- Möödunud töönädal oli hullumeelne. Alla kümnetunniseid päevi ei esinenudki.- Seepärast ei jaksanud ma eile minna sõbranna tütre sünnale, sest E on Saarnakil ja meie juurest on Vana-Tiskresse (või misiganes selle elamurajooni nimi on) edasi-tagasi peaaegu 100 km sõitu. Noorem poiss oli muidugi kohutavalt kurb, aga leppis lõpuks olukorraga. Selle asja juures oli hea, et saime üheksast voodi, ma sain poolteist tundi hääd raamatut lugeda ja kokkuvõttes üsna korralikult magadagi.
- Kodumajapidamine on laokil, sest olenemata kodus viibimisest, niipea kui jaksan, sukeldun arvutisse, paberitesse, numbritesse... ei tea ju, palju on mulle veel päevi antud.
- Piimatootmine algas. Taas kord tuleb pöörduda keskkonna koormamise juurde ja asuda kasutama puuvillajääkidest valmistatud ei-idanevaid-ei-mädanevaid-võikui-siistuhandeaastaga lisavidinaid.
-Keha teeb üha jätkuvamalt täpselt seda, mida ta ise tahab. Ma ei räägi lõpuvaevustest, need on kohal; ja korraga. Nüüd siis ka päevi vältav peavalu, taldade sügelemine, ainevahetuse suvaline toimimine, jne, jne, jne. Et kui tahakski/peakski midagi tegema, siis enamasti ei jaksa nagunii. Toimetuses on sellevõrra lihtsam, seal pole koduseinu virisemist toetamas, hambad ristis lihtsalt teed ära, mis vaja ja kõik. Sure või maha.
-Uue meeskonnaga on nii, et üldiselt võib rahul olla. Välja arvatud üks liblik und luuletaj, kes kujutab ette, et tema ongi meie uus multifunktsionaalne elupäästja, teemal: "Ma tahan hommikul kaua magada, aga ma tahan ikka seda tööd ka;" "No ma ei ole professionaalne monteerija, aga ma tahaks teile ikka monteerijana tööle tulla... palk 100 000 kr"; jne.
Arvake ära, kas ma lõpuks jaksasin veel viisakas olla?!
Ei jaksanud, muidugi. Keset kaubanduskeskust, kuhu ta õhtutunnil mulle suvatses helistada (küsimata, kas ma saan rääkida või ei), ütlesin kõik, mis arvan asjast. Et inimene, olemata minust oluliselt noorem, võiks juba teada, mis ta elult tahab, hinnata kolleegide aega ja pühendumust ja mitte alustada oma juttu iga kord isiklikest tervisehädadest või rahamuredest.
Liblik und luuletaj sai minu arvates veenvalt ära ehmatet- kui tahab midagi teha, siis tingimused on talle võrdsed teistega, nendega, kes on õppinud ja profid ja tahavad tööd teha. Eks pangu saade kahe mondivahetusega kokku nii, et meie tuleme ainult väljalaskmisele ja midagi ei pea enam ümber tegema!
- Kusjuures, pull ongi see, et kui veel augustis tundus, et appi-appi, ei tea, kus leida inimesi, siis nüüd on meil lausa topelttiim koos! Saan valida inimesi, reguleerida vajadusel nende koormust ja saata neid sellisele võttele, millest nad ise ka rõõmu tunnevad.
Selle juures on üsna loomulik, et ma ei taha ja ei viitsi raisata oma aega tegelastele, kes nõuavad esimese kohtumise lõpetuseks pehmet kukkumist ja palju pappi ning ei evi adekvaatset enesehinnangut vanuses 30+.
- Enesekiituseks sedapalju, et nelja aasta järel olen saavutamas teatavat enesekindlust- tõsine rügamine on viinud tulemuseni, kus ma suudan teha vajalikke üldistusi, koostada pädevaid ajakavasid ja motiveerida inimesi sedavõrd, et töö käib rõõmuga. Ja ma ise julgen ausalt välja ütelda, kui mul esineb asi nimega Oma Arvamus. Peale ma seda ei suru, aga palun arutlusele võtta küll. Ehk siis- minust ongi töö läbi kasvanud toimetaja und produtsent. Ja kui meie uus lapsuke tõepoolest täie lärmiga ilmavalgust näeb, siis võin öelda, et küpsuseksam on sooritet. Alla maxime ma muidugi ei tahaks seda sooritada :-)
- Pakkisin täna lõppeks selle koti kokku, mille haiglasse kaasa võtan. Ja leidsin end keset kombede ja sipukate kokkulappimist täiesti absurdselt mõttelt- kas see kõik tõesti juhtub minuga? On see võimalik, et me saame tuttuue tite?
Niisiis ei ole see seni mulle p ä r i s e l t kohale jõudnud, kuniks see pole minuga päriselt juhtunud...
No mis siin ikka viriseda siis, tuleb mönuga võtta, oodata ja vaadata ja... ülültse. Elu on tegelt ilus! Eriti, kui kätte satub raamat, mis on väga hästi eesti keelde tõlgitud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar