Ükskõik, millise päevalehe või online- väljaande ma täna lahti löön, igal pool vaatavad mulle vastu artiklid Oliver Kruuda järjekordsetest seiklustest.
Ja siis kommentaatorid (ja mitte ainult), kes järjekindlalt seostavad teda K-erakonnaga. Selgemat silmavaadet, kainet mõistust, seltsimehed!
Esiteks on Kruuda K-erakonnaga võrdse summa annetanud veel R-erakonnale ja toetanud kõiki teisigi. "Kõik selle tänava naabrid on saanud ahjupuid, " nagu ta ise ütleb, tõsi, ühes teises kontekstis.
Teiseks, mida aplamalt me sedalaadi uudiseid alla neelame, peegeldame ja võimendame, seda tõsimeelsem on see publik, kes valimistel tindinikkujatele k-roheliselt koha kätte näitab.
Kas see on eesti meedia omapära, määgida kergesti kättetulevatel teemadel ja magada maha inimesi, sündmusi, suundumusi, mis peale märtsikuud tõenäoliselt endiselt olulised on?
Heaoluühiskond, ütlete.
Ja mina ütlen, et olukorras, kus meie haridust reformitakse kurat teab mitmendat korda ja kurat teab kelle poolt; kus meie siseriiklik julgeolek töötab missiooni ja vabatahtlikkuse peal; olukorras, kus meil on väga vinge, paindlik ja ajakajaline kaanepoiste kajastaja, võiksime mõnikord keskenduda vaitolemisele. Eriti, mis puudutab tagapool mainitud organi pidevat paljastamist.
Ja kui te arvate, et ma ise kuidagi teistmoodi end arvan käituvat, eksite. Määg-määg, sitta kah see haridus, elu on lill.
Ja lõunamaareisi on hädasti vaja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar