Sel suvel on mulle tõelist vaikelu juhtunud kolmel korral. Esimest korda juunis, Vilsandi rahvuspargis. Mare oli kuskil kaugemal orhideesid filmimas, mina vedasin magamiskoti külje alla lahti, panin silmad kinni ja olin. Pool tundi, natuke kauem. Männikoore naksumine, tuule sahin kõrtes ja puuvõrades, mõned linnud häälitsemas, sipelgad kahekesi putukavastset pessa punnitamas, liivaterade krudin kui vaikselt varbaid liigutasin, metsaviiru tagant kostev mere hingamine... kaugel karjamaal määgivad lambad... ja lõhnad, mida vaikuses üks teise järel üha selgemalt tajuma ja eristama hakkad. Soojuse lõhn, üksiolemise veetlev lehk ja need teised, konkreetsed, nimetatavad.Mare vaiksed sammud ja tema vaikus. Ja siis külamees traktoriga. Kõik. Läbi.Aga mälestus sellest iseolemisest jäi.
Teine kord oli mul vaikus mõned nädalad tagasi Kanepi-Antsla teelt kõrvale keerates. Jätsin auto seisma, et kaarti uurida. Poeg nahistas tagaistmel õndsat lõunaund, parmud kasutasid juhust ja kogunesid, et esitada mulle üheskoos üks lüüriline sissejuhatus oopusele b-moll "Söök saabus". Õhk oli nii tuline, et väreles kuuldavalt. Viiest minutist õndsast, inim- ja tehnikahäälte rikkumata olemisest jätkus, et Lõuna-Eesti tööreisi rõõmuga võtta ja heaga mäletada.
Kolmas vaikelu esines sõbratari kiviktaimlas. Toetasin oma tagumiku taimla kõrgele, paekivist servale ja lihtsalt istusin. Nii mõnikümmend minutit õhtust vaikolemist. Vahtisin niisama igat taime eraldi, ja putukaid nende peal. Ja valguse mängu kividel. Ja kuulasin, kuidas talvel jalalt kuivanud saja-aastane kuusk kägises ja vahete-vahel mõne oksarao poetas.
Ma ei tea, kui paljud meist tegelikult koguaeg millegi jahil olles millestki, millele nad nime anda ei oska, puudust tunnevad. Võibolla on see, mis on puudu, justnimelt vaikus ja aeg iseendasse vaatamiseks.
Sest millest minulgi/meilgi see täitsa eheda maakodu ihalus aeg-ajalt- võibolla tõesti on kuskile kaugele ära vaja lihtsalt selleks, et olla omaette. Ja kui asju nende õigete nimedega nimetada, et mitte kinnisvara pole vaja vaid eraldumist, siis ? kui kord on juba selgusele jõutud, mis see on, millest puudu on ? siis on ju võimalik oma soovide järele käia.
Ainult et neid kohti, kus vaikne oleks, jääb iga päevaga vähemaks. Ju sellepärast, et paljud justkui tahaksid omaette, aga heade omaetteolemise kohtade vähesus tekitab olukorra, kus inimesi saab ühel hetkel ikkagi liiga palju ühte kohta kokku ja läinud see kõik ongi.
Muidugi on võimalus tõmmata kardinad ette ja kaitsta kõrvu paksude klappidega, vedada veel tekkki üle nina ja olla kohe, siin ja praegu, täitsa omaette. See paraku pole päris see, sest meelte väljalülitamine ei aita iseendani jõuda kohe kuidagi. Või noh, see on minu kogemus.
Piltidel on vaikelu Vilsandi rahvuspargi moodi, putukafoto autor on Mare.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar