Kaasaegne naine

Paar päeva tagasi jäi mulle meie raamatukogus näppu ajakiri "Eesti Naine", jõudsin esikaaneartiklist lugeda vaid paar lauset. Kärt Johanson ütleb seal umbes midagi niisugust, et tänapäeva naine on rohkem orjastatud kui kunagi varem.
Olen sarnasel teemal- tänapäeva naine ja tema tegemised- mõelnud mitmeid aegu. Ja jõudnud oma mõtlemisega mitte kuskile, sest ühelt poolt on tegemisi omajagu, teisalt on aega meele lahutamiseks ja võimalusi selleks rohkem kui kunagi varem. Paarikümne aastaga on tööde iseloom oluliselt muutunud, mille tulemusena tarbime kümneid kordi rohkem ja elame ilmselt kauem.
Ma ei ole kunagi elus pidanud tundma seda, millest räägivad naisõiguslased- soost lähtuvat ahistamist või kõrvalejätmist, lihtsalt alandamist- või kui olengi, siis olen selle sealsamas unustanud kui ebatähtsa, eluks mittevajaliku seiga. On loomulik, et üks tavaline naine tahaks minna mehele, saada lapsi ja punuda pesa. On loomulik, et on meeste ja naistetööd. On loomulik, et üks keskmine tänapäeva naine teab, mis on akudrell ja oskab vajadusel teostada lihtsamat sorti ehitusjärelevalvet-lugeda projekti ja ajada näpuga järge elektrisüsteemi paigaldamisel. Ja on loomulik, et tänapäeva naisel on vabadus tegeleda oma huvialadega, teha oma valikuid ja pidada seda, mis minu jaoks loomulik, täiesti loomuvastaseks.

Võtame ühe tavalise suvepäeva. Naudin praegu teletööst vaba aega, kirjutan mõnikord artikli või paar, koostan aruandeid, nokitsen tabeleid- ei midagi tapvat ega kaugelt mitte rutiinset. Raha ka eriti ei saa, aga see pole eriline mure, sest kulutused on kontrolli all. No nii, enam-vähem. Pealegi lubas mu teinepool lahkelt, et võin olla kodus ja tema ülalpidamisel.
Ometi tõusen hommikuti kaheksa ajal- ja see on isegi hilja, sest päev oleks palju pikem kuuest ärgates- aga ei jaksa, sest õhtud kipuvad autoroolis järjekordsrelt elamustejahilt naastes pikaks venima. Või siis on külalised, kellest on raske kell kümme õhtul lahkuda.
Esimese asjana panen kohvi keema, kui just kallis kaasa ei ole seda jõudnud teha. Siis jalutan postkastini ja toon lehed. Meil on kombeks, kui vähegi hommikul aega, kahekesi magamistoas voodis kohvi juua ja lehti lugeda. Või niisama aknast välja vaadata ja tasa olla. Need on hommiku kõige toredamad hetked.
Edasi sõltub kõik sellest, kas mees läheb tööle või ei. Enamasti ta siiski läheb ja mina veedan oma puhkust kahe poja- teismelise ja viiesega.
Usun, et olen maksimalist- püüan kõik asjad võimalikult ühe päevaga ära teha. Ehk siis- kui pesta aknaid, siis nii, et oleks kõik maja aknad- ja neid on paarikümne ligi-ühekorraga pestud. Või et kui tolmupühkimine, siis nii, et vaibad on välja tassitud ja niiske lapiga kõik põrandad üle võetud ja pärast kõik tipp-topp korda ka sätitud, viimse kui linakese ja lillevaasini. Vähemalt kord nädalas tuleb suuremat sorti koristamine ette võtta, sest tänavune põuasuvi on meid õnnistanud sõiduteelt õhku paiskuva tiheda tolmuga, mis tungib sisse igast pisemast praost ja ummistab muuhulgas alveoole. Lapiralli võtab iga päev tunnikese ja korra nädalas kuni neli tundi päevast.
Alates eelmisest suvest, mil nakatusin tõsiselt aiandushaigusse, on mul üsna suur aed rajada ja hooldada. Tavaliselt lähengi ilusal hommikul pärast lehtede läbivaatamist ja teisepoole musuga töölesaatmist aeda, sest jahedam õhk ja veel mitte üle männilatvade torkiv päike võimaldavad istutustöid, kivide tassimist, mulla vedamist ja muid nipet-näpet tegevusi. Aiatööd võtavad tihtipeale määramata aja mu päevast, aga keskmiselt laiali lahutatuna nii kaks-kolm tundi ikka. Aiatöö on loominguline ja rahuldustpakkuv tegevus. Mulle lihtsalt meeldib!
Regulaarse lapiralli ja mullatuhnimise vahele peavad end mahutama hommikupudru keetmine, võileibade valmistamine, lõunasöögi tegemine ja SaabubMees- põhjalikuma õhtusöögi vaaritamine. Eriti tore on, kui sõpru on külla oodata, siis ei küpseta ma mitte kooki üks vaid enamasti kooki mitu ? mulle lihtsalt meeldib! Söögitegemisele kulutan päevas, sõltuvalt ettevalmistuse astmest, kaks tundi. See sisaldab lauakatmise ja koristamise ka.
Kui kuidagi ei kannata, siis käin korra päevas külaraamatukogus internetinisa otsan ka, meile lugemas, materjale otsimas, veidi suhtlemas. See võtab paar tundi ikka ära, eriti kui neti kõrvale valida mõni huvitav raamat koju kaasa lugemiseks. Sest lugemata ma olla ei oska.
Suve küpsedes lisandub veel üks suurepärane lõbutsemise vorm- marjade korjamine ja hoidistamine. Parimad moosid teeb meil mamma, aga näiteks mahlategu on minu ampluaa. Mulle lihtsalt meeldib!
Poodimine on üks must-tegevus, suvel ei täi ma meest kaubanduskeskusse kaasa tarida, katsun ikka üksi oma turulkäigud ja marketitretid ära teha. Kaks korda nädalas, miinimum, tuleb poodi põigata. Et käepärase ja suure Kõik Korraga- valikuga poed on kõige lähemal linnaservas, võtab seegi omajagu aega. No nii tunni või kaks. Aga olgem ausad, mõnikord võib ka poodimine olla tõsine meelelahutus. Ja noh, tõeline õudus võib ta muidugi olla enamikul kordadest...
Kui nüüd siia lisada üks täispikk tööpäev nädalas, mil olen sunnitud linna sõitma ja tegema seitsme ahvi kiirusel kõik kogunenud tööd, kohtumised, intervjuud, asjaajamised- siis põhimõtteliselt ongi justkui kõik.
Meelelahutus on juhuslikuma iseloomuga; mõnikord käime teatris, mõnikord sõidame kontserdile- sõltuvalt võivad need käigud olla ka paarsada kilomeetrit ja rohkem. Roolis olen mina, sest olen meie peres ainus, kel juhiload. Kuivõrd meil on nüüd juhuse läbi kaks raudruuna, siis tõenäoliselt lõppeb peatselt olukord, kus ma lausa kahe autoga sõitma pean. Ehkki, mitte korraga- nii võimekas ma tõesti ei ole- aga sõltuvalt sõidu iseloomust pean ohjama suurt maasturit või väikest diislielukat. Enamasti mulle roolisolek istub- ehkki oma tagamuse olen paljuski just sellepärast laiemaks saanud vist; aga on ka olukordi- näiteks hommikul kella viieni pidutseva seltskonna järele kainelt vahtimine või öösel kella kahe ajal mehele lennujaama/sadamasse vastusõitmine (mismoodi ta küll peaks koju saama muidu?)- kus sõitmine muutub tõsiseks kohustuseks.

Kaks tähelepanekut olen teinud. Esimene- minu tõeline amet on ilmselt autojuht. Teine- töötegemine ei vabanda välja kodutööde puudulikku korraldust.
Eks ma ise olen end rakkesse pannud, ilmselt sellesama maksimaalse tulemuse ihaluse või siis edevuse pärast. Sest eks ole ma küllalt näinud majapidamisi, kus tolmurullid on rõõmsalt pereliikmed ja kortsus vaibaserv ei sega kedagi. Inimesed neis kodudes ei ole sugugi teiselt planeedilt, täitsa rõõmsad ja vabalt võtvad on.
Tegelikult on ju puhkus ja suvi ja kui tööst rääkida, siis see on mul selline, et saan teha just seda, mis meeldib ? miska distressi tekkima ei peaks sugugi (soovitan siinkohal stressi ja distressi mõisted üle vaadata- me nimelt kasutame neid valesti) ja kogu mu ajatine nutt und hala teemal "ma ei jaksa" on isekas ajaraisk.
Puhkuse ajal tekib terve rodu põnevaid mõtteid, mille kirjapanek oleks hädavajalik. Selleks, et tulevikus võibolla või kas, saaks neid enda heaks kuidagiviisi ära kasutada. Eriti, kui me räägime luuletamisest. Aga mul ei ole tõesti seda aega, et istuda, keskenduda, ja kirja panna. Alati on keegi, kellel on mind rohkem just sellel hetkel vaja. Või kellel on tähtsam. Või läheb kook ahjus kõrbema. Või siis olen ma puhkamisest nii väsinud, et lihtsalt ei jaksa läptopi sisse lülitada ja kirjutada- sest käsitsi, lööge või maha, ma piisavalt kiiresti kirjutada enam ei oska.
Sellistel puhkudel aitab välja teadmine, et lapsed on väikesed vaid väga lühikest aega. Ükskord on ka minul oma aeg ja oma vaikus ja oma... ja küll ma siis kirjutan ja koon. Sellest, kuidas ükskord olid poisid väikesed ja muhud suured ning männijuure all elas Vurrnääps.

Jõuangi sinnamaani, et olen selle juhuslikult loetud Kärdi lausega üsna nõus. Ainult et orjastajaks olen ma ise endale. Ma ei arva, et mu teinepool oleks õnnetum, kui me sööksime mõnes peenes restoraanis või kohalikus külapubis ja vaipade asemel oleks meil pehmenduseks põrmandul tolmurullid ja loetud lehtedest kuhjuv kultuurikiht.
Arvan aga, et lapsed tegelikult ei taha koguaeg lapiga või mullaämbri-aiakastmisvoolikuga ringivehkivat empsi, nad tahaksid, et emps mitte ei karjuks: "Ärge segage, mul on kahe minuti pärast ahi kuum!" vaid mängiks nendega kulli ja pimesikku. Jõudumööda teen ma seda muidugi ka.
Seda harjumust mul ei ole, et istuksin tundide kaupa peegli ees ja geelküüntega jändaksin. No selles mõttes, et aega jääb millekski muuks ja suurt raha kodukeemia sellele valdkonnale ei kulu. Mine muidugi hullu tea, võibolla peaks rohkem mätsima ja trimmima, äkki mees vaatab siis, et näh, täitsa naine... ma lähen pesen need kartulid täna ise puhtaks... Aga ka nähtava kodukeemia mõjuta naine lihtsalt peab olema kena ja kasitud, eriti, kui on nii vahvad lapsed ja ilmselt maailma parim mees.

Ja mis kõige huvitavam, mulle lihtsalt meeldib olla just selline... kaasaegne naine.