Monstrument Rahvaste Sõprusele

Panin telefoni koduse aja järgi poole seitsmeks äratama. Kohalik aeg on tund aega meist ees, aga seda vaid suveajal, kui neile tunniga lähemale trügime; muidu on ajavahe 2 tundi.

See kellavärk on mul ka üks omaette nikerdamine- ma jätan reisil olles a l a t i oma kella Eesti aja peale, olgu vahe siis kaks, seitse või viisteist ja pool tundi. Tuleb ainult meeles pidada, milline on ajavahe ja teha pidevalt arvutusi. Ja inimestega suheldes tuleb arvesse võtta, et nemad ilmselt elavad kohaliku, mitte Eesti aja järgi. Jube keeruline. Aga mulle vajalik, ju seetõttu, et siis tunnen mingit sidemeniret kodustega.
No igatahes helises mu telefon (kohaliku aja järgi) pool kaheksa hommikul- mis ei ole ju väga vara, aga kui arvestada, et Eestis on kell pool seitse ja eelnevad mitu ööd on kas viletsasti või vähe magatud, siis on see ikka paganama vara küll kuskil võõras kohas duši alla koperdada.
Mare, nagu selgus, oli ärganud päris vara ja sättinud kaamera hotelliaknast varahommikut püüdma. Üldse tundus mulle, tegi Mare minust märksa rohkem tööd- kui mina niisama ringi vahtisin ja muljeid ahmisin või istusin näiteks kuskil puu all omaette nohisedes, siis tema käis ja filmis. Tulemus sai muidugi jubeilus, kui välja arvata minus süvenev süütunne mittemidagitegemise pärast.

Istusime hommikusöögilauas ja jätsime plastmasstomatid seekord vahele. Eelista omamaist! Kohupiim oli halvaks läinud, aga mis siis; me võtsime jogurtit ja panime mett sisse ja oli jube hea. Mõtlesime, et sööme kõhu kenasti täis, sest ees ootas päevapikkune reis Kazbeki looduskaitsealale. Ja mine tea, millal jälle süüa antakse, eks.
Väljasõit pidi toimuma kell 9 kohaliku aja järgi, niisiis, söödud, üles tuppa, asjad pakitud, kila-kola alla tassitud ja... a bussi ei olnud! Kell oli 2 minutit üle 9 ja ilmselt olimegi hiljaks jäänud. Õnneks nägin hommikusöögilauas ajakirjanikke, miska ei paanitsenud rohkem. Et noh, ehk ikka panevad tähele, et me ka maha jäime.
Tund aega hiljem olime ikka sealsamas hotelli ees.
Poolteist tundi hiljem nägin juhuslikult meie konverentsikorraldajat, kes imestas, mis me fuajees "nii vara" teeme. Ahsoo. Et oleks pidanud rahulikult Rahvaste Sõprust välja magama!? Aga väljasõit? "Te olete Gruusias, kas teid siis ei hoiatatud, et tulge kaks tundi hiljem?"
Tõepoolest, nagu lubatud, kaks tundi hiljem, kell 11 kohaliku aja järgi laekus väikebuss; meie õnn, et olime peaaegu et trepi peal valmis- kuivõrd bussis oli istekohti vähem kui ajakirjanikke, pidi osa inimesi lihtlabaselt maha jääma. Ega keegi eriti ei vabandanud ka.

Noor bussijuht lõi risti ette ja sõit võis alata. Kusjuures, lõigi risti ette! See, miks ta seda tegi, selgus alles hiljem. Siis, kui me mägedes sõitsime. Mööda nime poolest teed. Lausa mööda Gruusia ajaloolist sõjateed, mis kulgeb Venemaalt läbi Gruusia ja edasi Armeeniasse.
Esialgu sõitsime Gudauri asulast läbi, mööda mägiteed kõrgemale. Ilm läks tasapisi järjest talvisemaks; õnneks olime selga pannud kõik kaasavõetud soojemad riided. Elu õpetab lõputult- enne Gruusia-sõitu ei leidnud ma aega järgi uurida, kuhu täpselt läheme, teadsin ainult, et Tbilisis on kevad täies hoos ja ilmad soojad, miska võtsin kaasa ka vastavad riided: päikeseprillid ja bikiinid. Noh, olgu, pika sooja kampsiku ka, puhuks, kui Eestisse tagasi jõudes valitseb siin endiselt viiekraadine troopikakuumus.

Lumised mäetipud, sügavad orud, sulaveest hoogu koguvad mägiojad ja lõputu, lõputu, pilvedesse ulatuv üksindus kaalusid üles mu kartuse kuristikku vajuda- istusin aknapoolses reas ja nägin seega suhteliselt kogu aeg, kuidas kiviklibu bussi rataste alt sügavikku sööstis.
Mare oli vana rahu ise, jahmerdas vaikselt kaameratega ja filmis, filmis, filmis.

Tegime esimese peatuse Rahvaste Sõpruse Monumendi juures: ühe mäe jalamile on ehitatud silikaat-ja telliskividest monstrum, kaasaegse krahvitiga ära kaunistatud ja kes soovib, see võib üle monumendi rõdurinnatise vaadet mägedele nautida. Tegime seal saate tarvis ka ühe ständi, esimesse loosse seda veel ära ei mahutanud, aga kui jumal annab, siis ehk sügisel, uue hooaja alguses, saan ära teha ka teise Gruusia-loo ja siis seda standi kasutada.

Hämmastav Rahvaste Sõprus indeed- seista uhkete mägede vahel hoomamatu kivikolossi seinte vahel, pea kuklas, tunnetades oma väiksust, aga mitte tühisust. Pigemini tekkis sisemine trots totaalse idiootsuse vastu. Monument Idiootsetele Mõtetele, miks ka mitte! Pärast meie giid selgitas mulle, et tõenäoliselt ei ole see kivimonstrum sugugi aastakümneid vana vaid ehitatud president Ševardnadze (milline võiks küll olla see nimekuju tänapäevaste eesti keele reeglite kohaselt, ei tea; niisiis, antagu andeks mu võimalik omalooming!) ajal ja sümboliseerib kõige rohkem tema kustumatut sõprusetunnet Venemaa suunal. Tõepoolest, Venemaa suunalt läbib seda teed iga päev sadu sõidu-ja veoautosid.

Silte Rahvaste Sõpruse monumendini ei ole mõtet otsida, siltidega on sealmaal üldse suhteliselt kehvasti- suured teed ja asulad on kuigivõrd märgistatud, aga enamasti tuleb loota heale õnnele ja kohalike abile.

Edasi viis meid tee läbi tunnelite ja üle sildade, rusuvallidest mööda ja teeaukudest läbi, mineraalveeojani. Aga sellest juba mõnel järgmisel korral.

Piltidel monstrummonument ja mäed, mäed, mäed. Ja mägede pildi pealt võiks proovida üles leida mahajäetud hotellikompleksi.