Mul pole mingit kavatsust heietada siinkohal lugusid ökoturismist või ökoloogilisest jalajäljest või mõtestatud reisimisest või... neid asju saab lugeda "Rohelisest Väravast".
Rändamine iseenese ajas ja ruumis on hoopis teema. Miks me seda nii vähe harrastame?
Mulle näiteks meeldib inimesi vaadata. Istud vaikselt nurgas, kõnnid tänaval või seisad bussipeatuses või kassajärjekorras ja vaatad vargsi ümbritsevaid. Mõtled neile elusid, püüad aimata, kes nad ja kus nad ja mis nad.
Sellest rohkem veel meeldib mulle iseendasse ära sukelduda. Kohe nii, et mitu aega välja tulla ei tahagi. Umbes nagu kümblustünnis üle pea vees ja tähed paistavad läbi virvendava pealispinna, ümber aga on soe ja mõnus. Ja kellegi jalad. Ja keha. Noh, olgu. Eks seal siseilmaski ole keegisid. Mida edasi aeg, seda rohkem neid on. Mida tihedamalt neid on, seda enam on massi. Ja seda vähem neid tõelisi, kellele pilk pidama jääb.
Ja ma kohe ei saa veelkord tundlemata Heinsaare "Artur Sandmani lugu". Üleeile õhtul lõpetasin selle raamatu hiiglasliku kahjutundega. Tundus, et lõpp oli liiga kiire ja raamat liiga õhuke ja üldse. Ja siis lugesin Kareva kaassõna, et see raamat ei lõpe siia.
Tõepoolest.
Ei tea, kas Arnoldil on aega oma siseilmades rännata? Millised on tema siseilmad? Aga Villu? Ets? Hu-vi-tav! Millal sinna küll ekskursioone korraldama hakatakse? GoTravel, kus te olete?
Niisiis ei kurda ma sugugi, et praegu on kibekiire tööaeg ja ma ei saa planeerida ühtegi eksootilist ega vähem eksootilist reisi maitsi-meritsi-õhutsi; loen mõnuga Triinu reisikirja ja vibelen Heinsaare järellainetuses. Võtsin eile uuesti kätte Anton Nigovi "Harjutused" ja sealtki hargneb mu ette tee teistmoodi maailma. Rändan lehekülg-lehekülje järel ja soovitan teistele ka. Võtke aega rändamiseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar