Suure Kirjaniku kurb ja raske elu

Samahästi võiksin selle sissekande pealkirjastada ka "torm hommikuselt tühjas viinaklaasis" või "madin täiskustud peldikus".
Kolm kuud hiljem võtab Aapo Ilves Postimehes kurta eesti kirjanike raske ja tänamatu elusaatuse üle, mh. taaskord, t a a s k o r d meelde tuletades "naivistlikku üleskutset" anda Laulu-ja Tantsupeo sihtasutusele vabaks teatud osa eesti loojate loomingust.

Ehh, mu aus reaktsioon oleks olnud "pane ennast põlema, kullake!" Aga et mul parasjagu pooleli Jaan Krossi "Mesmeri ring", siis tundus see kuidagi... liiga lihtsa ja labasena.
Ma ei saa aru, misasja nad pritsivad sappi... Priit Aimla Maalehes tümitas mind ka ikka korralikult läbi. Mille eest, kurat, ma aru ei saa, kogu oma naiivsuses.
-Selle eest, et ma võtsin endale voli o m a e n e s e rahakotti tuulutada ja tõsta sealt välja sihtasutuse jaoks selle osa, mida nad nüüd ja igavesti ja mitte aamen, isa loomingust kasutada tahavad. Jummalaeest, las rahvas laulab ja tantsib, kui see peo kontseptsiooniga haakub!?
-Selle eest, et ma jah, hardalt uludes laulu- ja tantsupeo jätkuvale traditsioonile kaasa elan?
No kurrat, ma olen Ilvese laulude peale ka lembelt kõikunud und kaasa jorisenud!
-Selle eest, et Postimees võttis mu "nupukese" elik ettepaneku avaldada, sest toimetajale tundus see sel hetkel positiivse jätkuna õnnestunud peole.

-Tõde on vist, et üks osa me loomelisi liiguvad, loovad, lehvitavad. See on ne sisemine sund. Ei ole neil aega iriseda ega käsi pikal kulka poole roomata.
-Teine osa leiab, et sihtasutuse makstud mõned tuhanded annavad mitugi päeva juua und pralleda, miks sellest siis loobuma peaks? Ei peagi! Jummalaeest, elavad klassikud tehku oma autoritasuga just täpselt, mis neile meeldib. Et kui end surnuks joovad, siis eks pärijad pea mõtlema, mis selle surematu loomingu ja sellest tulenevate üüratute papivoogudega peale hakata. No kui saab piisavalt, eks siis või ju mõnele vanadekodule tasuta ka anda...
-Kolmas osa leiab, et nüüd ja alati on elu üks pasameri ja konkreetne isiksus kut üks lilleke sääl sees. Et küll ikka kirjutaks, teeks ja oleks... saaks surematuks... kui aga riik omalt poolt midagi garanteeriks, pakuks, lausa peale sunniks.
Olemasolevad loojad- no need on sitt! Neid ei kannata kritiseeridagi. Üks pasameri keik.

- Nu ja minusugused "harrastajad" annavad oma kulu ja kirjadega välja, kui on midagi anda; teevad rahulikult oma igapäevast tööd ja näevad pärimist, pärimust und Pegasust puhta boonusena.
Ja aus olla, imestavad, miks loomelised seljataga üksteist irvitavad, seltsingutesse und ametiühingutesse koonduvad, lausa otsesõnu (ent nimeta) üksteisele hääl meelel sittasi silte kleebivad.
Ei ole see käsi mul perssest välja kasvanud, teen tööd ja näen vaeva ja loen jätkuvalt head kirjandust, kuulan väärt muusikat ja käin teaatris. Kuniks annap.
Oma lemmikuid salamisi imetlen und postamenteerin, uusi tulijaid uudistan hoolega- seesinase kultuura ja kunstiga on ju nii, et head asja ei saa kunagi liiga palju. Ja kui ei uudistaks ja võimalust ei annaks, kus siis teaks, et olemas on vääriline järelkasv.

Et nüüd lausaliseks eneseupitamiseks ei läheks ja seeläbi samasse mülkasse (kus Teenimatult Tähelepanuta Jäänud Suured Kirjanikud juba ees nutavad) vaakumiseks ei muutuks, siis soovitan soojalt Sinijärve viimaseid ja Kivirähki järjekordset. Ja kui aega jääb, siis Kross on ikka tõeliselt-tõeliselt...