Hüss, Kesknädal!

Neljapäev on mitme kilo lehtede päev. Täna oli staffi lausa nii palju, et postiljon võttis vaevaks kogu paberilasu mu välisukse taha poetada.
Postimeest loen ma muidugi varahommikul, nii umbes seitsme ajal, siis kui päev algab. Sest Postimeest toob Express Post. Kaks nädalat tagasi saime ühiste jõududega asja sinnamaale, et leiti see organ, kes mulle järjekindlalt keskpäeval teise Postimehe koos kõikide lisadega postkasti poetas. Lubati, et edaspidi enam topelt ei tooda ja peeti ka lubadust. Nii umbes kolme päeva pärast. Positiivseid ettepanekuid distressi ja liigse paberikulu pärast muidugi ei midagi, aga see oleks ka liig, mis liig, eksju. No ühesõnaga.

Täna libises lehekuhja vahelt välja Kesknädal. Ma ei uskunud oma silmi. Ma ei ole tellinud, tõesti! MIKS SEE MINU POSTKASTIS ON? Kes üldse teab, kus mu postkast on? Või nad teavad, et s e a l on postkast, järelt, sinna viime!? Või et, vahet pole, paneme kõigile. Mõni sai kindlasti kaks tükki.

Aga Kesknädal siis. Vaatasin sisse. Lugesin. Järjest suureneva õudusega lugesin edasi. Vaatasin, kes on kirjutanud ja kuidas on kirjutanud.
Kurat, see on minu lapsepõlv! Heimar Lenk pole muidugi mingi uudis, aga Moskva korrespondendina ja hiljem Ajusaagimiga koos meeldis ta mulle märksa rohkem. Marika Tuus, eelnimetatu õde, knopka, jajah. Hüsteeriline vananev tädi.
Erika Salumäe, Ralf Parve, Ilvi-Jõe Cannon (juuresolevast sidebar'ist loen: "Eesti Sots.dem erakonna liige ...-2006" - mis, enam ei olegi või!?), Juhan Särgava... appi.
See juhtumisi on minu lapsepõlv, mille Kesknädal minult ära võtab!
Ma ei taha teada.
Ma ei taha lugeda.
Palun, ärge tooge enam mu postkasti seda niinimetatud ajalehte. No ei ole naljatuju; ausalt, ei ole.

Postimehes oli kindral Einselni kirjutis, millega saan sedavõrd nõus olla, et meedia tõepoolest Rüütlit kohati üle võlli keerates materdab. Aga. Kui poleks Kohutava ja Masendava lepingut, mis muuhulgas deklareeriks Rüütlit garandina- kas ta ikka ise teab, millisesse mängu ta tõmmati!?- siis ilmselt ei reageeritaks ka nii valulikult.

Igor Mang ennustab täna Maalehes, kellest saab president. Mulle meeldib selle kirjatüki "justkui" stiil- justkui ennustaks midagi, aga tegelikult... justkui oleks võimalused... aga siis justkui oleks sellel teisel ka võimalused... ja Savipätsil tuleb raske aeg.

Elion võiks ometi vastuse anda, kas me saame selle va Wimaxi või unistame edasi.