Kõigepealt tuli koolist noorem poeg, kaasas nohu, mis tema sõnul ninas väga hästi elas.
Kaks päeva hiljem jäi haigeks meie iss, muidugi ei olnud juttu enam lihtsalt nohust, kohale lendasid ka peavalu ja köha.
Veel polnud ununenud targutamine teemal: "Sa pead oma tervist tõsisemalt kontrollima, viimasel ajal oled väga tihti haige, " kui seesama viirus muteerununa puges mulle endale rinde vahele, tekitades jubeda nõrkuse, peavalu, köha, nohu, luuvalu... kõik, mida nimetate, kõik mul on.
Ja siis köhatas titt. Pärast hommikust tissimist ühe korra. Ja pealelõunal teise korra. Rohkem polnud vajagi, et ema kattuks üleni külma higiga ja hakkaks endale ette kujutama võimalikku stsenaariumi lastehaiglas, juhtmed küljes...
Oh-jah. Viirus on nii muuhulgas pehmendanud ka noore ema aju. Peaks ju mäletama, et titte seesama rinnapiima pidev manustamine ju kaitseb, mürisegu tiss pealegi vahepeal ja vappugu köhahoogude käes.
Magada tahaks. Just nüüd, kui Nööp on õppinud öösiti veidi pikemaid söögivahesid pidama, jään ma laushaigeks ega saa uinuda köha ja tatiuputuse tõttu. Mõnus. Eks istun siis laua taga, lapp nina all ja vaatan materjale läbi. Aru midagi ei saa, näpud toksivad mehaaniliselt sõnu ritta, kusjuures, pimekirjas on kõigil haiguspäevil hullult vigu... saab näha, milliseks kujunevad selle kuu lood, mille tähtajad kohe käes.
-Aga eile vaatas keskmine poeg "Tantsud tähtedega" ja kommenteeris Ojulandi-Makarovi tantsu nii: "See mees on nagu eesti talupoeg smokingis, roosa kratijutt taga!" Kreisimään, kreisi! :-)
-Ja pannkooke ta muidugi eile meile ei küpsetanud, ehkki ise praalis, et pannkookide küpsetamine- see on tema käes käkitegu! Kui küsisin, mismoodi ta siis seda "käkki" mõtleb keerata, vastas: "Eks keegi peab mulle ütlema, kuidas seda teha." Ta ise arvas, et vaja oleks pannkoogijahu, seda, mis eelmisest korrast üle jäi; ja õli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar