Homme täpselt nädal aega tagasi käisime kooriga ette laulmas. Laulupeole pääsemise eesmärgil.
Ma lähen ühisproovidele alati rõõmsal meelel, sest seal on võimalus harjutada parimate dirigentide käe all. Taavi Esko oli esimesel, Monika Portsmuth teisel, nüüd siis Hirvo Surva Jüris.
Vägisi tekib tahtmine koorilaul uuesti tõsisemalt ette võtta ja mitte piirduda üksnes kohalikus kooris kord nädalas laulupeo repertuaariga. Tahaks midagi... päriselt. 2-3 proovi nädalas, hääleseadet ja esinemisi ja...
Aruküla noortekoor on päris kobe, esimese sopraniga on probleeme, aga tagarida (mehed) on võimsad. Ettelaulmisel põrusid nad Tormisega, seal andis soprani puudumine räigelt tunda. "Mehed ja naised" kõlas nagu ta võikski kõlada.
Meie koorist rääkides... olime ettelaulmisel esimesed ja saime kõige viletsama valiku, mis üldse juhtuda võis; õigluse huvides- pool valikust oli vilets- "Heroica". Oh-jah. Meil lasti umbes 40 takti laulda, siis paluti viisakalt lõpetada.
Meilgi oli "Mehed ja naised", pehmelt väljendudes vehkisid ja üürgasid naised üle. Noh, olgu sellega. Kui mina oleksin otsustaja, siis selle teise laulu põhjal ma isegi laseksin läbi me koori.
Peale meiekat tuli Loo noortekoor... või ma siis kuulsin valesti... äkki oli Kolmas Noorus? Neid oli pull vaadata, aga suht... no selles mõttes, et 30 aastat ja paarkümmend detsibellitundlikkuse kaotust hiljem ma kahtlemata peaksin seda koori täitsa veenvaks.
Samas- lookad on oma ettevõtlikkuse ja innuka pingutamise eest kakssada prossa laulupeole pääsemise ära teeninud.
Võta siis kinni... kui saaks, ei jätaks välja kedagi, kes peo nimel hirmsasti vaeva on näinud.
Millest ma tõesti aru ei saa, on see Ripsi-Vilepi meestenaiste-laulu vastu allkirjade kogumine. Ikka teate seda, et kooridel on kavas dirigendi avalöögi ajal suud kinni klõpsata ja laulu boikoteerida... sõnade pärast! Ah, mida???? Koguks ka allkirju ja hüüaks kõva häälega (kui teaks, et kuskile kostab) - jätke see laul rahule, mõnus laulda, tempokas, loogiline harmoonia, hää sõnum...
aga eks peab ju eputama. Sugupoolte võrdsus või nii. Ja eest veavad... naised.
Sest eesti mees on tantsulõvi ja need teised ütlemised....
... see-eest laulame kõik rõõmsalt Pro Patria 2 osa maha ja oleme pärast sellega toimetulemist juba loomust vait, sest hääl on ära karjutud. Jeeee!
Kuvatud on postitused sildiga Teeme paremaks. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Teeme paremaks. Kuva kõik postitused
neljapäev, 30. aprill 2009
Kojavanemate hulgas puhkes särgipaanika
Nagu ennustatud, nii ka juhtus: kui nädala alguses kostis siit ja sealt virinat ja vihaseid vahelehüüded mõttekodade kastide teemal- kes sai ja kes jäi ilma, kel oli marker viltupidi sisse pakitud ja paberit vähe; siis täna kostub Eestimaa eri nurkadest halinat kojavanemate särkide teemal: enamasti on need liiga väikesed.
Üks kojavanem pole värvikate kirjeldustega kitsi, kõigepealt arvab ta, et peenlinasest riidest särkide õmblejad on salaja käinud Hiinas sealsetelt põliselanikelt kehamõõte võtmas ja nüüd mahub XXL suuruses särk Õigele Eesti Mehele parimal juhul pähe... edasi on tal siiski õnnestunud endale kahmata kellegi ürgsuur särk proovimiseks ja selgub, et selles XXXXXXXXXXXLLLLÄÄÄÄÄÄÄÜÜÜÜ numbris näeb ta välja nagu "toorsaslõkivorst".
Oiappi, naera või nuta, aga saab kord kinnitust jällegi see ütlus, et eesti mees on tantsulõvi, kel käed kannikate küljes.
Lahendus tuli loomulikult eesti naiselt, kes soovitas ettevaatlikult särgi eesõmbluse lahti harutada, servad ära palistada; kes mõistab, pehmed pööradki külge panna, rahvusmotiividel vöö ümber oma toorsaslõkivorstitalje vedada ja homme säravana kodalaste ette kõndida... peenlinases jakis.
Üks mõte, mis selle "toorsaslõkivorsti"- väljanägemisega seoses meelde tuli, et peab ikka olema hea isu, kui nii ilusas särgis nii värvitu peletis välja nähakse... ten points literatuurse eneseväljenduse eest muidugi!
Üks kojavanem pole värvikate kirjeldustega kitsi, kõigepealt arvab ta, et peenlinasest riidest särkide õmblejad on salaja käinud Hiinas sealsetelt põliselanikelt kehamõõte võtmas ja nüüd mahub XXL suuruses särk Õigele Eesti Mehele parimal juhul pähe... edasi on tal siiski õnnestunud endale kahmata kellegi ürgsuur särk proovimiseks ja selgub, et selles XXXXXXXXXXXLLLLÄÄÄÄÄÄÄÜÜÜÜ numbris näeb ta välja nagu "toorsaslõkivorst".
Oiappi, naera või nuta, aga saab kord kinnitust jällegi see ütlus, et eesti mees on tantsulõvi, kel käed kannikate küljes.
Lahendus tuli loomulikult eesti naiselt, kes soovitas ettevaatlikult särgi eesõmbluse lahti harutada, servad ära palistada; kes mõistab, pehmed pööradki külge panna, rahvusmotiividel vöö ümber oma toorsaslõkivorstitalje vedada ja homme säravana kodalaste ette kõndida... peenlinases jakis.
Üks mõte, mis selle "toorsaslõkivorsti"- väljanägemisega seoses meelde tuli, et peab ikka olema hea isu, kui nii ilusas särgis nii värvitu peletis välja nähakse... ten points literatuurse eneseväljenduse eest muidugi!
kolmapäev, 22. oktoober 2008
Kolm minutit virisemise heaks
Meikalainen saab ka kohe magama. Kohe, kui see siin ära kribatud saab. Oli vast päev! Kõige tobedam, et ma vist isegi ei jõudnud täpselt vaadata, mis ilm õues on. Pilved liikusid ja vahepeal oli päikest, tuul... või oli see eile? Ma ei mäleta.
Mu töölaual, st. elutoas, valitseb tõeline segadus. Ja pööningul, ma mõtlen "pööningul", hmh, seal tuli põleb, aga kodus eriti kedagi ei ole...
Hommikul kaheksast panin võsakäärid huugama. Johhaidii ja tuleeilameile. UFOdest mahvia ja auakivini. Samal ajal tärises teine telehvöön, avaldati arvamust laupäise saate osas, küsiti uusi skripte, oluline kiri pold muidugi saabund... ma ütlen, sotsialismiaja jäljed me avalikõiguslikus ja ülültse. Kaameraproov, toimetaja tegevus, finantsaruanded, maütlen. Ja Suur Valge on Kampuutsas. Poole novembrini. Paljuõnnetaaskord, eksole.
Hetk tagasi, täpsemalt 00:20 tõmbasin joone alla viimasele uudisloole. Diktorbeetad ja liidid said valuga paberile; valuga sellepärast, et pool pudrunõudest tuli avamata kombel tagasi saata sinna, kus nad tulid. Aga lepingus seisab, et tuleb enne kooskõlastada. Teate, pole aega, vabandage väga. On valida, kas on uudis või on kooskõlastus. Ja eks ma pärast söön see pirin teemal: aga seal oli üks lause, mis... või et: olge objektiivsed. Olemegi. Aga peab olema kahepalgeliselt objektiivne. Jateretulemastminateidka.
Homme on teine võttepäev. Mis tähendab, et ma ei maga öösel väga hästi ega ole homme eriti rahulik, sest eales ei tea, mis võib ja kuidas on. Ja pealelõunal lendan ise peale, olles eelnevalt (hommikul) näidanud ühes linna otsas ette ühe lapse laigud ja allergia ja pärast seda võtnud teisest linna otsast teise koos kõigi laikude ja muu sinnajuurde kuuluvaga- mis ilmselt osutub laktoositalumatuseks, mida meil on vaja samapalju kui jänesele ... sedasamustki... organiseerinud endale maeiteakust juuksuri, sest minu oma otsustas just sel päeval, kui mul o l e k s olnud see kolm tundi aega, lennata üle lombi puhkama! Puerto Rico, polevõimalik, eksju! ... mingid riided, millega minna reedel kell seitse esmasündinu liveesikale (riided enesele, need mis vahepeal läksid, need kukuvad ja need mis kunagi läksid, need veel ei... ühesõnaga nõme, revolutsioonitu ja rahakotile veidi vähem, pööningule põhiliselt mõjuv olukord).
Ja mis ma siin ikka halan. Nii möödaminnes küpsetasin ma täna kodus leiduvast kraamist- munad, suhkur, ricotta, jahu, jõhvikad- päris roogitava purupiruka, tegin valmis õhtusöögi, vaatasin ära uudised ja meie euroopas, mängisin ja toitsin, katsin, musitasin, kallistasin, ... olin olemas ühesõnaga. Kodus kah.
No et õue ei saanud ja tolmuimeja on teise korra peal kolmandat päeva nukralt tähelepanu ja komistavaid konte püüdmas; võimlemiseks ei jäänud aega ja paljudeks muudeks ädavajalikeks tegevusteks ka mitte- see kõik on pisiasi.
Peaasi, et need, kes lähedal, on enamvähem rõõmsad. Ja töö tehtud, eksole. Võeh. Ah, annaks... ma parem ei looda. See paistab. Võibla järgmisel nädalal juba. Ah, annaks. Siis ma, ausalt, enam ei viriseks nii koledal kombel. Siis oleks ainult kolm lakkamatult tegemata tähtajalist.
Mu töölaual, st. elutoas, valitseb tõeline segadus. Ja pööningul, ma mõtlen "pööningul", hmh, seal tuli põleb, aga kodus eriti kedagi ei ole...
Hommikul kaheksast panin võsakäärid huugama. Johhaidii ja tuleeilameile. UFOdest mahvia ja auakivini. Samal ajal tärises teine telehvöön, avaldati arvamust laupäise saate osas, küsiti uusi skripte, oluline kiri pold muidugi saabund... ma ütlen, sotsialismiaja jäljed me avalikõiguslikus ja ülültse. Kaameraproov, toimetaja tegevus, finantsaruanded, maütlen. Ja Suur Valge on Kampuutsas. Poole novembrini. Paljuõnnetaaskord, eksole.
Hetk tagasi, täpsemalt 00:20 tõmbasin joone alla viimasele uudisloole. Diktorbeetad ja liidid said valuga paberile; valuga sellepärast, et pool pudrunõudest tuli avamata kombel tagasi saata sinna, kus nad tulid. Aga lepingus seisab, et tuleb enne kooskõlastada. Teate, pole aega, vabandage väga. On valida, kas on uudis või on kooskõlastus. Ja eks ma pärast söön see pirin teemal: aga seal oli üks lause, mis... või et: olge objektiivsed. Olemegi. Aga peab olema kahepalgeliselt objektiivne. Jateretulemastminateidka.
Homme on teine võttepäev. Mis tähendab, et ma ei maga öösel väga hästi ega ole homme eriti rahulik, sest eales ei tea, mis võib ja kuidas on. Ja pealelõunal lendan ise peale, olles eelnevalt (hommikul) näidanud ühes linna otsas ette ühe lapse laigud ja allergia ja pärast seda võtnud teisest linna otsast teise koos kõigi laikude ja muu sinnajuurde kuuluvaga- mis ilmselt osutub laktoositalumatuseks, mida meil on vaja samapalju kui jänesele ... sedasamustki... organiseerinud endale maeiteakust juuksuri, sest minu oma otsustas just sel päeval, kui mul o l e k s olnud see kolm tundi aega, lennata üle lombi puhkama! Puerto Rico, polevõimalik, eksju! ... mingid riided, millega minna reedel kell seitse esmasündinu liveesikale (riided enesele, need mis vahepeal läksid, need kukuvad ja need mis kunagi läksid, need veel ei... ühesõnaga nõme, revolutsioonitu ja rahakotile veidi vähem, pööningule põhiliselt mõjuv olukord).
Ja mis ma siin ikka halan. Nii möödaminnes küpsetasin ma täna kodus leiduvast kraamist- munad, suhkur, ricotta, jahu, jõhvikad- päris roogitava purupiruka, tegin valmis õhtusöögi, vaatasin ära uudised ja meie euroopas, mängisin ja toitsin, katsin, musitasin, kallistasin, ... olin olemas ühesõnaga. Kodus kah.
No et õue ei saanud ja tolmuimeja on teise korra peal kolmandat päeva nukralt tähelepanu ja komistavaid konte püüdmas; võimlemiseks ei jäänud aega ja paljudeks muudeks ädavajalikeks tegevusteks ka mitte- see kõik on pisiasi.
Peaasi, et need, kes lähedal, on enamvähem rõõmsad. Ja töö tehtud, eksole. Võeh. Ah, annaks... ma parem ei looda. See paistab. Võibla järgmisel nädalal juba. Ah, annaks. Siis ma, ausalt, enam ei viriseks nii koledal kombel. Siis oleks ainult kolm lakkamatult tegemata tähtajalist.
kolmapäev, 21. mai 2008
Emadepäeva rosin
Sellest on varss mitu nädalat, emadepäevast siis. Mul lihtsalt pole olnud mahti kirjutada. Koguaeg kohvivesi keeb. Ja nad pritsivad mind jälle.
Emadepäeva rosin oli minu esimese ämma pojapoja isa kommentaar: "Ma pole elus paremat leiba söönud, kui sinu oma. Sellega on nii, et isegi kõva kontsu pistad viimse puruni nahka, nii hea on."
Ja mina?!
Võtsin ta seepeale leivale.
No selles mõttes, et küpsetan iga kord talle ka ühe pätsi.
Meie probleem on sellessamas kohvivees.
Mõlemal keeb koguaeg.
Üks ühes, teine teises linna/Eestimaa/Soome/muumaailma otsas.
Arvake ära, mitme pätsiga ma talle olen pihta saanud viimastel nädalatel?
Just. Õige.
Järgmine kord, eks.
Temale mõeldud leivad aga on läinud väga õigesse kohta.
Armsale sõbrale.
Marikesele, kes ise tõbine ja lapsed tuulerõugetes, see-eest aga laulavad, kui rattale istuvad ;-)
Pottsepale, keda tabas pottsepa needus (esimene lasi viltu, sai südari, jalutas minema; teine lõi päev enne objektile tulekut endal kaks varvast kirvega maha)- ta lasi korstna endalegi ootamatult vinklist välja. Kaks tundi istus ja põdes ja mõtles endast halvasti, siis läksin ma sooja saia, rabarbrikisselli ja leivapätsiga ja soovitasin elu pisiasjadest mitte niiväga morjenduda- kui lõõrid tõmbavad, siis korsten ju töötab. Järelt on elu ilus! Täna tuli ja palus naisele juuretist. No saab seda.
Naabrinaisele, kes on alati olemas ja tulemas siis, kui mõni mure on kaelas; või rõõm.
Naabrimehele, kes meelsasti oma aias toimetab.
Jne.
Ehk peaks vallavanemale ka viima? Öeldakse, kui heade mõtetega valmistatud toitu (seda enam leiba, mis vanem kui meie!) sööd, siis paremaks inimeseks saad.
Teadagi.
Emadepäeva rosin oli minu esimese ämma pojapoja isa kommentaar: "Ma pole elus paremat leiba söönud, kui sinu oma. Sellega on nii, et isegi kõva kontsu pistad viimse puruni nahka, nii hea on."
Ja mina?!
Võtsin ta seepeale leivale.
No selles mõttes, et küpsetan iga kord talle ka ühe pätsi.
Meie probleem on sellessamas kohvivees.
Mõlemal keeb koguaeg.
Üks ühes, teine teises linna/Eestimaa/Soome/muumaailma otsas.
Arvake ära, mitme pätsiga ma talle olen pihta saanud viimastel nädalatel?
Just. Õige.
Järgmine kord, eks.
Temale mõeldud leivad aga on läinud väga õigesse kohta.
Armsale sõbrale.
Marikesele, kes ise tõbine ja lapsed tuulerõugetes, see-eest aga laulavad, kui rattale istuvad ;-)
Pottsepale, keda tabas pottsepa needus (esimene lasi viltu, sai südari, jalutas minema; teine lõi päev enne objektile tulekut endal kaks varvast kirvega maha)- ta lasi korstna endalegi ootamatult vinklist välja. Kaks tundi istus ja põdes ja mõtles endast halvasti, siis läksin ma sooja saia, rabarbrikisselli ja leivapätsiga ja soovitasin elu pisiasjadest mitte niiväga morjenduda- kui lõõrid tõmbavad, siis korsten ju töötab. Järelt on elu ilus! Täna tuli ja palus naisele juuretist. No saab seda.
Naabrinaisele, kes on alati olemas ja tulemas siis, kui mõni mure on kaelas; või rõõm.
Naabrimehele, kes meelsasti oma aias toimetab.
Jne.
Ehk peaks vallavanemale ka viima? Öeldakse, kui heade mõtetega valmistatud toitu (seda enam leiba, mis vanem kui meie!) sööd, siis paremaks inimeseks saad.
Teadagi.
laupäev, 3. mai 2008
Me teeme, teeme, teeme- ja tehtud veel ei saa!
Tegime ära! Meeskond Kollased Sandaalid oli hommikul lipujaamas nr. 19 täies koosseisus kohal. Minul oli lihtsam töö- ma sain Eriku fotoka oma valdusse ja muudkui klõpsisin. Vahepeal korjasin ikka prahti ka. 
Titt pidas end väga hästi üleval ja magas sel ajal, kui kõige ägedam koristamine käis. 
Meile sattus muidugi ka suhteliselt lihtne teelõik- ehk siis koristasime tee äärt ja teeäärset võsa. 
Sodi saime sealt üksjagu, aga ei midagi liiga huvitavat ega õnneks ka ohtlikku mitte. Pool kaksteist olime ikka väga valmis. Erik teadis, et meie kodu juures, üle tee metsas, on suur prügihunnik ja sõitsime seda koristama. 
Ehkki hunnik oli kaardistamata, võisime prügi oma autoga lipujaama ära viia ja sitalasu koordinaadid läksid tuleviku tarbeks kirja. Nagu selgub, leiti koristamise käigus lisaks vanadele pasteldele ja muule mudrule terve hulk seni kaardistamata-avastamata prügimägesid. 
Seega, tegime ära, see-eest mitte päriselt. 
Aga- me pole vara lahkunud, ehkki töö on pooleli. Küll me juba teeme! Vallarahvast ja külalisesinejaid oli vägevalt, lahe! Tõsine ühisolemise tunne tuli peale. Ja et minna ülevõlli pateetiliseks- vot oli üritus, mis väärt, et vabariigi 90. aastapäeva puhul ära pidada.
Tiimile sügav kummardus, vägev üritus oli; loodetavasti saab Agni pärast homset sünnipäeva (mõelda vaid, kolm kontserti üle Eesti tema sünna auuks, eks!) end üle mitme kuu välja magada.
laupäev, 19. aprill 2008
Teen jah ise, aga ökoga pole sel midagi pistmist!
Ma ütlen ausalt, mul tekib okserefleks järjekordset "ökotamist" lugedes. Ma ei too näiteid. Ma loen meelsasti Rohelist Väravat, kus enamus autoreid on aru saanud, millest nad kirjutavad. Ma kuulan meelsasti Trapsi või Mart Jüssit, kes kaaluvad, mida ütlevad.
Viskas järjekordselt üle- täna korraldati meie küla waldorf-koolis (ja kurat, on jah see kool, kus viiendas klassis lapsed käpuli laua all käivad!) avatud uste päevad. Sealhulgas ökolaat.
Läksime naabrinaisega uudishimulikult kohale, et äkki on kohalikke põnevaid käsitöömeistreid, moosikeetjaid, mahepõllumehi- tutkit! Oli saksa ja austria ökomöla, olid hiina mahedad mungoad, oli ingveri ja nõmm-liivatee läikpakendatud tee. Miljon krooni iga asja eest.
Sama värk, mida saab mistahes Tallinna, Tartu, Haapsalu janiiedasi ökopoest.
Mida on? No mida ometi on? Tulge mõistusele, inimesed!
Ingveritee?! Vattaf... seda saab ju ise teha! Ostad ingverijuure ja keedad teed. Nõmm-liivatee kasvab igas jumala rannas! On raske korjata või plääsitamise vahepeal? Kui ise ei viitsi, siis osta kohaliku ravimtaimetalu toodangut. Hädasti on vaja liivateed, mis on tuhandete kilomeetrite kauguselt kohale toodud...
Miks inimesed sellega kaasa lähevad? Arumaivõi. Kui ignooriks välismaist "ökot", siis jummalaeest, kaupmees ka hakkaks mõtlema ja otsima kohalikku.
Ma lihtsalt olen täiesti endast väljas, sest lugu läks veel edasi. Mu nabrinna, kaunis blond daam nimelt ei hoia küünalt vaka all, kõigele sellele rahvale tema teada andis, et MEIE küpsetame ise kodus leiba.
Ossa ja assa. Seltskonnal kukkus lõug lauale. Käpuli-lauaall-kooli juhataja võttis mul nööbist ja küsis, kas ma tahaksin koolile leiba küpsetama hakata.
Midavärki? Endal on ahjud olemas, jahu on praegu siin müügil (Eesti Mahe), ma annan juuretise ja las käia! Lapsedki saavad hakkama kui õpetada. Mispeale kostis juhataja: "Ei-noh, ma ei tea... ikka oleks lihtsam kui teie teete. Kas see leib TÕESTI on maitsvam kui see, mida mahepoes müüakse... no ma kohe ei tea, me ikka ei oskaks nii."
Vaatasime nabrinnaga teineteisele otsa, ostsin paki Pahkla vahaküünlaid ja kolm kustukummi, tema võttis speltahelbed ja tulime tagurpidi tulema.
Teretulemast "öko"-Eestisse! Ostke, OSTKE poes saadaolevat kaupa!
Ärge ise midagi tehke, ärge valige kohalike põllumeeste või talunike kaupa, sööge ikka maheriisi ja bioroosuhkrut; mis sest, et empotendi seedimine on paremini kohanenud kartuli ja meega...
Huh. Vabandust.
Lähen vaatan, kuidas käärib mu kali. Retsept on apsaluutselt igas eesti toidu raamatus, võtke leiba ja vett ja pärmi ja mett ja tehke ära. Ja leivakontsud saavas asjaks ära kasutatud, kaua sa seda leivasuppi, -kreemi ja -puru ikka sööd.
Ei ole ma mingi öko, vähemalt mitte selles mõistes, mida mulle peale suruda üritatakse. Ma mõtlen, enne kui teen. Mitu korda mõtlen.
Praegu mõtlen jätkuvalt, kuidas osaleda RV pakendieksperimendis- neid asju, mida ma poest ostan, on lihtsalt üsna vähe. Ja pakendi osas olen ma väga valiv. Midagi jätan poodi, midagi võtan ise kaasa, ja tean, kus pannakse paber kilekoti asemel singile ümber.
Apsaluuuutselt!
Viskas järjekordselt üle- täna korraldati meie küla waldorf-koolis (ja kurat, on jah see kool, kus viiendas klassis lapsed käpuli laua all käivad!) avatud uste päevad. Sealhulgas ökolaat.
Läksime naabrinaisega uudishimulikult kohale, et äkki on kohalikke põnevaid käsitöömeistreid, moosikeetjaid, mahepõllumehi- tutkit! Oli saksa ja austria ökomöla, olid hiina mahedad mungoad, oli ingveri ja nõmm-liivatee läikpakendatud tee. Miljon krooni iga asja eest.
Sama värk, mida saab mistahes Tallinna, Tartu, Haapsalu janiiedasi ökopoest.
Mida on? No mida ometi on? Tulge mõistusele, inimesed!
Ingveritee?! Vattaf... seda saab ju ise teha! Ostad ingverijuure ja keedad teed. Nõmm-liivatee kasvab igas jumala rannas! On raske korjata või plääsitamise vahepeal? Kui ise ei viitsi, siis osta kohaliku ravimtaimetalu toodangut. Hädasti on vaja liivateed, mis on tuhandete kilomeetrite kauguselt kohale toodud...
Miks inimesed sellega kaasa lähevad? Arumaivõi. Kui ignooriks välismaist "ökot", siis jummalaeest, kaupmees ka hakkaks mõtlema ja otsima kohalikku.
Ma lihtsalt olen täiesti endast väljas, sest lugu läks veel edasi. Mu nabrinna, kaunis blond daam nimelt ei hoia küünalt vaka all, kõigele sellele rahvale tema teada andis, et MEIE küpsetame ise kodus leiba.
Ossa ja assa. Seltskonnal kukkus lõug lauale. Käpuli-lauaall-kooli juhataja võttis mul nööbist ja küsis, kas ma tahaksin koolile leiba küpsetama hakata.
Midavärki? Endal on ahjud olemas, jahu on praegu siin müügil (Eesti Mahe), ma annan juuretise ja las käia! Lapsedki saavad hakkama kui õpetada. Mispeale kostis juhataja: "Ei-noh, ma ei tea... ikka oleks lihtsam kui teie teete. Kas see leib TÕESTI on maitsvam kui see, mida mahepoes müüakse... no ma kohe ei tea, me ikka ei oskaks nii."
Vaatasime nabrinnaga teineteisele otsa, ostsin paki Pahkla vahaküünlaid ja kolm kustukummi, tema võttis speltahelbed ja tulime tagurpidi tulema.
Teretulemast "öko"-Eestisse! Ostke, OSTKE poes saadaolevat kaupa!
Ärge ise midagi tehke, ärge valige kohalike põllumeeste või talunike kaupa, sööge ikka maheriisi ja bioroosuhkrut; mis sest, et empotendi seedimine on paremini kohanenud kartuli ja meega...
Huh. Vabandust.
Lähen vaatan, kuidas käärib mu kali. Retsept on apsaluutselt igas eesti toidu raamatus, võtke leiba ja vett ja pärmi ja mett ja tehke ära. Ja leivakontsud saavas asjaks ära kasutatud, kaua sa seda leivasuppi, -kreemi ja -puru ikka sööd.
Ei ole ma mingi öko, vähemalt mitte selles mõistes, mida mulle peale suruda üritatakse. Ma mõtlen, enne kui teen. Mitu korda mõtlen.
Praegu mõtlen jätkuvalt, kuidas osaleda RV pakendieksperimendis- neid asju, mida ma poest ostan, on lihtsalt üsna vähe. Ja pakendi osas olen ma väga valiv. Midagi jätan poodi, midagi võtan ise kaasa, ja tean, kus pannakse paber kilekoti asemel singile ümber.
Apsaluuuutselt!
kolmapäev, 16. aprill 2008
Minu leivaküpsetamise retsept
Olen liiga paljudele õpetuse võlgu, sestap riputan siia üles. Mingit suuremat kunsti ju polegi, peale selle, et vaja on puhast vett, head rukkijahu ja pikka kannatust.
Ahju temperatuur on korrigeeritud meie küla perenaiste parimate soovituste järgi ja mõeldud kasutamiseks elektriahjus, ülalt-ja alt-küpsetamise režiimil. Minule antud retseptis oli temperatuur kõrgem, aga sellega oli tulemuseks kõva koorikuga leib. Et hammas peale hakkaks ka vanemal inimesel, sai kraade veidi alandatud.
Erik leidis Maavalla lehelt ühe viite rukkileiva kohta, sedagi võiks lugeda.
1. Ettevalmistus
-tõsta juuretis ja Eesti Mahe-märgiga rukkijahu mõneks ajaks "ärkama" kööki
(mina jätan igast leivateost tainaanumasse veidi riismeid ja juuretist juurde ei valagi)
(anumana ei kasuta emailnõud vaid naabrinaise kingitud 3-liitrist Tupperware kaanega plastnõud)
-kalla nõusse liiter leiget (käesooja) vett, sega juurde 1 dl juuretist ja 2,5 klaasi jahu
-kata nõu pealt rätiga, kaanega vms. ja aseta 12 tunniks sooja kohta
(mina lasen ahjul jahtuda 40 kraadini, või vastupidi, lasen ta 40 kraadile, panen nõu sisse ja jätan hommikuni seisma)
2. Teine tulemine
-võta kauss välja, võta juuretis järgmiseks korraks 1dl ja sõbrale (või hädatapujuhuks, kui unustad juuretise võtta) 1 dl.
-sega juurde rukkijahu oma äranägemist mööda- on võimalik teha väga tihke tainas ja hiljem käega vormida pätsid; on võimalik teha veidi vedelam tainas ja küpsetada keeksivormides (mina kasutan Tupperware silikoonvorme, küpsetavad ideaalselt ja leib tuleb kenasti kummutades hiljem välja) (olen rukkijahu seganud ka spelta- või grahamjahuga, saab veidi "peenema" maitse)
- sega juurde 2-3 tl meresoola v soolahelbeid (sool tuleb eelnevalt uhmris peenestada), 1/2 klaasi kuni klaas suhkrut või mett
-lisa seemneid, köömneid, rosinaid- mis meeldib (seesami-,kõrvitsa-,päevalilleseemneid; kaerahelbeid, kuivatatud puuviljatükke jne.jne.) või tee soolane leib singitükkidega- siin on igal perenaisel ja perel omad maitse-eelistused
-tõmba tainas taignakaabitsaga nõu seintest lahti, raputa peale õhuke kiht rukkijahu, kata nõu ja tõsta vähemalt kolmeks tunniks sooja.
3.Küpsetamine
soojenda ahi 200 kraadini
vala tainas vormidesse või vormi niiske käega pätsid. Viimistle niiske käega, torka sisse augud, tee muster vms. (hea kergituse korral on see kõik tühi vaimunärimine, sest mul näiteks lööb muster koore hoopis lõbusalt naeratama ja augud kaovad sinna, kus nad tulid :))
küpseta leiba ahjus 1h 30 minutit või ka veidi pikemalt.
Temperatuuri valikul ja küpsetusaja pikkusel pole muud soovitust kui katsetamine, sest iga ahi on erinev. Mul on nende nädalate jooksul õnnestunud 1 kord teha Veski-Mati rukkijahuga tulemus, kus leib tuli väljast kivikõva ja seest vedel. Sellest laarist saan kalja teha, kui ta ükskord otsustab niiskuse endast välja kuivada.
4. Oma leib on parim!
Tõsta leib ahjust välja rätiku alla jahtuma. Niisuta koorikut eelnevalt leige veega. Tõsta lauale või ja tribake sool. Kalla klaasidesse külm piim. Küll on hea...
Soovitan Eesti Mahe-märgiga jahu tellida 3o kg-kotis otse vahelaost Kiilist, kui on plaan ise leiba küpsetama hakatagi. Hinnavõit on olemas, mugavus ka, sest iga kord ei pruugi ka ökopoes seda jahu olla. Aga see o n üks oluline komponent leivateo õnnestumisel.
Ahju temperatuur on korrigeeritud meie küla perenaiste parimate soovituste järgi ja mõeldud kasutamiseks elektriahjus, ülalt-ja alt-küpsetamise režiimil. Minule antud retseptis oli temperatuur kõrgem, aga sellega oli tulemuseks kõva koorikuga leib. Et hammas peale hakkaks ka vanemal inimesel, sai kraade veidi alandatud.
Erik leidis Maavalla lehelt ühe viite rukkileiva kohta, sedagi võiks lugeda.
1. Ettevalmistus
-tõsta juuretis ja Eesti Mahe-märgiga rukkijahu mõneks ajaks "ärkama" kööki
(mina jätan igast leivateost tainaanumasse veidi riismeid ja juuretist juurde ei valagi)
(anumana ei kasuta emailnõud vaid naabrinaise kingitud 3-liitrist Tupperware kaanega plastnõud)
-kalla nõusse liiter leiget (käesooja) vett, sega juurde 1 dl juuretist ja 2,5 klaasi jahu
-kata nõu pealt rätiga, kaanega vms. ja aseta 12 tunniks sooja kohta
(mina lasen ahjul jahtuda 40 kraadini, või vastupidi, lasen ta 40 kraadile, panen nõu sisse ja jätan hommikuni seisma)
2. Teine tulemine
-võta kauss välja, võta juuretis järgmiseks korraks 1dl ja sõbrale (või hädatapujuhuks, kui unustad juuretise võtta) 1 dl.
-sega juurde rukkijahu oma äranägemist mööda- on võimalik teha väga tihke tainas ja hiljem käega vormida pätsid; on võimalik teha veidi vedelam tainas ja küpsetada keeksivormides (mina kasutan Tupperware silikoonvorme, küpsetavad ideaalselt ja leib tuleb kenasti kummutades hiljem välja) (olen rukkijahu seganud ka spelta- või grahamjahuga, saab veidi "peenema" maitse)
- sega juurde 2-3 tl meresoola v soolahelbeid (sool tuleb eelnevalt uhmris peenestada), 1/2 klaasi kuni klaas suhkrut või mett
-lisa seemneid, köömneid, rosinaid- mis meeldib (seesami-,kõrvitsa-,päevalilleseemneid; kaerahelbeid, kuivatatud puuviljatükke jne.jne.) või tee soolane leib singitükkidega- siin on igal perenaisel ja perel omad maitse-eelistused
-tõmba tainas taignakaabitsaga nõu seintest lahti, raputa peale õhuke kiht rukkijahu, kata nõu ja tõsta vähemalt kolmeks tunniks sooja.
3.Küpsetamine
soojenda ahi 200 kraadini
vala tainas vormidesse või vormi niiske käega pätsid. Viimistle niiske käega, torka sisse augud, tee muster vms. (hea kergituse korral on see kõik tühi vaimunärimine, sest mul näiteks lööb muster koore hoopis lõbusalt naeratama ja augud kaovad sinna, kus nad tulid :))
küpseta leiba ahjus 1h 30 minutit või ka veidi pikemalt.
Temperatuuri valikul ja küpsetusaja pikkusel pole muud soovitust kui katsetamine, sest iga ahi on erinev. Mul on nende nädalate jooksul õnnestunud 1 kord teha Veski-Mati rukkijahuga tulemus, kus leib tuli väljast kivikõva ja seest vedel. Sellest laarist saan kalja teha, kui ta ükskord otsustab niiskuse endast välja kuivada.
4. Oma leib on parim!
Tõsta leib ahjust välja rätiku alla jahtuma. Niisuta koorikut eelnevalt leige veega. Tõsta lauale või ja tribake sool. Kalla klaasidesse külm piim. Küll on hea...
Soovitan Eesti Mahe-märgiga jahu tellida 3o kg-kotis otse vahelaost Kiilist, kui on plaan ise leiba küpsetama hakatagi. Hinnavõit on olemas, mugavus ka, sest iga kord ei pruugi ka ökopoes seda jahu olla. Aga see o n üks oluline komponent leivateo õnnestumisel.
esmaspäev, 31. märts 2008
pühapäev, 30. märts 2008
Sõda ATV-dele!
Midagi ei aita. Tuleb kuskilt alustada. Siin, meie kandis on ATV-dest kujunenud külale ja alevile tõeline nuhtlus.
Abipolitseinik ütleb, et tema ja muude ametnike käed jäävad lühikeseks, sest selleks, et sind alla ajavat, su maad üleskündvat või muul moel su elu häirivat ATV omanikku kinni püüda, autost ei piisa- pahategija pageb põllule või metsa; politseinik aga peab enne protokolli koostamist fikseerima vähemalt kiiruse ületamise- kusjuures, mõõta tuleb kiirust taadeldud ja kahe kleebisega varustatud kiirusemõõtjaga ;-).
Vallas ei saavat ka keegi kuidagi aidata. Ehkki teatakse, kellel ATV-d on, siis sellest ei piisa- pahategija tuleb k i n n i püüda, süü tõestada, kohtutee jalge alla võtta ja alles siis on loota lahendust.
No ma päris seda juttu ei usu. Ehkki jah, ATV-l ei ole riiklikku registreerimismärki- nimetet liiklusvahend nimelt pole mõeldud Aruküla mõisaalleel inimestest sajaga üle sõitma või öösiti kõrvalvalda viina järele komberdamiseks- siis mingid tunnusmärgid ju ometi on, mida meelde jätta, võimalusel (kui käed ei värise ja sa pole parasjagu ametis külilikukkunud titevankri ja surmani ehmunud seitsmese lumehangest väljakaevamisega) üles pildistada ja siis pahategija lihtsalt ü l e s otsida. Külarahvas ju teab, kellel on. Ja kes on.
Ma ei karda ammu enam oma elunatukese pärast. Olen nagu seitsme peaga lohe- tapad tädi maha, tuleb seitse sõpra, silmis õiglusetuluke ja rinnus kodanikujulgus :)
Oleme oma saatesse mõelnud lugu või paari ATV-dest mitme kandi pealt, sest neist on ju kasu ka. Rohkem võikski ju kasu olla, aga nagu iga muu asjaga, mis valedesse kätesse satub, nii võib ka ATV-dega palju pahandust teha. Paraku meie saade oma mõnekümne tuhande vaatajaga mitte väga atraktiivsel ajal pole just see koht, kus üldsuse tähelepanu saavutada.
Mis jääb järele? Kodanikualgatus. Mitte selline ühemehebänd, millest ülal kirjutasin, vaid üheskoos tegutsemine.
Mõtlesin, et panen oma vallas üles kirjad ja kutsun lehes ka inimesi üles teada andma, kes moel või teisel on ATV väärkasutusega kokku puutunud. Ehk areneb sellest midagi laiemat.
Vaikselt loodan, et kui ATV-mees poodi läheb ja näeb, et seal üles kutsutakse jälgima ja teada andma, siis ehk ta järgmine kord mõtleb kolm korda enne, kui vanainimesi ja vankriga naisi lusti pärast lumehange sõitma hakkab. Või naabrimehe põllu segi pöörab.
Kommentaaridesse on kõik teretulnud teateid jätma, kel ATV-dega kogemusi, olgu siis halbu või häid.
Nüüd, kevadel, peaks Keskkonnainspektsioon ka vastava kampaaniaga alustama- kuidas ATV-ga looduses liikuda vms.
Abipolitseinik ütleb, et tema ja muude ametnike käed jäävad lühikeseks, sest selleks, et sind alla ajavat, su maad üleskündvat või muul moel su elu häirivat ATV omanikku kinni püüda, autost ei piisa- pahategija pageb põllule või metsa; politseinik aga peab enne protokolli koostamist fikseerima vähemalt kiiruse ületamise- kusjuures, mõõta tuleb kiirust taadeldud ja kahe kleebisega varustatud kiirusemõõtjaga ;-).
Vallas ei saavat ka keegi kuidagi aidata. Ehkki teatakse, kellel ATV-d on, siis sellest ei piisa- pahategija tuleb k i n n i püüda, süü tõestada, kohtutee jalge alla võtta ja alles siis on loota lahendust.
No ma päris seda juttu ei usu. Ehkki jah, ATV-l ei ole riiklikku registreerimismärki- nimetet liiklusvahend nimelt pole mõeldud Aruküla mõisaalleel inimestest sajaga üle sõitma või öösiti kõrvalvalda viina järele komberdamiseks- siis mingid tunnusmärgid ju ometi on, mida meelde jätta, võimalusel (kui käed ei värise ja sa pole parasjagu ametis külilikukkunud titevankri ja surmani ehmunud seitsmese lumehangest väljakaevamisega) üles pildistada ja siis pahategija lihtsalt ü l e s otsida. Külarahvas ju teab, kellel on. Ja kes on.
Ma ei karda ammu enam oma elunatukese pärast. Olen nagu seitsme peaga lohe- tapad tädi maha, tuleb seitse sõpra, silmis õiglusetuluke ja rinnus kodanikujulgus :)
Oleme oma saatesse mõelnud lugu või paari ATV-dest mitme kandi pealt, sest neist on ju kasu ka. Rohkem võikski ju kasu olla, aga nagu iga muu asjaga, mis valedesse kätesse satub, nii võib ka ATV-dega palju pahandust teha. Paraku meie saade oma mõnekümne tuhande vaatajaga mitte väga atraktiivsel ajal pole just see koht, kus üldsuse tähelepanu saavutada.
Mis jääb järele? Kodanikualgatus. Mitte selline ühemehebänd, millest ülal kirjutasin, vaid üheskoos tegutsemine.
Mõtlesin, et panen oma vallas üles kirjad ja kutsun lehes ka inimesi üles teada andma, kes moel või teisel on ATV väärkasutusega kokku puutunud. Ehk areneb sellest midagi laiemat.
Vaikselt loodan, et kui ATV-mees poodi läheb ja näeb, et seal üles kutsutakse jälgima ja teada andma, siis ehk ta järgmine kord mõtleb kolm korda enne, kui vanainimesi ja vankriga naisi lusti pärast lumehange sõitma hakkab. Või naabrimehe põllu segi pöörab.
Kommentaaridesse on kõik teretulnud teateid jätma, kel ATV-dega kogemusi, olgu siis halbu või häid.
Nüüd, kevadel, peaks Keskkonnainspektsioon ka vastava kampaaniaga alustama- kuidas ATV-ga looduses liikuda vms.
reede, 28. märts 2008
Headest (kodustest) asjadest
On ju nii, et tegelikult kaalub hea halvema alati üles.
Päike ja sinine taevas, mändidelt langeb vaikselt lund. Ikka nii, et mööda oksa vajub lumemütsak alla, hüppab hange, udune lumetolmupilv taga.
Soe on, terrassil võiks juba päevitadagi. Pakkisin tite ennatlikult liiga soojalt sisse, uni jäi poolikuks, palav hakkas!
Tuba on täis leiva lõhna. See võiks olla pikem jutt, aga teen lühidalt- meie küla naised küpsetavad kodus ise leiba. Täna proovin karamellistatud suhkru ja röstitud seemnetega küpsetada. Kella poole kuueks olgu valmis kõik, siis saabuvad mehed.
Ütlesin Erikule eile, et mulle tundub, et juured kasvavad alla. Ei taha enam kuskile minna. Mõnus on olla just siin ja just praegu. Töötada sel moel nagu seda teen- mehed esil, naised taustal. Ja saate reiting kasvab :-)
Poes on järjest vähem asju, mida osta. Sellepärast et... ma olen liiga palju lugenud. Ja mõelnud. Ja mulle meeldib ise teha. Selleks on aega. Just nüüd.
Titt uinus mõnusalt rinnale.
On aeg minna kevadpäikest tervitama, vööni lumes, aga ise rõõmus.
Ah-jaa, orav toimetas tükk käeulatuses, ikka ühelt männilt teisele kõõludes. Kümblustünni alla, sahvrisse, ta paraku ei pääse. Lumi on üle pea!
Praegu valitseb orava tegemistes paus. Männiladvas istub raudkull. Passib lindude söögimajas saalivaid siidisabasid.
Mõõõõõõnuzzzzzzzzzzzz!
Päike ja sinine taevas, mändidelt langeb vaikselt lund. Ikka nii, et mööda oksa vajub lumemütsak alla, hüppab hange, udune lumetolmupilv taga.
Soe on, terrassil võiks juba päevitadagi. Pakkisin tite ennatlikult liiga soojalt sisse, uni jäi poolikuks, palav hakkas!
Tuba on täis leiva lõhna. See võiks olla pikem jutt, aga teen lühidalt- meie küla naised küpsetavad kodus ise leiba. Täna proovin karamellistatud suhkru ja röstitud seemnetega küpsetada. Kella poole kuueks olgu valmis kõik, siis saabuvad mehed.
Ütlesin Erikule eile, et mulle tundub, et juured kasvavad alla. Ei taha enam kuskile minna. Mõnus on olla just siin ja just praegu. Töötada sel moel nagu seda teen- mehed esil, naised taustal. Ja saate reiting kasvab :-)
Poes on järjest vähem asju, mida osta. Sellepärast et... ma olen liiga palju lugenud. Ja mõelnud. Ja mulle meeldib ise teha. Selleks on aega. Just nüüd.
Titt uinus mõnusalt rinnale.
On aeg minna kevadpäikest tervitama, vööni lumes, aga ise rõõmus.
Ah-jaa, orav toimetas tükk käeulatuses, ikka ühelt männilt teisele kõõludes. Kümblustünni alla, sahvrisse, ta paraku ei pääse. Lumi on üle pea!
Praegu valitseb orava tegemistes paus. Männiladvas istub raudkull. Passib lindude söögimajas saalivaid siidisabasid.
Mõõõõõõnuzzzzzzzzzzzz!
reede, 7. märts 2008
Vanaemale laulu kirjutama, marss!
Eesti Gerontoloogia ja Geriaatria Assotsiatsioon, ETV saade „Prillitoos” ja Tallinna Sotsiaaltöö Keskus algatasid konkursi lauludele, mis väärtustavad eakaid inimesi, nende tegemisi ja elurõõme.
Zürii koosseisus Boris Lehtlaan (esimees), Kai Saks (EGGA), Hille Tarto (ETV) ja Kersti Põldemaa (TSK) ootab laule vanavanematest, pensioniea rõõmudest, rikkalikest elukogemustest jms. Kolm paremat laulu saavad auhinna.
Lauluvõistluse tingimused:
* Meloodia ja sõnad peavad olema originaalsed
* Laulu esitus kuni 4 minutit
* Üks autor/ kollektiiv võib esitada kuni kaks võistlustööd
Võistlustööd märgusõnaga „Lauluvõistlus” saata CD-l või DVD-l aadressil Tallinn, Kaupmehe 4, 10114 kuni 14. aprillini 2008.
Salvestistele lisada laulusõnad paberkandjal ja kinnine ümbrik laulu autorite ja esitajate andmetega.
Võistluslaulude paremik tuleb ettekandele avalikul kontserdil 23. mail 2008 Eesti Metodisti Kirikus Tallinnas ja võidulaul ka saates „Prillitoos“.
Info : tel. 645 79 24, 50 72 252 e-mail: kersti.poldemaa@swcenter.ee
Einoleino, mis ma oskan kosta... võibla telliks siis juba auväärsetelt heliloojatelt? Valter Ojakäär täitsa toimiv, Enn Vetemaa võiks sõnad teha... nomaitia... aint et nimetet lugupeetavad härrasmehed ilmselt ei oleks väga rahul kui nende suurepärane looming kõlaks vaid Metodisti kirikus ja Prillitoosis...
Üle pika aja üks vääääääääääääga naljakas kuulutus. Kohe võtab jälgima, miskased laulud siis laekuvad ja võidu saavad.
reede, 22. veebruar 2008
Aitäh, sõbrad, ilusa päeva eest!
... teie, kes te meeles pidasite,
... teie, kes tulite ja olite,
... teie, kes mõtlesite.
Hämmastusin, et on niiiii palju, niiiii ilusaid ja häid... :)
Eile, kui hommikust peale kõik viltu vedas- magasime Nööbiga üle; kohv tuli lahja; köök nägi välja nagu maailma kõikseropem seapesa; väiksem vend tuli koolist pahas tujus; iss ja võttetiim jäid laevast maha; jne.jne.jne... siis mõtlesin küll, et ah, tühja sellest päevast. Nagunii on neid aastaid nüüd juba nii mitu, et enam kokku lugeda pole mõtet. Ja mis see muudakski, ei tunne ju suurt midagi selle päeva jooksul ja mööda saades. Muidugi on vahe, kas 20 v 30; või 15 v 35- aga see vahe on rohkem füüsiline. Vaimliselt on valida, kas jääda paigal tammuma- ja neid näiteid on lähiümbrusest ja ilmekaid; või väärikalt elukogenduda. Kui oskaks, siis teaks rääkida, kuda seda viimast teha. Ma mõtlen, et mingi tasakaal vist lisandub ja teatud asjade vastu kaob huvi; samal ajal, kui muud asjad jälle omandavad tähtsuse.
Nööp on vist ikka e r i t i õigel ajal tulnud, kui nii mõelda- siis, kui isased inimesed, need eesti keskmised, võtavad kuulda ja veavadki keskmise vaevu välja, ei jää mina loodetavasti lausüksi- vanemal lapsel on siis ehk juba päntajalad ja mu oma kõiksepisem on parasjagu nii probleemses eas, et peab agarasti trimmis püsima.
Mis siin ikka heietuda, lõpetasin päeva pikema kirjaga. Konservatiivne, vanamoeline mutttt- mulle kohe meeldib kirjutada pikki, alguse ja lõputa kirjasi; telefonitsi on see kõik... pinnavirvendumine. Võibla siis nii, et kirjas ei saa valetada, torusse teed alati, ka neljakümnekraadise palavikuga, oma paremat häält. Surmad allteksti.
Algusesse tagasi- olen tänulik, et mu ümber on nii palju toredaid inimesi. Püüan samaga vastata.
... teie, kes tulite ja olite,
... teie, kes mõtlesite.
Hämmastusin, et on niiiii palju, niiiii ilusaid ja häid... :)
Eile, kui hommikust peale kõik viltu vedas- magasime Nööbiga üle; kohv tuli lahja; köök nägi välja nagu maailma kõikseropem seapesa; väiksem vend tuli koolist pahas tujus; iss ja võttetiim jäid laevast maha; jne.jne.jne... siis mõtlesin küll, et ah, tühja sellest päevast. Nagunii on neid aastaid nüüd juba nii mitu, et enam kokku lugeda pole mõtet. Ja mis see muudakski, ei tunne ju suurt midagi selle päeva jooksul ja mööda saades. Muidugi on vahe, kas 20 v 30; või 15 v 35- aga see vahe on rohkem füüsiline. Vaimliselt on valida, kas jääda paigal tammuma- ja neid näiteid on lähiümbrusest ja ilmekaid; või väärikalt elukogenduda. Kui oskaks, siis teaks rääkida, kuda seda viimast teha. Ma mõtlen, et mingi tasakaal vist lisandub ja teatud asjade vastu kaob huvi; samal ajal, kui muud asjad jälle omandavad tähtsuse.
Nööp on vist ikka e r i t i õigel ajal tulnud, kui nii mõelda- siis, kui isased inimesed, need eesti keskmised, võtavad kuulda ja veavadki keskmise vaevu välja, ei jää mina loodetavasti lausüksi- vanemal lapsel on siis ehk juba päntajalad ja mu oma kõiksepisem on parasjagu nii probleemses eas, et peab agarasti trimmis püsima.
Mis siin ikka heietuda, lõpetasin päeva pikema kirjaga. Konservatiivne, vanamoeline mutttt- mulle kohe meeldib kirjutada pikki, alguse ja lõputa kirjasi; telefonitsi on see kõik... pinnavirvendumine. Võibla siis nii, et kirjas ei saa valetada, torusse teed alati, ka neljakümnekraadise palavikuga, oma paremat häält. Surmad allteksti.
Algusesse tagasi- olen tänulik, et mu ümber on nii palju toredaid inimesi. Püüan samaga vastata.
pühapäev, 3. veebruar 2008
Kas Ilvese või Rüütli mees?
Mõtlen selle üle juba üsna mitu aega, et kas meie, kes me Leto Svetile võitu arvasime, oleme Ilvese või Rüütli mehed?Ja kas kellelgi oli üldse kahtlusi, et Leto Svet ei pruugi võita?
Kommetaariume lugedes selgub, et on terve hulk neid, kes Eurovisiooni endiselt täie tõsidusega võtavad. Ja nende meelest teeme ennast terve Euroopa ees narriks jne.
Šõud peab saama. Ja seda Leto Svet teeb. Täiega.
Ootan huviga, milliseid reaktsioone hakkab tulema sellest nn. Euroopast, E ütles, et keegi juba kompleinis, eestlased mõnitavad neid oma lauluga.
Meie pere kolm põlvkonda on tulemusega rahul.
Ainus, et öö otsa ja praegugi veel kummitab Leto Sveti viisijupike peas ja vorstid-tordid karglevad silmade ees.
Ahjah, ikkagi... Rüütel v Ilves? Häälte arvu poolest arvaks et... läbilõige nii sellest kui teisest ja natuke kolmandast ka.
pühapäev, 27. jaanuar 2008
Neljas. Seekord tõepoolest.
Vahepeal lihtsalt ei ole aega olnud kirjutada nii nagu asi on.
Et see kolmas kook tuli p e a l t n ä h a hästi välja, aga eile kui teda taldrikule lööma hakkasin, varises ta ikkagi mitmeks tükiks ja tuli jätta t a g u r p i d i taldrikule.
Maitses nii, et sõbranna tütar, kes muidu üldse kooki suu sissegi ei võtvat, sõi kolm tükki. Ja oleks veel söönud, kui mitte kook selleks ajaks otsas poleks olnud.
Täna tõusin vaikselt ja jätsin Nööbi isa kaissu und nägema.
Tegin ühe korra veel seda neetud valge šokolaadi- toorjuustu kooki.
Ma hakkan iseennast ka juba ära tüütama selle teemaga...
Niisiis, ma lihtsalt vahustasin ja riivisin ja sulatasin, jummala tuima näoga, hoolimata enam ainete kogustest ja vahekordadest; hoolimata üleüldse millestki.
Nüüd siis tean kindlalt, et peasüüdlane oli ikkagi silikoonist koogivorm.
Sest neljandal korral küpsetasin ma tavalises, lahtikäivas vormis selle asja viisakalt valmis.
Ei mingit murenemist, kook püsis kenasti koos.
Üleüldse ei mingit jama.
Ainult see jama, et kui mul meelde tuli, ahh, ma lubasin pildi teha...
siis võinuks ma pildistada järjekordset rahulolevat sõprade seltskonda, kelle kõhtu see kook minutitega mõnumõminate saatel kadus.
Ma enam ei tahtnud maitstagi mitte.
No kaua sa sööd ühe ja sama kooki.
Näsisin hoopis kohupiimakooki, mis mul alati (ptui 3x) välja tuleb.
Praegu nokkisin viimased purud kirjutuslaualt kokku.
Minu poolest kukkuge surnult maha, kaalulnälgijad; Nööp on otsustanud tissitamisperioodil hoida mind meeldivas vedelas (nahka pakendatud) vormis.
Ja ma ei kavatsegi tükki kohupiimakooki söömata jätta, sest et mina tean, see hea on.
Toorjuustukoogi võib nüüd mõneks ajaks ajalooks lugeda. Tulevad uued katsumused.
On ikka hea küll, kui kodus on nii populaarne tütarlaps nagu Nööp seda on- jätkub sõpru, kes teda vaatama tulevad ja ühtlasi mu küpsetamise-eksperimentidest heal meelel osa võtavad.
Et see kolmas kook tuli p e a l t n ä h a hästi välja, aga eile kui teda taldrikule lööma hakkasin, varises ta ikkagi mitmeks tükiks ja tuli jätta t a g u r p i d i taldrikule.
Maitses nii, et sõbranna tütar, kes muidu üldse kooki suu sissegi ei võtvat, sõi kolm tükki. Ja oleks veel söönud, kui mitte kook selleks ajaks otsas poleks olnud.
Täna tõusin vaikselt ja jätsin Nööbi isa kaissu und nägema.
Tegin ühe korra veel seda neetud valge šokolaadi- toorjuustu kooki.
Ma hakkan iseennast ka juba ära tüütama selle teemaga...
Niisiis, ma lihtsalt vahustasin ja riivisin ja sulatasin, jummala tuima näoga, hoolimata enam ainete kogustest ja vahekordadest; hoolimata üleüldse millestki.
Nüüd siis tean kindlalt, et peasüüdlane oli ikkagi silikoonist koogivorm.
Sest neljandal korral küpsetasin ma tavalises, lahtikäivas vormis selle asja viisakalt valmis.
Ei mingit murenemist, kook püsis kenasti koos.
Üleüldse ei mingit jama.
Ainult see jama, et kui mul meelde tuli, ahh, ma lubasin pildi teha...
siis võinuks ma pildistada järjekordset rahulolevat sõprade seltskonda, kelle kõhtu see kook minutitega mõnumõminate saatel kadus.
Ma enam ei tahtnud maitstagi mitte.
No kaua sa sööd ühe ja sama kooki.
Näsisin hoopis kohupiimakooki, mis mul alati (ptui 3x) välja tuleb.
Praegu nokkisin viimased purud kirjutuslaualt kokku.
Minu poolest kukkuge surnult maha, kaalulnälgijad; Nööp on otsustanud tissitamisperioodil hoida mind meeldivas vedelas (nahka pakendatud) vormis.
Ja ma ei kavatsegi tükki kohupiimakooki söömata jätta, sest et mina tean, see hea on.
Toorjuustukoogi võib nüüd mõneks ajaks ajalooks lugeda. Tulevad uued katsumused.
On ikka hea küll, kui kodus on nii populaarne tütarlaps nagu Nööp seda on- jätkub sõpru, kes teda vaatama tulevad ja ühtlasi mu küpsetamise-eksperimentidest heal meelel osa võtavad.
neljapäev, 24. jaanuar 2008
Jessssss! Ise ka ei usu!
Toorjuustu-valge šokolaadi kook õnnestus kolmandal korral!
Maitsnud veel ei ole.
Pilti ka pole teinud.
Aga.
Mul oli kohe hommikul juba selline tunne, et nagunii läheb kõik pekki.
Heeheehee.
Aga.
Ma mõtlesin läbi, lugesin natuke raamatut- Lia Virkuse, Angelika Kangi "Tordiraamat".
Ja küpsetasin lõdva käega tordi valmis.
Interpreteerisin veidi retsepti:
-3x180 g Creme Bonjour Naturel toorjuustu
- sidrunikoor ja 3 spl mahla
Ja parandasin vead:
-kasutasin väga head hapukoort (Meieri 20%, paks ja mõnus)
-sulatasin valge šokolaadi veevannil (paras kuumus, ei seganud enne kui silmaga oli näha, et allpool on enamus sulanud
-muutsin retseptis antud küpsetustemperatuuri- ökorežiimis kuumutasin ahju, koogi sisse lükates alandasin temperatuuri 160 kraadini (nagu soovitavad Lia ja Angelika toorjuustukoogi küpsetamise temperatuuriks) ja sättisin aja 1 h10 minuti peale
-täpselt tunni möödudes panin peale hapukoorekatte ja küpsetasin viimased 10 minutit samal kuumusel.
Kook tuli imeline!
Kui lauale läheb, teen pilti ja panen siia juurde.
Ise ka ei usu, et hakkama sain. Eh, need pisiasjad... mis muudavad maailma õnnetuks ja koledaks kohaks või... vastupidi.
Maitsnud veel ei ole.
Pilti ka pole teinud.
Aga.
Mul oli kohe hommikul juba selline tunne, et nagunii läheb kõik pekki.
Heeheehee.
Aga.
Ma mõtlesin läbi, lugesin natuke raamatut- Lia Virkuse, Angelika Kangi "Tordiraamat".
Ja küpsetasin lõdva käega tordi valmis.
Interpreteerisin veidi retsepti:
-3x180 g Creme Bonjour Naturel toorjuustu
- sidrunikoor ja 3 spl mahla
Ja parandasin vead:
-kasutasin väga head hapukoort (Meieri 20%, paks ja mõnus)
-sulatasin valge šokolaadi veevannil (paras kuumus, ei seganud enne kui silmaga oli näha, et allpool on enamus sulanud
-muutsin retseptis antud küpsetustemperatuuri- ökorežiimis kuumutasin ahju, koogi sisse lükates alandasin temperatuuri 160 kraadini (nagu soovitavad Lia ja Angelika toorjuustukoogi küpsetamise temperatuuriks) ja sättisin aja 1 h10 minuti peale
-täpselt tunni möödudes panin peale hapukoorekatte ja küpsetasin viimased 10 minutit samal kuumusel.
Kook tuli imeline!
Kui lauale läheb, teen pilti ja panen siia juurde.
Ise ka ei usu, et hakkama sain. Eh, need pisiasjad... mis muudavad maailma õnnetuks ja koledaks kohaks või... vastupidi.
reede, 18. jaanuar 2008
Hümnist veelkord
Postimees on teema üles võtnud ja kogub arvamusi, kas vahetada ja kui, siis mille vastu.
Osa arvajatest on pakkunud hümniks Vinteri/Vetemaa "Laul Põhjamaast".
Otsisin üles 2006. aastal vahendatud Enn Vetemaa kommentaari .
"Ka Vetemaa ise rääkis, et laulusõnade kirjutamine andis või leivale. Muheledes märkis autor, et tema tuntumate laulude sõnad on valminud väga kiiresti ja kergelt. Täna on peaaegu teise hümni staatuses "Laul Põhjamaast", selle sõnad pälvisid luuletaja (Andres) Vanapalt algul hävitava hinnangu, aga kui ta kuulis teksti koos viisiga, kiitis ta seda väga."
Lugesin "Põhjamaa" sõnu:
Põhjamaa, me sünnimaa,
tuulte ja tuisuööde maa,
range maa ja kange maa,
virmaliste maa.
Põhjamaa, me sünnimaa,
iidsete kuuselaante maa,
kaugeil teil sa kallis meil,
sind ei jäta ma.
On lumme uppund metsasalud,
vaiksed tali-, taliteed,
nii hellad on su kerkokellad,
lumel laulvad need.
Põhjamaa, me sünnimaa,
karmide meeste kallis maa,
taplemiste tallermaa,
püha kodumaa.
Põhjamaa, me sünnimaa,
hinges sind ikka kannan ma,
lainte maa ja rannamaa,
sind ei jäta ma.
Parandasin ära "aisakellad" Vinteri käsikirjas olnud "kerkokellade" vastu. Ja mõtlen taaskord, et võib-olla on siin tõesti ainest hümniks. Aga... kui, siis peaks Enn Vetemaa ehk sõnu veidi kohandama. See laul pajatab lumisest ja kargest virmaliste maast- meil aga on kevad, suvi, sügis, talv ja virmalisi vaid mõnikord...
Ehh, ma ei tea.
Kui Ernesaksale heidetakse ette üle oktaavi ulatust ja nõukatausta, siis see laul on muusikalist võetud... ehk tõesti, kui on häda vahetada, korraldada konkurss ja leida täiesti uus laul? Mis mitte nii ei pea minema nagu EW ajal.
Kivisildnik tehku sõnad, Aapo Ilves adapteerigu võro keelde versioon, Kauksi Ülle pangu setu keelde ümber ja Pehki Jaan tehku viis... Rosta aknad, Mäks, Chalice ja onu Bella esitagu. (Umbes sellise pildi sain ma kommentaaridest).
Jeee, mul on bemmil uued kummid.
Osa arvajatest on pakkunud hümniks Vinteri/Vetemaa "Laul Põhjamaast".
Otsisin üles 2006. aastal vahendatud Enn Vetemaa kommentaari .
"Ka Vetemaa ise rääkis, et laulusõnade kirjutamine andis või leivale. Muheledes märkis autor, et tema tuntumate laulude sõnad on valminud väga kiiresti ja kergelt. Täna on peaaegu teise hümni staatuses "Laul Põhjamaast", selle sõnad pälvisid luuletaja (Andres) Vanapalt algul hävitava hinnangu, aga kui ta kuulis teksti koos viisiga, kiitis ta seda väga."
Lugesin "Põhjamaa" sõnu:
Põhjamaa, me sünnimaa,
tuulte ja tuisuööde maa,
range maa ja kange maa,
virmaliste maa.
Põhjamaa, me sünnimaa,
iidsete kuuselaante maa,
kaugeil teil sa kallis meil,
sind ei jäta ma.
On lumme uppund metsasalud,
vaiksed tali-, taliteed,
nii hellad on su kerkokellad,
lumel laulvad need.
Põhjamaa, me sünnimaa,
karmide meeste kallis maa,
taplemiste tallermaa,
püha kodumaa.
Põhjamaa, me sünnimaa,
hinges sind ikka kannan ma,
lainte maa ja rannamaa,
sind ei jäta ma.
Parandasin ära "aisakellad" Vinteri käsikirjas olnud "kerkokellade" vastu. Ja mõtlen taaskord, et võib-olla on siin tõesti ainest hümniks. Aga... kui, siis peaks Enn Vetemaa ehk sõnu veidi kohandama. See laul pajatab lumisest ja kargest virmaliste maast- meil aga on kevad, suvi, sügis, talv ja virmalisi vaid mõnikord...
Ehh, ma ei tea.
Kui Ernesaksale heidetakse ette üle oktaavi ulatust ja nõukatausta, siis see laul on muusikalist võetud... ehk tõesti, kui on häda vahetada, korraldada konkurss ja leida täiesti uus laul? Mis mitte nii ei pea minema nagu EW ajal.
Kivisildnik tehku sõnad, Aapo Ilves adapteerigu võro keelde versioon, Kauksi Ülle pangu setu keelde ümber ja Pehki Jaan tehku viis... Rosta aknad, Mäks, Chalice ja onu Bella esitagu. (Umbes sellise pildi sain ma kommentaaridest).
Jeee, mul on bemmil uued kummid.
neljapäev, 17. jaanuar 2008
Eesti hümn Pacius vs Ernesaks
Eelmisel suvel oli militaar.net´is üleval küsitlus, milles uuriti, kas muuta Eesti riigi sümboleid. Sealsetest vastajatest koguni kaks kolmandikku arvavad, et midagi muuta pole vaja.
Paar või mitu aastat tagasi oli mäletamist mööda ühes meie päevalehes pikem arutelu, kas Eesti vajab senise hümni asemele uut, ja milline võiks olla see laul. Viidi läbi küsitlus, selle tulemusi enam ei mäleta, vist olid ees nii "Mu isamaa on minu arm" kui "Põhjamaa".
Ernesaksa "Mu isamaa on minu arm" on mu kadunud muusikust vanaisa ja ka isa jutu järgi hümniks kirjutatud, aga seda ei võetud arusaadavatel põhjustel kasutusele. Selle asemel (ja isa jutu järgi oma naha päästmiseks) kirjutas Ernesaks Semperi sõnadele uue, Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi hümni. Mida kõrvuti Emakese Kodumaa hümniga lauldi nii peol kui tähtsal matusel. Kuulake ja kõrvutage neid kahte- kas tõesti kirjutas Ernesaks ENSV hümni olemasolevast, NSVLi omast lähtuvalt?
Voldemar Panso päevikus on viide Semperile ja küsimus, mis paneb enne nii isamaalise kirjamehe korraga kapitaalselt värvi vahetama. Vastust Pansol ei ole. Ta ise põgenes reaalsuse eest "papi ja lõuendi" maailma.
Mina ei arutaks pikalt vaid kui on vaja algupärast, siis muidugi Ernesaks! "Mu isamaa on minu arm" sisaldab kõike seda, mida üks ilus hümn sisaldama peaks- seal on algus, lõpp ja isamaaline võitlus. Koidula kirjutas oma luuletuse ärkamisajal, Ernesaks viisistas iseseisvusaja lõpul. On olemas ka Kunileidi imekaunis viisistus Koidula sõnadele, aga see versioon, ehkki sobiks meloodialt samuti hümniks, ei ole rahva teadvusse sedavõrd kinnistunud kui Ernesaksa oma.
Ja noh, kui kokkuleppele ei jõuta, eks või siis ju teha nii nagu sõbralik Venemaa tegi- võtta pärispunane hümn ja teha lihtsalt sõnad ringi. Kah Ernesaks.
Paar või mitu aastat tagasi oli mäletamist mööda ühes meie päevalehes pikem arutelu, kas Eesti vajab senise hümni asemele uut, ja milline võiks olla see laul. Viidi läbi küsitlus, selle tulemusi enam ei mäleta, vist olid ees nii "Mu isamaa on minu arm" kui "Põhjamaa".
Ernesaksa "Mu isamaa on minu arm" on mu kadunud muusikust vanaisa ja ka isa jutu järgi hümniks kirjutatud, aga seda ei võetud arusaadavatel põhjustel kasutusele. Selle asemel (ja isa jutu järgi oma naha päästmiseks) kirjutas Ernesaks Semperi sõnadele uue, Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi hümni. Mida kõrvuti Emakese Kodumaa hümniga lauldi nii peol kui tähtsal matusel. Kuulake ja kõrvutage neid kahte- kas tõesti kirjutas Ernesaks ENSV hümni olemasolevast, NSVLi omast lähtuvalt?
Voldemar Panso päevikus on viide Semperile ja küsimus, mis paneb enne nii isamaalise kirjamehe korraga kapitaalselt värvi vahetama. Vastust Pansol ei ole. Ta ise põgenes reaalsuse eest "papi ja lõuendi" maailma.
Mina ei arutaks pikalt vaid kui on vaja algupärast, siis muidugi Ernesaks! "Mu isamaa on minu arm" sisaldab kõike seda, mida üks ilus hümn sisaldama peaks- seal on algus, lõpp ja isamaaline võitlus. Koidula kirjutas oma luuletuse ärkamisajal, Ernesaks viisistas iseseisvusaja lõpul. On olemas ka Kunileidi imekaunis viisistus Koidula sõnadele, aga see versioon, ehkki sobiks meloodialt samuti hümniks, ei ole rahva teadvusse sedavõrd kinnistunud kui Ernesaksa oma.
Ja noh, kui kokkuleppele ei jõuta, eks või siis ju teha nii nagu sõbralik Venemaa tegi- võtta pärispunane hümn ja teha lihtsalt sõnad ringi. Kah Ernesaks.
Jää kestma, Kalevite kange rahvas,
ja seisa kaljuna, me kodumaa!
Ei vaibund kannatustes sinu vahvus,
end läbi sajanditest murdsid sa
ja tõusid õitsvaks sotsialismimaaks,
et päikene su päevadesse paista saaks.
Nüüd huuga, tehas, vili, nurmel vooga,
sirp, lõika, alasile, haamer, löö!
Nõukogu elu, tuksu võimsa hooga,
too õnne rahvale, me tubli töö!
Me Liidu rahvaste ja riike seas
sa, Eesti, sammu esimeste kindlas reas!
Sa kõrgel leninlikku lippu kannad
ja julgelt kommunismi rada käid.
Partei me sammudele suuna annab
ja võidult võitudele viib ta meid.
Ta kindlal juhtimisel kasva sa
ja tugevaks ning kauniks saa, me kodumaa!
Kuidas ma koogi teist korda peesse keerasin
Et kõik ausalt ära rääkida, alustan seekord retseptist.
Tegu on ühe superhüpermegavägahea valge šokolaadi- toorjuustu koogiga.
Mille küpsetamisega mu onupoja naine mängeldes toime tuleb.
Ja mida minul on õnnestunud kaks korda täiega peesse keerata, olenemata näpuga õpetuses rea ajamisest.
Ja mille kohta kodused, kes seda peessekeeratud asja ka väga heal meelel vohmivad, ütlevad: ära muretse, pole sinu kook. Tee ikka iseoma improvisatoorseid.
Tänan kutsumast, indeed. Tere ka teile! Ega ma enne ei jäta, kui asi õnnestub. Ma lihtsalt p e a n teada saama, miks see pekki läheb!
Aga retsept, mille onupoeg mulle saatis, on selline:
Juustukook reptsepts
Põhi:
500g maitsestamata toorjuustu või mascarponet
1,25 dl suhkrut
1 tl sidrunimahla
200g valget shokolaadi
2 dl hapukoort
2 muna
1 tl vanillisuhkrut
Kate:
2,5 dl hapukoort
2 spl suhkrut
Kaunistada riivitud valge shokolaadiga või värskete puuviljadega
-----
Vahusta toorjuust, suhkur ja sidrunimahl. Lisa sulatatud shokolaad,
hapukoor, munad ja vanillisuhkur. Sega hästi läbi. Vala tainas võiga
määritud lahtikäivasse vormi (26 cm läbimõõt). Silu pealt ühtlaseks.
Küpseta 225 kraadises ahjus 10 minutit. Alanda temperatuur 125 kraadini ja
küpseta veel 30-35 minutit. Sega hapukoor ja suhkur, määri koogile ja
küpseta veel 5 minutit. Enne küpsetusvormi äärte eemaldamist jahuta
täielikult maha. Pane vähemalt 5 tunniks külmikusse. Külmas võib see kook
seista nädalapäevad, muutudes üha paremaks.
*Täiustasin petsrepti omalt poolt, riivisin taina hulka ühe sidruni koore ja panin veidi rohkem mahla. Valge šokolaadi sulatamisel tuleb olla väga tähelepanelik, see kipub kiiresti muutuma kõvaks känkraks- madalal kuumusel ja suhteliselt ruttu tuleks ta saada konsistentsi, kus "tükid on veel sees", aga sisu sulanud.
Lubatud 1o minutit 225 kraadi juures võttis koogi pealt kergelt kõvemaks. Pikendasin küpsetamist kõrgel temperatuuril 5 minutit ja siis jätkasin 125 kraadi juures 35 minutit nagu retseptis ette nähtud. Kobades takerdus kook kepi külge. Kõik toores! Jätkasin küpsetamist, laotasin üle vormi fooliumi, et kook pealt väga ära ei päevitaks. 20 minuti pärast kobasin kepiga uuesti. Ei old kõvemaks läind.
Julgesin veel 20 minutit sussutada. Kook hakkas kurjakuulutavalt vormi servadest irduma ja vadakut välja ajama. Hea, et ei hakanud suust sinist vahtu tulema... koogil, ma mõtlen.
Kallasin talle hapukoore ja suhkru pähe (panin tilga sidrunimahla ka hulka) ja küpsetasin need nõutud neetud 10 minutit.
Enam ei kobanud, iseendast oli kahju.
Võtsin koogi ahjust ja panin õue (2 kraadi sooja) terrassile jahtuma.
Mõne tunni pärast lõin taldrikule välja.
Vedelus välja arvata, nägi asi välja nagu väljasitutud küpsisetort. Osa kooki jäi põhja külge kinni ka, selle kleepisin tainatriinuga tagasi sinna, kus ta olema pidanuks.
Niisutasin tulemust paari kibeda pisaraga ja teenisin ära lohutava kallistuse oma mehelt.
Asi seegi.
Panin koogi külmikusse ja üritasin kõik unustada.
Eile lõikasin võrdlemisi, ma kordan, võrrrrrrrrdlemisi suured tükid. Nii umbes kuuendik koogist iga tükike. (Vormi läbimõõt on 26cm, ja üks selline tükk kooki sisaldab umbes sadatuhat kcalorit- kukkuge surnult maha, kaalulnälgijad!)
Tükid liibusid lõikamise käigus noale, taldrikule tõstes murenesid mitmest kohast. Endale tõstsin taldrikule selle pudru, mis teiste tükkidest üle jäi. See, mis minu taldrikule sai, ei näinud isegi sedamoodi välja nagu oleks keegi seda juba söönud vaid pigem nagu käpardkoka vormitu, silmist väljasitutud südametunnistus...
Nojah, aga maitses ju hea.
Keegi kaklema ei läinudki, sest 1 štuk oli piisavalt suur, et silmade alla tekiksid magusad rasvased voldid.
Tegu on ühe superhüpermegavägahea valge šokolaadi- toorjuustu koogiga.
Mille küpsetamisega mu onupoja naine mängeldes toime tuleb.
Ja mida minul on õnnestunud kaks korda täiega peesse keerata, olenemata näpuga õpetuses rea ajamisest.
Ja mille kohta kodused, kes seda peessekeeratud asja ka väga heal meelel vohmivad, ütlevad: ära muretse, pole sinu kook. Tee ikka iseoma improvisatoorseid.
Tänan kutsumast, indeed. Tere ka teile! Ega ma enne ei jäta, kui asi õnnestub. Ma lihtsalt p e a n teada saama, miks see pekki läheb!
Aga retsept, mille onupoeg mulle saatis, on selline:
Juustukook reptsepts
Põhi:
500g maitsestamata toorjuustu või mascarponet
1,25 dl suhkrut
1 tl sidrunimahla
200g valget shokolaadi
2 dl hapukoort
2 muna
1 tl vanillisuhkrut
Kate:
2,5 dl hapukoort
2 spl suhkrut
Kaunistada riivitud valge shokolaadiga või värskete puuviljadega
-----
Vahusta toorjuust, suhkur ja sidrunimahl. Lisa sulatatud shokolaad,
hapukoor, munad ja vanillisuhkur. Sega hästi läbi. Vala tainas võiga
määritud lahtikäivasse vormi (26 cm läbimõõt). Silu pealt ühtlaseks.
Küpseta 225 kraadises ahjus 10 minutit. Alanda temperatuur 125 kraadini ja
küpseta veel 30-35 minutit. Sega hapukoor ja suhkur, määri koogile ja
küpseta veel 5 minutit. Enne küpsetusvormi äärte eemaldamist jahuta
täielikult maha. Pane vähemalt 5 tunniks külmikusse. Külmas võib see kook
seista nädalapäevad, muutudes üha paremaks.
*Täiustasin petsrepti omalt poolt, riivisin taina hulka ühe sidruni koore ja panin veidi rohkem mahla. Valge šokolaadi sulatamisel tuleb olla väga tähelepanelik, see kipub kiiresti muutuma kõvaks känkraks- madalal kuumusel ja suhteliselt ruttu tuleks ta saada konsistentsi, kus "tükid on veel sees", aga sisu sulanud.
Lubatud 1o minutit 225 kraadi juures võttis koogi pealt kergelt kõvemaks. Pikendasin küpsetamist kõrgel temperatuuril 5 minutit ja siis jätkasin 125 kraadi juures 35 minutit nagu retseptis ette nähtud. Kobades takerdus kook kepi külge. Kõik toores! Jätkasin küpsetamist, laotasin üle vormi fooliumi, et kook pealt väga ära ei päevitaks. 20 minuti pärast kobasin kepiga uuesti. Ei old kõvemaks läind.
Julgesin veel 20 minutit sussutada. Kook hakkas kurjakuulutavalt vormi servadest irduma ja vadakut välja ajama. Hea, et ei hakanud suust sinist vahtu tulema... koogil, ma mõtlen.
Kallasin talle hapukoore ja suhkru pähe (panin tilga sidrunimahla ka hulka) ja küpsetasin need nõutud neetud 10 minutit.
Enam ei kobanud, iseendast oli kahju.
Võtsin koogi ahjust ja panin õue (2 kraadi sooja) terrassile jahtuma.
Mõne tunni pärast lõin taldrikule välja.
Vedelus välja arvata, nägi asi välja nagu väljasitutud küpsisetort. Osa kooki jäi põhja külge kinni ka, selle kleepisin tainatriinuga tagasi sinna, kus ta olema pidanuks.
Niisutasin tulemust paari kibeda pisaraga ja teenisin ära lohutava kallistuse oma mehelt.
Asi seegi.
Panin koogi külmikusse ja üritasin kõik unustada.
Eile lõikasin võrdlemisi, ma kordan, võrrrrrrrrdlemisi suured tükid. Nii umbes kuuendik koogist iga tükike. (Vormi läbimõõt on 26cm, ja üks selline tükk kooki sisaldab umbes sadatuhat kcalorit- kukkuge surnult maha, kaalulnälgijad!)
Tükid liibusid lõikamise käigus noale, taldrikule tõstes murenesid mitmest kohast. Endale tõstsin taldrikule selle pudru, mis teiste tükkidest üle jäi. See, mis minu taldrikule sai, ei näinud isegi sedamoodi välja nagu oleks keegi seda juba söönud vaid pigem nagu käpardkoka vormitu, silmist väljasitutud südametunnistus...
Nojah, aga maitses ju hea.
Keegi kaklema ei läinudki, sest 1 štuk oli piisavalt suur, et silmade alla tekiksid magusad rasvased voldid.
reede, 4. jaanuar 2008
Vaikne
Ei, keegi ei nuta.Keegi ei laiuta oma leina ilma peale.
Vaikne on.
Isa matustel, mäletan, tuli keegi täiesti võõras kribal vanamoor ligi, avaldas kaastunnet ja siis pistis oma terava nina mulle näkku:"Nooh, ei tea, mis nüüd edasi saab? Isast ikka jäi varandust ja pärandust. Kuidas seda jagatakse, tal ju oma pere ja..."
Kogu oma rasedas ninakuses ütlesin vastu, mis tõsi on: "Ma olen sohilaps. Ei minult ole midagi küsida."
Mutt jäi mind jõllitama, oleks kriiskamagi pistnud, aga no kuidas sa... Läks siis teiste samasuguste musta hõlsti kängitsetud siivsate vanatüdrukute man, näol ilme nagu lapsel, kellelt on lelu käest kistud, ja pistsid pead kokku.
-See ongi see kõige suurem häda, mis minu silmis meid eneseväärtusetuteks muudab- empotentsus! Enamusel meist puudub enamuse ajast oskus, tahe, võime kaasa tunda, koos mõelda, edasi minna.
-See on, miks me poes ostame, olgu hinnasildile või otse kirjutatud: "Teid ma kotin, oinad!" Sest empotent ei taha näidata oma nõrkust või suutmatust, peab ikka kõvem olema! Ostan kuni suren. Maksan sms-laenuga, aga alla ei anna.
Sõbrad, kes Ameerikas enesetäienduskuuril, võtsid Eestis toimuva väga lühidalt kokku: "Persse, jääme siia!"
Nad on ära olnud alles paar kuud...
-Minge, kurat, kalkuneid kitkuma, ja vaadake siis tagasi üle õla- kas rahvuse tegelik loomus paistab silma? Ei paista? No, kurat, kitkuge seni, kuni teenite kooliraha, reisiraha, kepiraha- ja õppige, keppige, reisige- ja räägime siis uuesti.
Miks just üle õla? Kui kiiresti vaadata, võib iseennast näha sellisena nagu ollakse tegelikult. ("Tegelikkus" on kahtlemata suhteline mõiste nagu ka alastiolek, tõde ja kogemus, aga kui juba Castaneda ja muinasjutud... las ta ollab siis. Kaelalihased saavad kah treenitud.)
-Ma saan täiesti aru meheema soovist korraldada matused nii vaikselt, et puuleht ka ei liigu. Ei käi ta ise kellegi pärgade hinnasilte ümber keeramas ega taha ka, et tema peielaua linikuserva kergitama kukutakse- mine tea, mis varandus seal all peidus on või kas.
-Ei karda ma surra. See loomulik. Kui täna minek, siis mureta- elu on olnud ilus siiani, kui rohkem ei antud, ju pole siis väärt. (Lapsed, mees, sõbrad- kõik nad saavad minuta hakkama. Mõni mure! Vanus ka selline juba, et mees peakski noorema naise järele vaikselt vaatama hakkama- temal ju viljakat perioodi jagub veel. Ja mitmenaisepidamine meil niipea seaduslikuks ei saa. Salaja armukese pidamine on tülgastav. Aga see on üks teine jutt.)
Ei karda ma surma, kui ka lähedalt läheb. Kuniks ei puuduta noori, kuniks ei tundu ebaõiglane.
Vaikust tahaks.
Nii nagu see täna on olnud.
Meil on head sõbrad. Ei koorma mõttetu pinnavirvendava viisakusega.
Annavad oma olemasolust soojalt ja südamest märku.
Aitäh teile!
Minu elu on küll tänu teile palju ilusam ja ma ise... julgem üle õla vaataja.
neljapäev, 3. jaanuar 2008
Lüheldaselt 11 000 aastat hiljem ja osoonist ka
Mul on hea meel, et nägin täna "11 000 aastat hiljem: Vabaduse valu" ära. Sisukas saade. Mõtisklesin korda mitu kaameratöö üle. Suurepäraselt lahendatud episoode oli ja samas see lõputu jalutamine kaadris...... millega vanasti hiilgas "Osoon".
Sattusin nägema nii jõulust kui aastavahetuse O3-e, ja kuram, rõõmustan!
Puhas, tore meelelahutus!
Rõõmustan sellegi üle, et keskkonnaga pole sel saatel enam suuremat pistmist.
Meil veel on. O kõrval mõjume kortsuva kuivikuna, kes nutuvõru suu ümber räägib tõsistest asjadest like kliimasoojenemine ja epideemiad ja prügi sorteerimine- aga nagu näitab vaatajanumber, siis olenemata meie pidevast eetrisolgutamisest (eeloleval laupäeval jälle, kurat ja perse ma ütlen! Kõigepealt oli 16:15, siis suvaliselt 15:20, 15:45, 15:53, etc- siis lubati keskpäeva ja rahule jätta ja nüüd siis taaskord! suvaline aeg, kell 11:50, ehhh...) leiab see teatud kriitiline hulk meid ikka üles ega löö ka teibasse selle tõsitsemise eest.
Indrek ja Õie aga on teinud suurepärast tööd!
Kinnuse ja tänaööselikkaeimagaga pole sel miskit pistmist, tänu sellelesamusele.
*Rotile näiteks, kelle naabrinaine mu postkasti juustuvargile saatis.
Tellimine:
Postitused (Atom)
"Kuigi registris ei ole olemas sellist kategooriat nagu ATV TULEB k6ik ATV-d mille t88maht yletab 50cc ja valistajakiirus 45kmh/h ARKis arvele v6tta. Selleks on 2 v6imalust - 1 ATV v6etakse arvele "v2iketraktorina" (sellisel juhul on ATV-ga keelatud avalikel teedel s6ita kiiremini kui 35 kmh) v6i ATV v6etakse arvele mootorrattana. Sellisel juhul on vajalik A-kati luba. ARKis arvele v6tmata ATVga, millel puudub registreerimisnumber ja kehtiv tehnoylevaatus avalikel teedel liigelda EI TOHI!"
"politsei ei saa protokolli teha? vabalt saab. aluseks nt mootorsõidukiga väljaspool teed (ilma maaomaniku loata) liiklemine.
atv võib, aga ei pea arvele võtma. kui atv on arvel nt ratasmaastikusõidukina ,või pole üldse, siis teeliikluses osaleda ei tohi. kui atv pole arvele võetud, siis võib sellega ikkagi liigelda omal maal või kuskil mujal, kus lubatakse. tõsi, maanteeliiklus toimub legaalselt siis ainult kärule veeretatuna.
atv registereeritakse traktorina kategoorias T5, mis toob kiirusepiiranguna kaasa 50 km/h. ark info atv registreerimise kohta
ma pakun, et tuleb politseid ja/või keskkonnaametnikke pommitada vastavate avaldustega. st kui on midagi juhtunud, mida juhtuda ei tohiks - avaldus kirja! plogis vingumine ei ole konstruktiivne lahendus.
Küsin: mida ma sellele politseinikule, kes tunni aja pärast (parimal juhul, sest on märksa akuutsemaid probleeme kui ehmatatud vanainime või segisongitud põllulapp) ütlen? "Teate, oli üks musta värvi ATV, juht kandis punast kiivrit, millel visiir näo ette lastud. Numbrit ei old, nägu ei näind, kiirust ei tea- silma järgi kihutas vist..." On üsna loogiline, et politsei sellise jutu peale õlgu kehitab ja soovitab arsti juurde minna. Kuidas saab põllulapi omanik tõestada, et j u s t see ATV segi sõitis ta põllu? Isegi kui pilti õnnestub teha, võisid need jäljed seal vabalt enne olla... Kus võtta see aeg kirjadega pommitamiseks? Ja tulemus? Külahullu silt. Ei taha sellise asjaga sel kombel tegeleda. Kodanikualgatuse korras oleks lihtsam o m a küla teadaolevaid ATV-vendi korrale kutsuda.
"jah, ega abipolitseinik suulise jutu peale tõesti midagi olulist teha ei saa. aga kui minna politseisse ja teha kirjalik avaldus, et see ja see ATV tekitas sulle (pead ise kannatanu olema) kahju sonkides üles põllu või rikkudes avalikku korda, siis peavad nad selle menetlusse võtma ja kui külas on kindlad inimesed, kellel on ATVd siis nad saab ju kahtlustatavatena üle kuulata, eks siis muutuvad ettevaatlikumaks."