Vanemal pojal toimus eile "kooliväline" koolipidu. "Kuskil Pirital", korraldas "ei tea täpselt, kes; nime polnud alla kirjutatud" ja "e-maili kustutasin ära, sorri".
No midaon, kuda ma teda siis siit mändide alt viin ja toon kui on ülesanne nimega Mine Sinna, Ei Tea Kuhu, Too Seda, Ei Tea Mida.
Küsisin gümnalistis, misvärk. Mispeale saabus kiri kooli direktrissilt, klassijuhatajalt- võtsin teadmiseks ja pidasime kodus maha ühe tõsise lahingu Fossiil vs Maailmatark.
Eile ärkasid lapsevanemad laiemalt. Tekkis arutelu. Tekkis eriarvamusi. Tekkis tülisidki. Sekkus korraldaja, kes asus kaitseposängi. Jne, jne, jne. Selline tüüpiline lugu.
Jah, me kolmekesi (kaks papsi ja tädiema) lasime pojal ise otsustada. Ta otsustas minna. E viis ta õigeks ajaks Piritale ja kuivõrd tegu on 15-aastase noorsandiga, siis V õde võttis ta sealt veidi pärast ühtteist ja transportis kenasti külakorda Muugale. E ütles tabavalt: "Kuradi mugavaks teeme sellele teismelisele elu." Norma-aaa-aalne!!!
Täna ta siis tunnistas, et "viisakuse pärast võttis ühe õlle". Ajee. Ega me ju eile ei leppinudki kokku, et Viljandis kaotatud usalduskrediit taastub tasapisi kui järgitakse reeglit: kuniks jalad siin söögilaua all, kuniks pole täiskasvanud, siis kodus, vanemate nähes võib proovida kõike, kodust väljas aga antakse endale aru oma vanusest ja võimalikest tagajärgedest. Mingit "viisakuse pärast" pole selles eas olemas.
Me räägime sellest veelkord. Ja see va usalduskrediit, kahju küll...
Olen mina ikka sinisilmne, armastav ema olnud...
Just sellepärast mulle meeldibki meisterjaani lugeda, et ta avab uksi, mille olemasolugi olen unustanud. Castaneda ja kõik see muu staff käib asja juurde. Lahe on lugeda ja mõelda, et tõenäoliselt mõtlevadki nad (selles teatud vanuses) nii. Ka minu "intelligente, see-eest andekas, see-eest väga tähelepanelik, see-eest jumalast antud hää füüsisega, see-eest tõenäoliselt tulevikus südametemurdja" vanem poeg (see loetelu on kokku korjatud, arvake ära, kuskohast- arvukatelt naiskolleegidelt, sõbrannadelt jt. "tädidelt", kellele meeldib kohvipaksu pealt ennustada, kelle laps on andekamilusamparemheam ja kelle poeg tulevikus vähemalt presidendiks saab. Ajee!).
Midagi minus murenes pisarateni, kui vanem poeg ülbelt kogu me 15 aastat kestnud suhte kokku võttis: "Olen teinud, ema, rohkem, kui sa arvatagi oskad. Sa pole küsinud (küsida osanud) ja ma pole rääkinud."
3 kommentaari:
oh, ma vajaksin lapsevanemate vestlusringi, teemaks - teismelised. kuigi ma ei tea, kas sellest oleks kasu...
Oijee, eks ole isegi teismeline oldud ja tehtud asju, millest kodus ei räägitud.
Oma lastele olen seda ka tunnistanud ja meie kokkulepe oli, et ise teevad, ise vastutavad ja kui on kahtlus, et võib pahandus tulla, püüavad tegemata jätta. Tänu sellele nad ikka rääkisid asjadest ja arutasime läbi. Otsustama pidid ise ning pean tunnistama, et suhteliselt valutult läks meil see teismeliseiga kõigil kolmel.
Minu usaldust igatahes ei kuritarvitatud...
:) teik it iisi! Karmikul kolmas kÕrd (värske) 16-aastasega majapidamist jagada... iga korraga läeb kergembass -- kogemiste kogunedes märkad üha selgembalt, et püsiv alus elik vundament saab tissieas laotud... ;)
Postita kommentaar