallis.
Variant on käia a) argipäeviti loetud tunnid kohalikus raamatukogus b) muul ajal sõita välja Jürile WiFi levialasse või c) Ülemiste keskuse kohvikusse WiFisse d)kontorisse Tallinna kesklinnas (eriti pühapäeval, jee!).
Sel kevadel saabus vallast külanaiste juttudega rõõmusõnum: kes internetti tahab, tormaku aga valda ja pangu nimi kirja. Tehtudmõeldud. WiMaxi võrk pidada valmima juuliks... augustiks... no septembri lõpus leiame valla kodukalt kirja, et on valmis ja Külatee3 saavutanud oma eesmärgi.
Elioniga oleme nende aastate ja eriti viimaste kuude jooksul korduvalt kõnelenud/avaldusi esitanud/oma õigusi selgitanud.
Augustis võttis abikaasa päeva vabaks ja asus Külatee3 jälgi ajama. Valla ITimees küsis: miks te minu poole pöördute ja andis Külatee3 projektijuhi numbri; nimetet naisterahvas omakorda suunas küsija valda tagasi, siis Elioni.
Elion ei teadnud midagi. Elion võttis vastu järjekordse avalduse, koos kõigi vajalike parameetritega (pakett, elukoht, soovijate arv jne, jne. ) Lubasid kümne päeva jooksul teada anda, mis seis on. Loomulikult ei toimunud selle aja jooksul mitte kui midagi.
Kuniks...
Eelmise nädala reedel helises mu mobla ja meeldiv vene aktsendiga näitsik küsis, kas me soovime internetiühendust. Et valminud on Külatee3 raames WiMax võrk meie vallas ja võimalus saada teenust. Ja nädala aja jooksul tullakse ja paigaldatakse, kui meil vaid soovi on. Helistasin pehmelt öeldes v ä g a rõõmsalt ka naabrimehele, sest õnn ikkagi peaaegu kohe meie õuel, eks. Täpsuse huvides tuleb öelda, nimetet meeldiv näitsik helistas kohe ka ise naabrimehele ja rääkis oma jutu, kokkuvõtlikult "nädala pärast".
Teisipäeval sain rõõmusõnumi sõpradelt, kes elavad meist nii umbestäpselt 12 kilomeetrit metsapoole- nemad olla saanud teate, et kuu pärast paigaldatakse WiMax, aga kuivõrd pereisa töötab ise süsteemis, siis tulid poisid kohe ja panid netinisa ära. Ja töötab! Mis rõõm!
Viskasime naabrimehega nalja, et ju need olid meie poisid, kes tutvuse poolest sinna läksid ja eks me pea siis ootama kuu kaks veel.
Samal ajal ei toimunud meie õuel tõepoolest mingit liikumist, mõni purjus külamees välja arvata ja lõugavad koerad.
Täna helistasin Elioni.
Nemad ei tea midagi
a) kes meile helistas
b) WiMaxi võimalusest meie alevis, sest "me ei tea, kas see võrk on sinna ehitatud ja kui on, siis kas seda on testitud"
c) konkreetse(te)st avaldus(t)est.
Mis te arvate, kas ma võin olla veidi kurb? Natuke vihane? Suures arusaamatuses?
Külatee3 mai äss!
Elion, mai äss!
Internet inimõigus! Mida kauem me jahmerdame selle nimel, et koju ühendust saada, seda rohkem see ju sarnaneb oma õiguste eest võitlemisega, eks? Järelt on inimõigus.
Üks täiesti kohatu võrdlus äsjalõppenud presidendivalimistega kerkis ette- Presidendi puhul kõik lootsid, aga keegi ei uskunud; ja kui me siis lõpuks saime Presidendi, olime rõõmsad.
Internetiühenduse puhul- kõik räägivad, kõik lubavad, kõik võtavad vastu avaldusi ja vormistavad eellepinguid- aga midagi ei juhtu... ja kui siis lõpuks juhtubki, tundub see ühe mõttetu võitluse mõttetu justkuisaavutusena.
KeRa masendav ja kohutav stiil laieneb vääramatult.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar