Panin peale Raadiku "Lume varjude vahel"- üks tema parimaid muusikalisi kogumikke, leian.
On hetk iseendaga. Tui magab, poisid on kes kus- üks üleval arvutis, teine isaga poes. Harjumatult vaikne. Akna taga tõuseb lumesulaudu.
Nädal on olnud raske, aga ilus :-) Magada pole eriti saanud, sest me kõik kohaneme. Tui maailmaga, meie temaga. Mina otsast peale emaks olemisega. Sest see on ju alati otsast peale. Igakord isesugune.
Külalisi on käinud iga päev, niisiis olen saanud ohtralt küpsetada ja keeta ja õppinud aega planeerima seitsme ahvi kiirusel. Õnneks tööga on lihtne- laps magab põlvedel või vastu külge ja näpud lehvivad klaviatuuril. Rinnaga toitmine ja mõttetöö kiirus pole õnneks omavahel kuidagi seotud.
Ühtlasi olen seitsme ahvi vahele avastanud, et need asjad, mis on nime poolest lastele mõeldud- sipukatest alates ja niiskete salvrättidega lõpetades- on disainitud eluvõõrikute või idiootide poolt. Kui ikka pluusivarrukast läbipugemine on viiele sõrmele suurem katsumus kui siia ilma sündimine, siis pole see ju ometi normaalne. Ja eks katsuge leida salvrätipakil üles see koht, kus seda lahti teha! Ma pole prillikandja, aga mul kulus kaks katkirebitud pakki, enne, kui nägin, kus asub p a k e n d i v ä r v i nooleke, millest pakki avada.
Ja siis kulus isal natuke džiisusteipi, et rebitud kohad kõvasti kinni tõmmata :-)
Mõtlesin, et hakkan vaikselt siia Tui kasvamiseloost ülestähendusi tegema, need kukuvad siis rubriiki "Otsast peale emaks". Võib-olla on kellelgi hää lugeda ja ennetada rumalaid vigu, ja eks need kirjutised on iseendale hiljem "kauniks mälestuseks" hääd lugeda.
Ah-jaa, pilta olete küsinud... Ma pean neid veidi väiksemaks mudima, siis panen siia paar tükki üles. Kannatust!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar