Kõik läkski nii nagu arvasin. Võtsin eile ramsist Kati Murutari "Viimnekuu". Käisin linnas, tegin paar tundi tööliigutuste moodi liigutusi. Tõin poisid koju, hoolitsesin nende ninaesise eest. Ja siis varisesin voodisse, raamat kaenlas.Jõudsin poole peale, magasin 40 minutit, kuni helistas kinnisvaramaakler Saaremaalt.
Õhtul lugesin mehele ette halva kolesterooli alandamiseks soovitatud dieedist- perearst vaatas ta analüüse ja soovitas kiirelt söömisharjumusi muuta, et kui muidu on kõik näitajad väga head, siis see va halb kolesterool on nii noore mehe kohta liiga kõrge.
Õnneks võttis mees mind tõsiselt, lugesin talle netist ka paar soovitust ja tüütasin oma esimest ämma, meditsiinitoimetajat- E pani õlleklaasi laualt kappi tagasi ja alistus kurvale saatusele. Jõi hoopis smuutit ja astelpajumahla.
Tegin poole üheteistkümneni maailma ühte nürimat tööd- lõin ümber Bambara kangelaseepose ääremärkusi. 15 lehekülge on veel jäänud, need teen kohe pärast sissekannet.
Varisesin voodisse, lugesin kella kolmeni (!!!) öösel.
Nüüd on "Viimnekuu" otsas ja mina veidi kurb, sest mida ometi peaksin ma nüüd järgmiseks lugema...
Kati raamat oli pehmelt öeldes hea. Nurisege pealegi, et viies laps oli tema isiklik projekt ja mis ta siis on nii mees jne. - võib täitsa olla, et see just ongi naise elu.
Tükiks ajaks võttis kidisemise isu ära. Alistusin täna hommikul oma soolisele staatusele, lükkasin kõhu kõrvale ja asusin järjekordselt peldikut ja vannituba küürima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar