
Hommikust siiani ei õnnestunud tütarlapsel korralikult magama jääda, isegi õues ja vankris tuli hetkel, kui pidur peale klõpsatas, kohe solvunud krääks! No mis ma ikka inimest piinan, võtsin ta tuppa.
Teadagi, ainus koht, kus ollakse rahul, on ema süli. Eriti hea oleks, kui tiss oleks ka koguaeg suus. Kes tahab, võib mind nüüd koledate nimedega nimetada- igal juhul olen ma sületsemise kõrvalt saanud ühe ja teise töö ikkagi ära tehtud. Ja ei anna alla, sest mul on mingi mälestus, et lapsed mõnikord ikka magavad ja oma voodis...
Praegu on meil selline süsteem, et vanker on toas ja seda siis emaga vaheldumisi lükkame, et tips magada suvatseks. Päris magamata ju ei saa ka olla.
No igatahes. Pildid.
Suure E ja väikese EE tehtud. Suur E tunnistab ausalt, et inimeste pildistamisele tal silma ei ole. EE selle eest teeks parema meelega filmi... nii ongi meil õe esimesest nädalast vaid mõned, ma ütleks, suhteliselt kõikuva kvaliteediga pildid. Aga hea seegi.

Esimene vann kujunes fopaaks nagu palju muud, mida me kogenud lapsevanematena oleme üritanud läbi viia. E lasi vee vanni, lisas õli (pudelitäis naturaalset linaõli, hind paarsada krooni, ühele vannile kulub 2 korgitäit) ja hüüdis: "Naised, vanni!"
Njah. Kui kogu päeva oli trips suvatsenud suurisilmi ringi vahtida, kisada ja tissida, siis nüüd ta magas. Nagu nott. Pane lauale või viska üle õla.
EE päästis meid plindrist ja läks ise vanni.
Tunni aja pärast saime Tui üles ja uue vannivee pandud. Lõpp hea, kõik hea. Tirts nautis täiega. Mina mitte niiväga, sest esialgu on hirm (nagu ikka esialgu), et see väike nääps su näppude vahelt (õlises vees!) lahti pääseb ja ära libiseb. Poisse vannitas isa, lubasime, et teeme kuiva trenni ja ta võtab tirtsu edaspidi minult üle- käed suuremad, ja ei pabla ka minu moodi.

Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar