Imetamisnõustaja: parem surnud ema kui RPA!

Nüüd on see siis tõestatud.
Rinnaga toitmise kahjulikkus emale.
Kallil pühapäevahommikul steppasin teiselt korralt alla kööki kohvi keetma ja tundsin, et midagi on väga valesti. Noorema poja jutt minuni enam ei jõudnud. Järgmine valgustatud hetk koitis tugitoolis, külmaveeklaas käes.
Ehk siis- kahe ööpäevase tissiralli tulemus (magamata ööd sh. otse loomulikult) - Pane-Pilt-Taskusse-Tädi. Jess.

-Kõigepealt on sul kapsalehe push-up, et jaksaksid vaakumpumpamisele vastu panna ega kasvataks üles vampiirilast, kes verd imeb.
-Siis paluvad nad sul kängitseda end riidetükki, mida nimetatakse "kaunis pesu imetavale emale" ja mille ainus eesmärk näib olevat peletada sind peegli eest, surmata sinus see viimanegi, mida võiks nimetada Naiseks.
- Imetamisnõustaja jutlustab malbelt, kuidas sa ennast lõdvaks lastes "puhka koos lapsega imetades". Ja imeta, imeta, imeta.
Mis sest, et laps ka pärast kahetunnist imemist teeb sulle näljast nägu ja haagib end ükskõik millise ihulapi külge innukusega, mis kõneleb kõigest muust kui täiskõhust.
Mis sest, et tema söögivahed pole pikemad kui tund aega.
Mis sest, et öösel ta peaaegu ei magagi vaid "toodab piima juurde", st. imeb lakkamatult ja kui sa eemaldad ta korraks rinnast, et vahetada tal mähet või joosta pissile, siis röögib ta ebainimlikul häälel. Nii, et su vanemad pojad tulevad vaatama, miks sa vaest väikest lapsukest piinad.
- Ja mis me räägime kõigepealt... k õ i g e p e a l t on sul edulugu oma eelmise kahe lapskesega, kelle rinnaga toitmine on olnud lust ja lillepidu. Eriti teise lapsega, sest tema veetis su nibude otsas pea poolteist õnnelikku aastat... tõsi küll, lisatoitu hakkasid mõlemad mehed esimesel võimalusel saama ja ka sööma. Aga siiski... algus oli ju helge ja kaunis. Või siiski ei... esimese pojaga rääkis arst midagi "lahjast rinnapiimast" ja "sinise nahaga alakaalulisest emast". (Arst oli vana ja tema teadmised pärinesid ühe teise aja teistsugustest raamatutest. Niiet me anname selle talle andeks.)
...
- Sa annad lõpuks alla. Sest su mees on imetamisnõustaja nõuande (piltlikult "Surnud ema on igal juhul parem kui lisatoit näljasele imikule") peale teatanud, et tema ei usu seda naiste lora enam mitte üks raas ja nõuab oma elusat ja usinat armastet kaasat tagasi; läheb poodi ja toob sealt parima RPA ning paneb selle koju tulles võitja näoga lauale.
- Sa oled varunud tänu Iiri sõbranna teadmistele ja tema esimesele kingitusele uudsed Tommee Tippee lutipudelid sarjast Closer to Nature ja võtad need nüüd panipaigast välja.
- Sa valmistad esimesed 70 grammi lisatoitu.
- Laps sööb pudeli mõnuga tühjaks, röhitseb ja laseb end sealsamas kaelani kuldkollast titekakat täis.
- Sa pesed lapse tagumiku puhtaks, endal hinges kripeldamas süütunne, sest kas poleks ikka pidanud kuulama nõustajat ja olema pigem surnud... ja pistad titele magustoiduks tissi suhu.
- Titt imeb mõnuga veel järgmised 20 minutit ja keerab end siis magama.
- Edaspidi on söögivahed 2-3 tundi, sa kombineerid kesköise söögiaja RPA ja rinnaga ja annad lisatoitu korra päevas.
- Sa magad öösiti ja ei minesta hommikuti. Titt ei röögi näljast, vastne isa ei katku juukseid ega kisu telefonijuhet seinast välja, et takistada sul järjekordsele nõustajale helistamast. Pereliikmed ei nimeta sind enam lapsepiinajaks.

Ja ikkagi... võib-olla oleks parem olla surnud ema kui tagurlik RPA-lane...
Me saame ülehomme teada. Sest siis läheme me esimest korda lastearsti "suurele vastuvõtule".