Südameasi vahetet tuletulemise vasta

Tegelt muidugi ei vaata ma Südameasja sellest päevast alates, kui nad hakkasid sarja otsast peale näitama. Vanasti, talvehommikutel, oli see mu kohvihetk, istuda varahommikul teleka ette ja elada kaasa jorkšiiri külaelule. Ja oleks ma siis kuidagi erinev oma sõbrust-tuttavaist... mõni noist oli nõus lausa tööle hiljaks jääma südameasjade äranägemise nimel.
Aga.
Tuletulemist nägin poole silmaga nädala alguses mehe ema juures. Ja oli tore. Järgnevatel õhtutel juba teadlikult vaatasin. Uudiste ajal enamasti on aias veel rapsimist, poole kümneks siis venitan oma porised tallukad ukse taha ja väsinud rümba diivanile.
Hea töö, hea töö! Meeleolukas, mis peamine.
Tänane otse oli kibinkõbin kah. Õiged momendid tabatud, emotsioone püütud, jne. Natuke häiris kraanatamine, aga kui silmanurgast Metsatöllu paari aasta tagust salvestust jälgisin, sain aru, et korvimehele lihtsalt meeldib sõita siuh! üles ja säuh! vasakule ära :)
Jube kahju on, et ma homset tantsupeo ülekannet kodus, koogitaldrik näpus, näha ei saa. Eks siis kunagi näen kordust. Lihtsalt, homsest üsna varahommikust kuni pühapäeva viimaste tundideni, mind enamasti kodus ei viibi. Elan lauluväljakul :)
Elevust veel ei ole. Sellised... natuke segased tunded on. No näiteks, et laulusõnad ja -partiid pole kaugeltki peas. Ja süüd pole kellegi kaela veeretada. Oleks tahtnud, oleks kodus eratunde teind iseendale ja sõnad pähe saanud. Nüüd pean kaare all nooti lappama.
Rahvariided sain. Jüri omad. Ilusad. Kaia tegi :) Ehk siis teisisõnu, sain Kaialt Jüri rahvarõivad.
Kõige suurem kahju on, et suve selgroog on mu jaoks murtud. Jaanipäeval, kui algab kalendrisuvi, läheb kõik pikkamööda jälle pimedamaks ja allamäge ja...
mitte, et ma vinguda tahaks. Augustiööd on väga ilusad. Oktoobriööd ka :) kui haned lähevad.
Ja noh, nad lubasid juu, et tulevad täitsa tutikad südameasjad kah uuel sügisel.

Ette laulmas käidud

Homme täpselt nädal aega tagasi käisime kooriga ette laulmas. Laulupeole pääsemise eesmärgil.
Ma lähen ühisproovidele alati rõõmsal meelel, sest seal on võimalus harjutada parimate dirigentide käe all. Taavi Esko oli esimesel, Monika Portsmuth teisel, nüüd siis Hirvo Surva Jüris.
Vägisi tekib tahtmine koorilaul uuesti tõsisemalt ette võtta ja mitte piirduda üksnes kohalikus kooris kord nädalas laulupeo repertuaariga. Tahaks midagi... päriselt. 2-3 proovi nädalas, hääleseadet ja esinemisi ja...

Aruküla noortekoor on päris kobe, esimese sopraniga on probleeme, aga tagarida (mehed) on võimsad. Ettelaulmisel põrusid nad Tormisega, seal andis soprani puudumine räigelt tunda. "Mehed ja naised" kõlas nagu ta võikski kõlada.

Meie koorist rääkides... olime ettelaulmisel esimesed ja saime kõige viletsama valiku, mis üldse juhtuda võis; õigluse huvides- pool valikust oli vilets- "Heroica". Oh-jah. Meil lasti umbes 40 takti laulda, siis paluti viisakalt lõpetada.
Meilgi oli "Mehed ja naised", pehmelt väljendudes vehkisid ja üürgasid naised üle. Noh, olgu sellega. Kui mina oleksin otsustaja, siis selle teise laulu põhjal ma isegi laseksin läbi me koori.

Peale meiekat tuli Loo noortekoor... või ma siis kuulsin valesti... äkki oli Kolmas Noorus? Neid oli pull vaadata, aga suht... no selles mõttes, et 30 aastat ja paarkümmend detsibellitundlikkuse kaotust hiljem ma kahtlemata peaksin seda koori täitsa veenvaks.
Samas- lookad on oma ettevõtlikkuse ja innuka pingutamise eest kakssada prossa laulupeole pääsemise ära teeninud.

Võta siis kinni... kui saaks, ei jätaks välja kedagi, kes peo nimel hirmsasti vaeva on näinud.

Millest ma tõesti aru ei saa, on see Ripsi-Vilepi meestenaiste-laulu vastu allkirjade kogumine. Ikka teate seda, et kooridel on kavas dirigendi avalöögi ajal suud kinni klõpsata ja laulu boikoteerida... sõnade pärast! Ah, mida???? Koguks ka allkirju ja hüüaks kõva häälega (kui teaks, et kuskile kostab) - jätke see laul rahule, mõnus laulda, tempokas, loogiline harmoonia, hää sõnum...

aga eks peab ju eputama. Sugupoolte võrdsus või nii. Ja eest veavad... naised.
Sest eesti mees on tantsulõvi ja need teised ütlemised....

... see-eest laulame kõik rõõmsalt Pro Patria 2 osa maha ja oleme pärast sellega toimetulemist juba loomust vait, sest hääl on ära karjutud. Jeeee!

Laulupeo repertuaariga on pange pandud!

Jutt jumala õige! Juhtumisi laulan mina selles "natuke vanemate inimeste kooris", millest dirigent Age Mets räägib. Ja kinnitan, et neil, ligi poolesajal Aruküla ja Raasiku ühendsegakoori liikmel on olnud hetki, kus laulurõõm tahab ära kaduda. Kooris on ehk viisteist inimest, kes noodilugemisega kodus on ja teist samapalju neid, kes laulavad noodi järgi ära, kui tugi taga on. Ülejäänud on aastaid rõõmuga laulnud.

Võtan ette segakooride lauliku.
-"Mu isamaa, mu õnn ja rõõm"- hümn. Sel aastal laulavad KÕIK ühel häälel. Siiani on häälegruppidel tegu selle meelespidamisega. Sõnad on kaasajastatud. No olgu sellega.
-"Koit", Lüdig ikka. Lauldakse vaimustunult. Kahjuks väga palju ei saa laulda, sest uue repertuaariga on palju müramist.
-"Preludium.Maal" - Sisask. Kellel siiani pole häälega probleeme olnud, palun, laulge seda laulu ja probleemid tekivad. Lisaks pole see lugu paljude arvates sugugi kaunis.
-"Heroica. Asumine"-Sisask. Lehekülgede kaupa elitaarset muusikat, mida mitte keegi meie kooris ei naudi. Ei saagi, sest enne kui laul pole selge, pole ka rõõmustamiseks põhjust.
-"Laulu algus", Tormis. Suure diapasooniga, väga ilus laul. Võimas! Me saime selle suhteliselt kiiresti selgeks.
-"Maailma avastamine", Kruusimäe. Krossi imeilusatele sõnadele loodud üsna sisutühi, rütmieputustega pala. Koos maakondlikel läbilaulmistel tehtud drilliga oleme selgeks saanud.
-"Kaunimad laulud", Saebelmann - pole selleni veel jõudnud, aga ajast-aega on lauldud. Armsaks saanud viis ja sõnad.
-"Väike maa", Lattikas. Eranditult soosituim uustulnuk. Pehme, sooja harmooniaga isamaaline laul Leelo Tungla sõnadele
-"Tuljak", Härma. Peaaegu traditsionaal, eks. Kui närv väga mustaks läheb, lööb dirigent selle laulu lahti. Ja mis siis, et on karvane, kõik saavad silma särama, tõusevad püsti ja LAULAVAD.
(Mina olen viletsam, pole sõnad peas ega pea täpselt ka nooti, sest mu viimati kohallauldud peol mu toonasel kooril seda repis ei olnud)
-"Ta lendab mesipuu poole", Sarapik. Ma arvan, seda laulu lauldakse selgi peol rohkem kui kord. (Mul õppimise koht kodus klaveri taga)
-"Mu isamaa on minu arm", Ernesaks. Seda lauldes mõtlen mina nüüd ja edaspidi paraku Tallinna Haridustööliste Naiskoorile, kes oli sunnitud peost raske repi tõttu loobuma.
-"Kodumaa", Kull. Teisisõnu "kas tunned maad, mis Peipsi rannalt..." Lahe.
-"See on Eesti", Marguste. Huh. Kõvasti sõnelemist ja keeleväänamist. Mulle isiklikult see laul väga ei imponeeri, aga pakub pinget keerukuse tõttu (rütm). Taavi Esko tegi Kuusalus kooslaulmisel puust ja punaseks, viis pole kohe peast võtta, aga rütmi tean une pealt. Meie koorile suhteliselt raske ära laulda
-"Pilla-palla-pillerkaar", Aints. Sa jeebus! Sa jeebuste jeebus! Õudselt tore laul kindlasti ühendi esituses, aga päris paras pillerkaar meeles pidada, ära õppida... sekundid, sekundid, kvindid ja kvardid... oi kolekolekole. Meie koori kaelamurrutrikk.
-Valgre popurrii, Valgre. Ma olen jõudnud veidi nuusutada ainult, aga üldiselt on seade talutav ja lauldav igatahes. Iseasi, kas Valgre suure koori käes kenasti kõlab, oma puhtuses-siiruses-romantilises õhkamises. Nati rohmakas, kui meie oma poolesajaga minema kimame: duu-duu laulsid sa mul-mul-mulll...
-"Mehed ja naised", Rips. Olenemata soolise võrdõiguslikkuse üle parda viskamisest on see üks tore laul. Tempokas ja mitte kuigi raske. Või noh, kuidas võtta... kui te just täpselt noodis püsimist tahate... aga meil tuleb see mõnusasti välja. Igal linnul oma laul või nii. No meil on see kergem variant ka käsil.
- "Sind surmani", Kunileid. Esimesed neli on selge kut seebivesi, viies kisub veidi kiiva, aga on see-eest väga isamaaline.

Juba saigi otsa... nii palju toredaid laule jäi kuidagi ootamatult olemata... See-eest on meil koguni 2 Sisaskit, mida ennastunustavalt hääletuks ulguda. Ja-jah.