Näiteks Mehis Heinsaare "Artur Sandmani lugu". Raamat, mida on raske käest panna ja samal ajal on kurb järgmist lehekülge keerata, sest on tõepoolest n i i hea. Võin end pidada suhteliselt heas lugemuses indiviidiks, miska suhtun üldiselt üsna skeptiliselt kõikvõimlisse kriitikasse ja ka tuttavate soovitustesse, kui mõned üksikud välja arvata- pean ikka ise järgi proovima.
Nüüd siis selline rännakuraamat. Keeran ahastavale mehele õhtul järjekordselt selja ja loen. RAAAMAT.
Jaanus Rohumaa "Genoom"- käisime seda Riina ja Larsiga augusti lõpus vaatamas. Päevalehtede kriitikaküljed kirendasid tagasihoidlikest tüki kirjeldustest, miskit adekvaatset ei paistnud olevat. Mõnigi tuttav käis ja ütles: "No... ei tea." Nõnda siis ei oodanud ma sellelt lavastuselt miskit, sest ehkki Rohumaa on, ja kahtlemata väga rohkem, siis no kui ikka keegi ei oska kosta ega pista, ju siis miski kala on. Või tüdimus Linnateatrist?
Pikemalt asja üle juurdlemata, leidsime oma istekohad ja vaatasime ära. Esimene minut lubas Ei kosta ega pista, aga teisest minutist alates oli tõesti tõsine TEAATER. Kohe sedapalju, et etenduse lõppedes suur osa saalist häbenemata pisara poetas. Ja meie teatrijärgne väike siider und vesi kainele autojuhile kulges suhteliselt ühetoonilises ülistuses Rohumaale. Hea töö, Jaanus! Väga hea töö, ansambel!
Kõik vaatama, kuniks veel antakse.
Ja kui sellest ka ei piisa, otsige välja Bulgakov näiteks ja Gabriel García Márquez. Presidendivalimised ja sügis tulevad vääramatu kindlusega. Nädala pärast on kõik möödas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar