Ei näe küll põhjust, miks suure suvega peaks tahtma Eestist ära minna. Siin ongi ju paradiis! Mis sest, et Viljandi järvel häirib õhtusi suplejaid hullunud skuutrifänn, kes veeklaasis tulutult laineid üritab tõsta; või et peaaegu kõikjal, kuhu sa lähed, ka kõrvalises idüllilises turismitalus, tapab kõrva tümpsumuusika.
Kihelkonnal püütakse tulijal ja ööks jääjal nahk üle kõrvade tõmmata kodumajutuse ja paadisõidu hinnaga; ja üldse, ?ega eestlasele siin enam eriti ruumi ei olegi, meil käivad ikka soomlased ja sakslased.? Aga jäägu sellega nagu on. Muhulased seevastu hoiavad kokku ja on nii sõbralikud, et vägisi tahakski päriseks jääda. Aga no, kus sa saad, vaja aga minna jälle.
Tümpsu, uudist ja rahva teenreid kostub ka kõikidest teedel vuravatest neljarattalistest, mis tundub, on parimaks õigustuseks meie pealiskaudsele elustiilile- kus sa ikka pikemalt peatud, uued muljed tuleb omandada päeva, heal juhul nädalavahetusega, sest kes see ikka liisingut ja kindlustust seisva raudruuna pealt maksta tahab. Viimastel nädalatel pidi lisaks olema ka logistiline keenjus, et jõuda elamustejahilt MM-ekraani ette. No kus sa saad, kõik ju vaatavad, eks!
Aga Laheda valla raamatukogus töötab Wifi ja Urvaste valla internetipunktis ulatatakse sulle lahkesti neti nisaots, mis arvutile taha torgata. Saaremaa sadamas peaks olema justkui kõikse kangem traadita leviala, kahjuks ei õnnestunud paraadi ajal temaga lähemalt tuttavaks saada- aga päris ilma infota, meilide ja värskete hapukurgiuudisteta, ei jää küll kusagil kaunil kodumaal.
Inimesed on kenad ja lahked, kui nendesse lugupidamisega suhtuda. Ja Seto Tsäimaja pakkus viimase aja kõige ehedama kodukandikultuurielamuse, ainult et hinnad on neil kohatult väikesed meiesuguste JoostesLäbiElu- elamustehaarajate jaoks, see-eest parmud on suured ja valusad ja kõigele lisaks väga järjekindlad.
Väiksemat sorti lapsega kahekesi (töö)reisimine on kaunil kodumaal täitsa võimalik, ehkki ametnikud omavalitsustes esimese pilgu võõristusega heitsid, siis harjusid nad ruttu tõsiasjaga, et tõsise tööprotsessi manu püsis ka kõva häälega lugemist harjutav poolekuuene. Aga aus olla, sai mul mõõt täis- aasta otsa ajan ise töö tähe all ringi küll siin, siis seal, piirides ja piirideta; suvel võiks ju ometi seltsilise kaasa võtta, saati, kui see seltsiline on su enda täitsa imeline poisslaps, kel vanem venna laagrisse, issi jätkuvalt töörindele saadetud ja alati omast käest võtta mamma tahaks kah vahepeal aiatööde korraldamise nimel puhata ja mängida.
Nõiariigis, Urvaste valla seni popimas (kuniks pole Pokumaad) perepuhkuse paigas jätkus temasugustele ja minumasti tegelastele tegevust rohkem, kui proovida jõudsime. Takistusterajast Uhtjärve kanuumatka ja nõiamajas ööbimiseni. Võib ise ära proovida, www.noiariik.ee, perenaine Maria on lahke ja armas, tal jätkus aega kõikidele tulijatele ja olijatele. Kurjemad kupatatakse, muuseas, luuaga lendama; tagasi jõudes-kui ikka jõuate- olete palju toredamad inimesed. Ja pannkoogid, mida Maria õhtul küpsetas, uskuge mind, on maailma parimad!
Saan aru küll, et mu suvetuba, mis lookleb piki jõgesid ja metsaservi, on päris segamini, ja need killud, mida õnnestus hooga siia kirja panna, ei kajasta mingilgi määral korrastatust ja looduses toimivaid seadusi. Ma ei muretse sugugi, sest suvi ja selle rõõmsad silmad Eestis tulebki igal ühel ise avastada ja see ?segamini? valitseb mõnda aega suvetubaliste peades, kuniks settib mahedateks suvemäletusteks talvel küdeva kamina ees.
Täna jätan kolmsada kilomeetrit teatrisse ja tagasi vahele. Jalgrattaga ei jaksa ja autoga ei hakka, eks ole tööreisi tähe all naftat põletatud küll. Metsmaasikad siinsamas metsa all, kolme sammu kaugusel, omaenese suures toas. Mõned levinumad linnud kah viitsivad veel laulda, mis elul viga! Võtke aega, kohe rohkem, ja võtke aeg maha.
* Piltidel on mõned killud meie (töö)reisist.
- Nõiariigi takistusrada pakkus mõnusat vaheldust ja mõttetööd- kuidas saada üle sillast, vette kukkumata.
- Pihkva järve kaldal oli peaaegu nagu mererannas. Ehk oligi nagu mererannas selle momendini, mil kaardilt järgi vaatasime, kus täpselt olime. Õppisin mina ja õppis poeg.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar