Kui kevadel ruulis teatrites keskkonnateema ("Nafta", "Võluflööt", "Genoom"), siis suvel võeti ette piiride proovimine, katse lammutada elu ja kunsti piire- elik siis sürrealism.
Mul õnnestus ära näha kaks sellesuvist hitti- NO91 "Kuningas Ubu" ja Draamateatri "Syrrealistid". Algupärandid vastavalt Alfred Jarry?lt ja Andrus Kivirähk?ilt. Tahaks küll positsioneerida Jarry vs Kivirähk või NO vs Draamateater või Mäks vs Malmsten. Aga ei mingit vastandamist. Mõlemad täiesti omal moel ja NO haakis mu vere keemiaga rohkem.
Ubu oli mängulisem; kohal olles tundus, et näitlejad rokivad täiega. Meie etenduse algus läks küll nihu, sest tehnika vedas teises saalis alt ja see, mida meie rohelises saalis nägime, punaseni kaamerate vahendusel ei jõudnud. Hetkeks tundus see isegi kavandatuna, osana mängust. Teist korda algusest ei olnud enam nii spontaanne, aga kui kordusekohast üle sai, läks jälle huvitavaks.
Keegi ei kiskunud naeru, nalja justkui ei olnudki; ühtegi jämedat otsa, millest kinni hakata, ei olnud ka. Oli lugu, oli Ubu, aga ei olnud lugu, ei olnud Ubu. Ise olime ja naersime iseenda üle. Või tundsime õudust.
Esimene vaatus venis, teine oli väga hea (eriti publikule püsti seistes), kolmas kiskus kontsertetteasteteks. Aga tekst ja muss olid ülikõvad ja Mäks, Maarika Vaarik, Tambet Tuisk und mitmed muud tegid vinget mängu. Ojasoo oli vist ise ka kohal, aga väga kindel ju selles olla ei saa, sest näitlejad kui sellised olid kaetud ühtviisi jõledate ürpidega ja nii oma igapäeva Olen-Mirtel-Pohla-Väga-Ilus-Tüdruk-Ja-Hea-Näitleja ? rollist (mis ju publikummile meeldiks, eks) distantseeritud.
Labane see on, aga ütlema peab, et meeldis. Ja meeldis meeldis "Sööge sitta, intelligendid," siidilipp ja hõbepurjed. Sest sellest hetkest alates tõusis iseenda naeruväärsus eriti edevalt esile. Tahaks uuesti näha kui saaks, ehk mängivad järgmisel aastal uuesti. Pileteid ju nagunii ei saa, sest ometi kord haibib meedia üles midagi, mis polegi kuldne keskpärasus. Ei tea, kes neile ütles!?
Hobusenunn, muuseas, on toitev ja maitseb nagu kuivatatud kaalulnälgijate keeks. Et noh, kui mõni intelligent tahaks soovituse järgi käia ja proovida, siis võiks sellest alustada. Kaalulnälgijate kuivatamisest.
Syrrealistid olid omamoodi toredad. Kivirähk ei üllatanud tekstiga. Mari-Liis Lill, Anti Reinthal, Tiit Sukk tõusid esile. Räägiti lugu. Lugu, mida me suuresjoones kooli kunstiajaloo tunnis õppinud oleme. Lihtsalt Kivirähk võttis ja kirjutas selle vaimukalt ümber.
Aga mind ärrrrrrrritab Margus Prangel. Sest ta on nii kuramuse Friedebert Tuglas igas rollis! Ja Syrrealistides, kogu minu lugupidamine, see e i mõjunud sürreaalselt, mõjus rahvateatrilikult. Kui see oli taotlus, siis kuram, see segas rõõmu tundmast Merle Palmiste ideaalsetest näkku suunatud/valgus peale tagantvaatemaastikest ja Mari-Liis Lille andekatest rollilahendustest. Kui ma kunagi allpool kirjutasin, et "Kirsiaias" ei paistnud Lill välja, siis Draamateatri ülejäänud trupi taustal peaks ta küll lausa tähena silma kargama.
Mait Malmsteni ja Jan Uuspõllu puhul mõtlesin, et mis oleks viga praegu sürreaalselt süveneda, kui nad pritsiksid tatti ja kõikenägevaid pilke Ubu ürpide varjust. Mitte et ma midagi nende näitlejameisterlikkuse kohta tahaksin öelda. Aga mulle tundus, t u n d u s, et nad olid tol õhtul veidi tülpinud. Arusaadav tegelikult ka, kõige sürrim selle näidendi juures on, et teine vaatus on üks otsatu lõppakordide jada. Juba loodad, et nüüd... ja siis tuleb veel mingi kargamine suitsu ja tolmu... ja siis tulevad pikkade habemetega vanamehed ja... keegi kisub veel viimast naeru... oeh. Publik haigutas häbenemata.
Nu a tatti pritsis, tolmu lendas, tüdrukud tantsisid, Ardo Ran Varrese muusikaline kujundus oli nutikas, see-eest maitsekas; ja eesti näitlejad on üldjuhul igas asendis täiesti tasemel, eriti, mida lend edasi, seda nooremateks, ilusamateks, füüsilisemateks nad lähevad. Niiet, näidendit kogu raha eest ja ei mingit statementi.
Mitte nagu kuningas Ubu, kus veel mitu aega pärast äranägemist pead järgi mõtlema ja tõdema, et "igaüks sai oma jao, mina sain kõige rohkem".
Võibolla läks ka kümnesse, ja keegi mõjutaski allakirjutamata jätnu alateadvust tegema jälgi mu unenägudesse ja looma uusi hallukaid, mhah? Kaks maakera tabavat meteoriiti ja õnnelikud Viru käimlas šoppavad inimesed sealjuures on piisavalt haige unenägu, et olla inspireeritud hobusenunnide närimisest.
Kaks meteoriiti on muidugi Castro ja see teine ?tahan saada maailma vanimaks presidendiks?-mees, eksju, kes mõlemad võimust loobuvad. Kui see tõeks osutuks, siis oleks see tõesti u s k u m a t u l t sürrrrr!
Ojasoole tuleks igal juhul emamedal anda. Kirjutan avalduse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar