Mõnikord kohe on nii, et ei saa vaikida. Siis näiteks, kui on hea elamus, mida ei suuda endale hoida, TEAAATER näiteks.
Ja mõni harv kord, kui lähed teatrisse, aga tagasi tuled tundega, et meie täis teatrisaalid peegeldavad pigem majandusedu kui publiku kultuurahimu; ja kahjuks ei suuda oma lõugu koos hoida.
Mina, kes ma järjekindlalt väidan, et teater on keskkonna looja, pean pärast "Kiirgava linna" etendust tõdema, et keskkond on loonud seekord teatri.
Mingid eeldused teaaatriks on ju ometi olemas- Conor McPhersoni materjal üsna heas tõlkes (Martin Algus) näiteks... ja muidugi kaugelt väljamüüdud etendused! Draamateatri piletid nimelt on ka defka.
Istusime sõpradega teises reas ja juba üsna etenduse esimestel minutitel hakkasime natuke nihelema. Ei saanud täpselt aru, misvärk on. Võib-olla just selles, et teine rida ja kogu teatraalsus paiskus liiga lähedalt näkku- nemad ju mängivad, et taharitta ka paistaks, aga meie, kuram, valisime ise valed istekohad.
Draama väike saal on suhteliselt pikk ja kitsas moodustis, lava on väike ja näitlejaid jälgides tundus, ka veidi ebamugav; lavatagused kolistamised, "katsun jõuda õigeks ajaks" tulemised ja sahinal minemised on ees ridades üsna hästi kuulda. Ehk aitaks, kui paigutada see kaadervärk kreatiivsemalt ümber?
Ain Lutsepp justkui päästis tüki, või, positiivsemalt- oli võti teaatri juhtumiseks- tema nimi kavalehel on kvaliteedimärk (tõsi, samas lavastuses osaleb ka Merle Palmiste, kelle juuresviibimine kannab ühte teist tähendust, aga kuivõrd see oli üsna episoodiline kiunumine ja kõrgetel jalgadel laval ringi kepsutamine (mis on väga ilus vaadata, sest Palmiste on üks ütlemata kaunis naine), ei meenutanud me etenduse lõppedes tema osatäitmist pikemalt).
Lars arvas, et küllap Lutsepp rolli sisse minemiseks tegi lava taga enne korralikult kükke, et pulsi üles saaks ja pinge püsiks. Kui Lutsepp laval oli, siis oli ka teater ja huvitav, kui teda ei olnud, siis... oleks tahtnud tassikest kohvi (loo arenedes midagi kangemat ja lõpus peatäie võtta und nutta).
Aga... mis ma kompleinin, nägin ju üsna selgelt, mida teatrikülastaja tegelikult ootab:
Esimeste arglike "p....." - pudistamiste peale hakkas publik natuke itsitama; kolmandas pildis vist tulid ikka kõik m.... ja muud kehaosad ära, kuivõrd vikerkaaremehike (Anti Reinthal, täitsapekkis rollisoorita(mat)us) oli ka kohal, irvitas publik juba täiega.
No a ei old naljakas. Kohutav oli. Ja ausõna, ei oska diagnoosi panna, miks täpselt. Meie seltskonna eelhäälestus oli kõrge, ikka sellesama McPhersoni pärast. No ja Draamas on ju häid asju ka nähtud! Positiivsema poole pealt kasvõi taas Lars, kes leidis, et Tuglases (Margus Prangel, ja "Kiirgavas linnas" mängib ta Ianit) midagi on.
Kas Taago Tubin lavastajana tegi liiga palju või jättis tegemata? Oli ta üldse kohal ? Miks jäi lõpuks tunne nagu oleks ta teinud kogemata tekstiraamatusse kopipeisti mingist suvalisest näidendist? Ja see "ei ole liha ei kala, ühtegi mõtteotsa ei antud kätte"-klimp kurgus on ikka väga vastik emotsioon teatrist lahkumiseks.
Pakuti ka võimalust osaleda etendusejärgsel arutelul "Link", aga me otsustasime loputava õhtusöögi kasuks ja nii ma ei teagi, kas ja kuidas nad seal kõike seda selgitasid.
Aga. Kõik hästi. Proovime järgmisena "Päikesepoisse". Margit Kilumetsa "Elu suuruses" on muuseas, väga meeltlahutav lugemine ja abiks Draamateatri hiilgeaegade meenutamisel.
Lugege raamatuid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar