Silmipimestavalt kollased uudised otse Marbellast

Ju see koht ikka Marbella on, kus Sõõrukal on uhke maja ja isiklik kokk.
Aga uudis ise on väga lihtne- Jaan ja Kati Toots on koos ja Kati on lapseootel.
Koka tehtud söögid olla imetegu ja pakutud kokteilid übercoolid.

Mulle teeb nalja, mispidi see uudis minuni jõudis.
Inimene, kes rääkis, on kõike muud kui kõmu-uudiste huviline. Aga et otse allikast ja saime pikalt itsitada, kellele millised reisimuljed olulised on, siis olgu see üles kirjatud.
Ja ärge kujutage ette, et ma siia mingeid pilte üles riputan. Kati Toots pole just minu maitse, olgu või titeootel. Mulle meeldivad pisikesed, intelligentsed, tumedapäised ja tasakaalukad naised, kelle silmas on säde ja süda on soe :-) Ja blondid ka, igas asendis, ausalt.

Mina olen edasi rääkinud.

Filmielamus: Poiss ja viiul

Kolmapäeval sattusin YLE Teemalt õhtul vaatama Chen Kaige'i filmi "Poiss ja viiul". Puhas muusika! Üle väga pika aja tõsine filmielamus. Taskurätti kulus kah terve meetri jagu. Oleksin tänulik, kui mõni meie telekanalitest võtaks selle filmi sisse osta ja näidata.
Siin üks lühikokkuvõte.

Lüheldaselt 11 000 aastat hiljem ja osoonist ka

Mul on hea meel, et nägin täna "11 000 aastat hiljem: Vabaduse valu" ära. Sisukas saade. Mõtisklesin korda mitu kaameratöö üle. Suurepäraselt lahendatud episoode oli ja samas see lõputu jalutamine kaadris...

... millega vanasti hiilgas "Osoon".
Sattusin nägema nii jõulust kui aastavahetuse O3-e, ja kuram, rõõmustan!
Puhas, tore meelelahutus!
Rõõmustan sellegi üle, et keskkonnaga pole sel saatel enam suuremat pistmist.
Meil veel on. O kõrval mõjume kortsuva kuivikuna, kes nutuvõru suu ümber räägib tõsistest asjadest like kliimasoojenemine ja epideemiad ja prügi sorteerimine- aga nagu näitab vaatajanumber, siis olenemata meie pidevast eetrisolgutamisest (eeloleval laupäeval jälle, kurat ja perse ma ütlen! Kõigepealt oli 16:15, siis suvaliselt 15:20, 15:45, 15:53, etc- siis lubati keskpäeva ja rahule jätta ja nüüd siis taaskord! suvaline aeg, kell 11:50, ehhh...) leiab see teatud kriitiline hulk meid ikka üles ega löö ka teibasse selle tõsitsemise eest.
Indrek ja Õie aga on teinud suurepärast tööd!
Kinnuse ja tänaööselikkaeimagaga pole sel miskit pistmist, tänu sellelesamusele.
*Rotile näiteks, kelle naabrinaine mu postkasti juustuvargile saatis.

Väga lühike kommentaar filmile "Kinnunen"

Head uut aastat!

Väga halb film.
Nii halb, et ei viitsinud lõpuni vaadata.
Kaks korda üritasin, ei õnnestunud.
Madalaeelarveline pole vabandus. Samas reas on valminud ka Ilmar Raagi "Klass". Võõrkeelse Oscari kandidaat, eksole.
Üritatagu Kinnust esitada, eksole.
Oleks siis stiilselt tehtud nagu "Leto Svet", millele me põhmiõtteliselt anname oma hääle. Eksole.
Oh, perseperse.

Üks mööndus siiski. Uukkivi oli mingist teisest filmist kohale tulnud. Respekt.

Lühike (veidi pikem) kommentaar kahele filmile

Eile vaatasime koos vanema pojaga ETV-st Ilmar Raagi "Klassi".
Poeg rääkis endale vastu- esiteks, et film näitab asju ülevõlli; teiseks- koolivägivald on olnud ja jääb ning tulistamine eesti koolis on "ülimalt tõenäoline". Arvamus ühtis filmile järgnenud aruteluringis osalenute enamuse arvamusega.
Aga. Igati film film oli see. Mul on "Sügisball" küll nägemata ja Raati "Nuga" samuti, aga tundub, et eesti filmis on toimumas üldisemalt murrang. Paremuse poole. Võrrelge "Klassi" mistahes eelmiste kümnendite noortefilmidega- ei kannata võrrelda, eksju. "Sigade revolutsioon" oli natuke kuskile mingis suunas, "Klass" on väärt kõike seda, mida ta juba on saanud ja seda, et igaüks meist võtaks vaadata ja mõelda, mis on kaanevate emotsioonide tegelik põhjus.
Mulle meeldis ühe noore kommentaar- kodust algab kõik, vanemad, kes telekast poliitikuid vaadates neid manavad, saadavad lastele sõnumi, et vihkavad neid inimesi.
... minu ema, kes meie austraalia karjakoera sõimab selle eest, et tal on sügisene karvavahetus, annab lastele signaali, et ta ei salli me koera. Ja vägivald on lahendus (loe: õues lühikese rihma otsas koera talutamine, samal ajal ta peale lakkamatult karjudes etc.)
Ma ise... mind puudutas. Ängistas. Kodusesse filmoteeki endiselt seda masterpiissi ei muretseks. Isegi filmiajaloo seisukohalt... ei soetaks. Küllap nad näitavad koolis ja teles. Eks siis vaatame ja mõtleme ja arutleme.
See on liiga lähedal. See pole nagu Ameerika filmitööstuse toodangust nähtav välk ja pauk ja laibad. See pole ka soomlaste "Jäine linn" või koolitragöödia. See on meist ja meie vigadest. Kannatajateks suure tõenäosusega meie endi lapsed.

Täna võtsime Erikuga riiulist "Notes on a Scandal" DVD. Tõsi, "Klassi" järel ei mingeid suuremaid emotsioone, hindasin kuivalt ja eemalt. Philip Glassi muusika oli selle filmi rosin. Võib-olla sellepärast, et Glass lihtsalt o n mu vaieldamatu lemmik. Kellele Nyman, kellele Glass. Poleks omal ajal olnud Üllarit, kes mind kättpidi Glassi juurde viis, kobaksin ma endiselt pimeduses.
Film ise väärib muidugi vaatamist. Suurepärased näitlejad ja üldse on kõik ehtinglasliku täpsusega paika laotud.
Nüüd tahaks midagi nüristavalt naljakat. Ehk veidi väljapeetumat kui tordiga näkku, aga midagi, mis... meelelahutaks.

Aita Aita kontsert 27.12, Tallinnas

Alljärgnevalt muutmata kujul Andolt saabunud e-mail (kes veel ei tea või pole saand):

Armsad sõbrad!

Kuigi Pärimusmuusika Ait kerkib seni jõudsasti, ei ole ehituse
rahastamisega asjad kaugeltki turvalised.
MTÜ Eesti Pärimusmuusika Keskus peab kindlasti võtma ehituse
lõpetamiseks laenu.
Samas - mida rohkem õnnestub meil annetuste abil koguda, seda väiksemad
on meie tulevased kohustused panga ees.
Suur tänu KÕIGILE, kes juba on Pärimusmuusika Aida ehitust toetanud!
Kogutud summa ületab täna juba 750 000 krooni!

Kes aga veel saavad ja tahavad aidata, siis:
AITA AITA – pärimusmuusika heategevuskontsert
27.detsember kell 18.00
Eesti Rahvusraamatukogu saalis Tallinnas
sissepääsu tagab annetus alates 150.- kroonist
eelmüük www.folk.ee ja kohapeal

Kontserdi lindistus ETV eetris samal õhtul Muusikaelu saates!

Pärimusmuusika Aita toetavad muusikaga:
Juhan Suits
Lauri Õunapuu ja regilaulumehed
Elo Kalda
Cätlin Jaago, Sandra Sillamaa
Juhan Uppin
Meelika Hainsoo, Mall Ney
Tuule Kann, Jaak Sooäär
Kulno Malva, Ruslan Trochynskyi
Astrid Böning ja Olavi Kõrre
ansambel Ro:Toro
Robert Jürjental ja Kitarristuudio
Anu ja Triinu Taul, Tarmo Noorma
ansambel Svjata Vatra
Celia Roose ja Võromaa Lauluimandi Niserdõs.
Johanson & Vennad

Kohtumiseni Rahvusraamatukogus!

Ando Kiviberg

Wolfgang Amadeus Mozart on beebile sõber

Olen aegamööda lugenud erinevaid artikleid beebide arengu suunamisest. Mitut puhku räägitakse Mozarti muusika imelisest mõjust nende heaolule ja intelligentsusele. No tõepoolest, kuidas see sõnamäng oligi... "Kui inglid mängivad Jumalale, siis mängivad nad Bachi. Kui inglid musitseerivad oma rõõmuks, siis mängivad nad Mozarti."
Kui maailmas on elanud geeniusi...

Tuul ei ole toas väga hea magaja, panin sestap peale Herbert von Karajani parimate I plaadi ja sealt omakorda Wolfie Väikese Öömuusika.
Laps tegi suured silmad. Vaatas ringi. Pani luti suhu. Silmad kinni. Ja jäi poolunes muusikat kuulama.

Ah-jah, see lutt... ei lase endale selle kohta midagi öelda. Katsuge vastu pidada, kui üks nööp teil ööpäev läbi hea meelega rinna otsas istuks. Vaakumpump, on selle tegelase nimi. Väike koletis :-)
Aga lutt sobib talle aeg-ajalt asenduseks kah päris hästi.
Praegu tõmmatakse lutti ja kuulatakse Mozarti. Suurepärane!

Täna öösel me... oleme laksu all!

Tossasime kõhuga/tibiga eile hommikul pikalt ja pärastlõunal, peale vanniskäiku, võtsime ka tunnise tukastuse.
Miska ma otsustasin vastu pidada ja vaadata ära ETV-st järjekordse eesti filmišedöövri "Täna öösel me ei maga". Mäletamist mööda oli selle eelarve kuskil 11 milli kanti... või rohkem!?
Vaatasin truuilt ja ei saanud sittamittegi aru. No ausalt! Ainus, mis oli tore, oli operaatoritöö ja mont. Kõik ülejäänu, stsenaariumist alates oli... nagu oleks keegi see paar tundi lakkamatult segast peksnud. Laksu all olnud.
Nii punnitatud süžeed ja dialoogi kohtasin viimati keskkoolis, kui meediatunnis tuli esitada kodutööna isetreitud lühimängukas. Seltskond, kes sarnase šedöövriga esines, sai otsejoones hindeks "kaks". Ühtteist milli ei pakkunud keegi.
Noh, ütleme siis nii, et ma olen lugenud retsensioone ja viskasin pilgu ka EE TV-kava märgisele filmi juures- seal oli üle tooli seljatoe tagurpidi kukkuv siluett. Seega ei oodanud midagi erilist.

Aga et see film nii... kas keegi on julgenud seda kunagi kõva häälega välja ka öelda, et vabandage, kuningas on seekord täitsa alasti!

Kahtlemata erinenuks tunded siis, kui filmi oleks vaadatud sõbralikus seltskonnas üheskoos. Kahtlemata erinenuks mulje, olnuks ma tõepoolest laksu all.
Kaine peaga seda asja uuesti vaadata küll ei kannata.

Mihkel Kärmas, minu lugupidamine!

"Pealtnägija" ja Kersna ümber on viimasel ajal nii palju kära tehtud, et lausa võtsin täna aega ja vaatasin Kärmase PN "eriväljaannet".
Professionaalne, kahtlemata! Väga hea teemakäsitlus, eri nurga alt lähenemine; ja mis peamine- see on esimene kord, kui räägivadki inimesed m e i e seast.
Tap-tap-tap, Mihkel!
Muidugi on veidi harjumatu, et ainult üks saatejuhtidest on ekraanil, aga kui see üks suudab ü h e l, seni enamusele ebahuvitaval ja kaugel teemal teha saate, mis puudutab, siis jummalapärast- tehtagu veel!
Nüüd jääb üle oodata, mida suudab Västrik vastu panna, tuli ta ju suvel kuu aega väldanud Aafrika reisilt tagasi karmide kaadritega HIV-positiivsetest ja taudi tapatööst Mustal Mandril.

*Pilt pärineb ETV portaalist

Kosmonaut on karvane ehk ainult headest asjadest.

Mõni päev kohe lihtsalt on selline, kus hea kaalub kõik muu üles. Ja selleks, et kaaluks, polegi palju vaja! Pisiasjad!
- Kõige tähtsam, ma sain täna öösel magada! Ja mitte lihtsalt magada, vaid korralikult magada! 10 tundi- mis on mu viimaste aegade vaieldamatu rekord.
- Sellest johtuvalt jaksan ma täna tundide kaupa istuda töölaua taga, vahtida sinist ekraani, joonistada tabeleid, võtta telefonikõnesid, koostada Väga Tähtsaid Pabereid ja edeneda nii uute kui vanade projektidega. Polegi tunnet, et juba 45 päeva pärast võib kukkuda kell, mis lööb mu elurütmi mõneks ajaks kahtlemata väga senisest erinevaks.
- Väljas on soe sügisilm! Tegin aias ühe ringi. Ja siis teise. Ja tüki kolmandatki. Punased enelad õitsevad kolmandat korda sel hooajal. Hortensiate õied roosatavad. Kikkapuu tõmbub vaikselt punaseks ja Thunbergi kukerpuud vikerkaaritavad. Astilbed on leidnud endas jõudu uued küünlad välja ajada. Mõnus, eksju!
- Eile õhtuks sai tünn lõpuks valmis. Seega võis jätkuda E sünnipäeva hilinenud tähistamine, tõsi, vastabiellunud onupoeg oma naisega eile meile enam tagasi ei jõudnud, küll aga tulid naabrid. Ja nii nad seal siis mõmisesid kolm tundi soojas tünnivees, ise pärast punased kut keedetud vähid. Aga õnnelikud! Ja vahukooretort maitses kõigile ka väga (olles kolm korda pirukate kohta esitanud küsimuse:"Kas sa s e l l e küpsetasid ka ise?" tordi kohta enam ei küsitudki, see lihtsalt pandi rahulolevalt nahka- ja minul inimestest hää meel, sest ehkki vahukoor, oh üllatust! mulle nüüd, üle aastakümnete maitsema on hakanud, tekitab ta koledaid kõrvetisi ja seega- mis silmist, see südamest, onju!). No ja Kanal2 näitas ilusaid inimesi- Angelinat ja Brad´i ja ...
- Viirus ja muud ehmatused on tagasi andnud (ptui-ptui-ptui), meeleolu on sulnilt leebe, see-eest osavõtmatu neis asjus, mis mu rajalpüsimist häirida võiksid.

-Vilets on muidugi see, et YouTube ei lase mul end mingil põhjusel iisilt regada, muidu riputaksin siia üles ühe laulu, mis viimasel ajal füüsikute ja teletegijate ringis kõva positiivset furoori on tekitanud. Aga viide on siin, kuulake ja rõõmustage, sest kosmonaut on karvane! Terve hulk väga lahedaid laule on veel, mida võiks laiemalt mutistumise alternatiiviks levitada, aga seda siis kui olen end YouTube süsteemist läbi närinud.

- Ja RV kaanepilt ei ole ka suurem asi, ausalt. Õnneks ei leia see massiliselt lugejaid, niiet ma võin rahus oma asja edasi ajada. Oma asja...
"69" kutsub. Ja jalas me ei kanna kingi. Ram-pam-pam-pam-pam-pam-paa...

*Ennule aitäh pildi eest! "Armastusega Venemaalt".

Eesti Asi Roosiaias... või oli see vastupidi

On nähtud nii see kui teine, elik siis "Eesti Asi" Viinistul kui ka "Roosiaed" Kiviloo mõisa õuel. Kui esimesest vaimustusid peamiselt poisid, siis teise koha peal tahtnuks juba kõva häälega küsida: "Miks, milleks, kellele on Vetemaa algupärandist selline etendus (loe: palagan) tehtud?"
Huvitaval kombel sattusime etteasteid nägema siis, kui publiku seas istusid need, kelle näoilmet vargsi kõrvalt päris huvitav jälgida oli- Tõnu Kaljuste Viinistul ja terve plejaad lavastajaid-näitlejaid Kivilool.
Näod nägudeks, eestlased nagu teada, on silma ees viisakad. Otse midagi ei tule keegi ju ütlema, eksju.
Ja ometigi... kellele selliseid suveetendusi vaja on? Tänases Ekspressis mõtiskleb sarnasel teemal Tiina Jõgeda ja Areenis vististi leidus ka arvustus "Rooside sõjale".
(Kõrvalepõikena, soovitan soojalt lugeda Wimbergi sellenädalast :) )

Ei, ma ei kurda. "Eesti Asi" ilmselt pidigi olema selline nagu ta meil on- suvaliselt kokku traageldatud, ajalooga meelevaldselt ümber käidud, mõned isamaalised laulud vahele pikitud- me armastet näitlejad mõistavad laulda ja mitte halvasti!
Ja issand, Britta Vahur on lihtsalt sigailus! Nägin teda öö otsa unes kuidas ta tuli... üleni valges :)
Lisaks Britta kaunile kehale leidis vanem poeg Jan Uuspõllu suurepärakulise etteaste mainimisväärse olevat. Ja noorem viskab siiamaani etendusest meeldejäänud kildu. Seega, nende jaoks igati korda läinud teatriõhtu.
Etendus oli tuugalt välja müüdud, viisakalt oodati ära viimane kui tulija, miska need, kes aegsasti kohale sättunud, said sääskedest söödud- aga need on elu pisiasjad.

"Roosiaias" segunesid elu ja irreaalsus, või pigem küll teater ja rahvateater. Jube! Toredad rollid tegid nii Katrin kui Malle Pärn, esimese vaatuse teise pildi ajal kambakesi mõisa akende alla jooksmine ei olnud kuidagi põhjendatud, see pilt lihtsalt läkski enamusel kaduma, sest osa inimesi võttis seda jalutust võimalusena avaldada mobiiltelefonitsi etenduselt online-muljeid, osa läks pissile ja osa vahtis niisama huvitatult pargis ringi...
Vanameister Vetemaa materjalist hakkas kahju. Näitlejatest oli kahju. Iseendast, meist, kurat võtaks, oli ka veidi kahju. Õnneks sai poistele aegsasti öeldud, et neid kaasa ei võeta- väiksem poleks midagi aru saanud ja suuremal oleks lihtsalt kuni kärgatavate suitsupilvedeni surmigav olnud.
Plats oli tuugalt välja müüdud. Eestlased on teatri(hull) rahvas. Valimatult!

Sel suvel, tõepoolest, ei kipu enam ühelegi suveetendusele. Veidi kahju on, et "Uljas neitsi" nägemata jäi, aga rohkem on praegu piinlik. Las ta jääb siis nii. Järgmise suveni, Nüganeni "Tõde ja Õigus" tuleks varakult kinni panna. Tõsi, ma ei tea, kuhu ma sel ajal tibi jätan, tõenäoliselt on ta siis veel nii tiss kui tiss. Või siis ma lihtsalt ei lähe, kuulan Eriku ja Veli muljeid- see, tundub, on väärt asi, mis ära vaadata, olgu või vabas õhus.

Värsked folginopped

Pildid tegi Erik. Hetki läbisegi- Johansonide kontserdilt "Õhus on tunda kõrbelõhna"- neil oli väga vinge kava; Liinatšuraq eeslauljad meestelaulutoas, Veljo Tormis Ugalas ettekannet tegemas, kuidas taasõppida regilaulu meile omasel moel laulma, Gruusia meesansambel Tbilisi Pauluse Kirikus ja Lauri "Metsatöll" Õunapuu mehist regilaulu eest võtmas.

Folk nagu Õnne 13, tuleb aga jälle!

Tulime noorema pojaga üleeile hilisõhtul Viljandist ära.
Praegu kallatakse akna taga alla järjekordne ämbritäis valget vett ja rahet, korraks raksatas äikegi- uskuda võib, et juba kümne minuti pärast lõõskab taas päike.
Viljandis olevat parem ilm, enamasti sinine taevas ja mõni üksik vihmapiisk.
Viljandis on pool perest, praegu tundub, see parem pool.
Viljandis on sõbrad.
Viljandis on terve hulk blogijaid, kelle sissekannetest loen (minu jaoks) poolelijäänud peo muljeid.
Pojale oli see sunnitud tulek, ma lihtsalt võtsin ta endaga kaasa, et isa ja vanem vend saaksid öösel rahulikult kontsertidel käia.
Mulle endale oli see poole pealt koju tulemine ette arvata, võõras kohas ma ei maga, igasugune söök mulle ei sobi, kõht ei andesta ühtegi eksimust, kõnnin ma kah kolm korda tavapärasest aeglasemalt... no misasja ma siis olen seal kallitele koormaks!
Tegin oma tööliigutused, ammutasin endasse kuhjaga positiivseid emotsioone ja tulin koju. Käepael on siiani igaks juhuks randmel, et kui peaks juhtuma, et pean kiirelt sõitma... õhtul, kui olen parema poole perest kätte saanud, lõikan lindi läbi.

Muidugi kurvastasid mahajääjad, eriti mees- tema poolest oleks vähemalt poja võinud Viljandisse jääda. Paraku ei ole kuuene veel küps vastu võtma neli päeva lakkamatult uusi muljeid, rahvarohkust ja võõrast ümbrust- vähemasti meie oma ei ole. Koju sõites oli ta nii üleväsinud, et võttis kaheaastase kombel üles kõva jonnituuri ega suutnud uinuda muidu, kui pidin ta sülle võtma ja laulma.

Aga Folk on nagu Õnne 13- mõni aasta võib vahele jääda, mõni pidu võib poolikuks jääda- ükskõik, millal sa folkima satud, tunned end alati oodatuna ja seltskonda kuuluvana.
Nõnda lohutangi nooremat poega - kes, tõsi, eile oli väga rõõmus, et saab rahulikult kodus olla, mängida, õues ringi tustida ja segamatult DVD-d vaadata- et järgmisel suvel on ta aasta võrra vanem ja jaksab rohkem. Lisaks kõigele on ta siis ka vanem vend! Minu poolest saab kõik see mees minna folkima, olen täitsa nõus titega kodus neid ootama ja kooki küpsetama :) Üsna selge, et seegi kord ei loksuta ma kõiksetillemat kodust kaugele. Igal asjal oma aeg!
(Sellest, mismoodi helisevad mobiilid ja vastatud kõned ning paigalistumisest tüdinud imikuid hüpitavad lapsevanemad ansambli Tbilisi kirikukontserdi atmosfääri lõhestasid, üks teine kord.)

*Ühtegi värsket pilti pole siia panna, poeg unustas fotoka koju ja mees parasjagu teeb alles Viljandis pilti. Aga ükskord tulevad ka värskemad pildid! Ülal meenutus aastast 2004.

"Õnne valem"- selle üle peab mõtlema!

Käisime eile Tallinna Sadama laohoones Jalaka "Õnne valemi" esikal.
Vahetult enne kuulsin Kloostri Aidas eelesietendust näinud näitsikult kommentaari: "Mulle küll ei meeldinud, täitsa arusaamatu värk, aga ma ei taha mingit eelarvamust ka luua muidugi."
Arutlesime minnes, et inimesed on erinevad, ühele ema, teisele tütar, igale vastavalt tema rikutuse astme järgi jne.

Mis ma oskan ütledada... mulle meeldis. See, et pani mõtlema. Ja tuletas meelde kooli füüsika ja astronoomiatunnis õpitut. Gravitatsioon ja levitatsioon, vot teile palun.
Ma parem ei pritsigi targutusi like "sümbolitest tiine", "mõjuv valgusmäng", "ei tea, kas nad ehitavad igaks etenduseks uue liivamehe ja kui, siis kas selle jaoks on mingi vorm või kunstnik hakkab varavalges juba peale, et näha, kuidas ta kätetöö õhtuse etenduse käigus olematuseks mureneb", "kõik olid kohal", "mõne koha peal oli märgata lavastuse traagelniite", "Reet Aus on kostüümidega kümnesse pannud, aint et satsid võtavad liiva vahele, ei tea, kas nad peavad need iga kord puhtaks pesema," jne. jne.

NYYD Ensemble Gavin Bryarsi esitus oli muidugi tase; muljeid vahetavad inimesed kommisid umbes nii: "ma muidu kardan seda nüüdismuusikat, üks kärts ja põmm ja kakofoonia, aga see oli täitsa söödav".

Tekst on simple, tõeliselt hoomatav, rõhuasetus paigas, ainus, mida võiks ette heita oli laulja hääldus, mis sundis kõrva kahtlema ja silmaga lava kohal tõlget otsima. Aga see-selleks.

Peaasi, et pani mõtlema.
Rohumaa lehvis etenduse lõppedes mõtlikul näol kaugustesse. Jubedalt tahaks teada, mida ta mõtles. A või ma seda teada saan :)

Igatahes. Neli etendust on veel jäänud ja piletid on praktiliselt välja müüdud. Niiet, kiirustage.
Mõtlema.

Minemine: ei lähe kuidagi!

Neljapäeval jätsime tantsutunni vahele, mina süüdi, sest kuuma kliima bakterid pidasid mu sisemuses võitlust kodumaistega. (Täna võin rahunenult tõdeda, et omad jäid peale :) )

Kasutasime võimalust ja vaatasime esimest korda ETV-s jooksvat reisisaadet "Minemine".
Lapsed lasid pärast esimesi saateminuteid jalga, suurem haigutas ja ütles, et ei saa üldse aru, misvärk on ja miks Tätte sellesse segatud on.
Meie, suured, vaatasime kohusetundlikult lõpuni. Olnud päris jube. Selles mõttes, et idee on hea, aga teostus on täiesti küündimatu. Mont logiseb, tundub, nagu püütaks tehnilisi apsakaid varjata eriefektide ja vahekõlliga- see viimane kargab ekraanile täiesti ootamatult.
Heli on pask! Pask! Pask! Kesse tegi nii viletsa heli????
Sisu poole pealt- kõik jääbki pooleli. Saatejuht alustab teemat, ja ühtäkki lõigatakse jutt justkui poole pealt läbi. No ilmselt läks kiireks, bussijuht tahtis pissile jne.
Mitte midagi ei saa aru... ei mingit järjepidevust. Ja siis need arusaamatud kaadrid söögikohast, kus saatejuht ja nokamütsi alla varjunud režissööritädi lauda istuvad... või katteplaanid, kus kaameramees on tõenäoliselt viibinud tõelises udulises teadmatuses ja lasknud masinal enda eest mõelda...

Oi, kole. Ebaprofessionaalne!
Rohkem kindlasti ei viitsi vaadata, sest Kanal2 ja TV3 pakuvad piisavalt "konkureerivaid" friiksõusid ("Karaokeäss", "Võta või jäta" jne.). ETVst "Minemine"- saadet vaadates oli lihtsalt piinlik, üks meie armastatumaid rahvamehi on asetatud olukorda, kus ta ennast kaitsta ei saa.
Selleks, et piinlikust oleks vähem, jätame meie vaatamata.

Kindlasti on neid, kellele saade meeldib, antagu mulle siis andeks siinne suhteliselt emotsionaalne porisemine. Idee on ju hea...

Teatrielamus: "Kajakas" Von Krahlis

Kristian Smedsi lavastatud Tšehhovi "Kajakas" on suurepärane elamus!
Julgen soovitada kõigile, ka neile, kes mingil põhjusel siiani (või Normeti äsjast näinuna) on sellest tükist ümber ja mööda vaadanud.
Kolm ja pool tundi tõsist, kaasaelavat teatrit. Võib-olla ootamatult veidi liigagi traditsioonilist teatrit Von Krahli mõõtmes.
Juhan Ulfsak, Tiina Tauraite, aga miks mitte ka Helgi Sallo, Lembit Ulfsak ja kõik ülejäänud- suurepärane töö!

Ehk siis lühidalt, kel on vähegi võimalik, minge vaatama!

"Middendorffi jälgedel" andis endast märku

Esmaspäeval sai KUMUs esimest korda näha Riho Västriku uut filmi "Middendorffi jälgedel".
Laiema auditooriumini peaks film Sõpruse kinos jõudma aprilli lõpus, aga seal linastub ta vaid mõnel päeval, nii et, kes looduse-ja ajaloohuvilised, peaksid endale umbes 22.-24. kuupäeva kohale rasvase märke tegema.

Kaks aastat ekspeditsioone Siberi avarustes on vormunud pingestatud ja põnevaks pildireaks. Loodusemees Hendrik Relve sõnas filmi vaatamise järel, et talle on iga kaader sellest filmist väga kallis, sest ta on ise käinud osa Middendorffi teest läbi rännanud, ent mitte kunagi jõudnud nii kaugele kui Västriku juhitud ekspeditsioonid.

Mina leidsin end filmi kestel mitmel korral mõtlemas tänastele reisisellidele, kes kuidagi iseenesest kipuvad väärtuslikke 'eelmise elu' sihtpunkte silmist kaotama ja unustama. Päevakorral on Tiibet, Iraan, Indoneesia ja Keenia (tegin väga meelevaldse valiku), unustusse vajunud aga näiteks seesama Taimõri poolsaar.
Võibolla on põhjuseks keeruline kohalesaamine, samas on see seal üks kaduv maailm, mida mõistlikul kombel, aega võttes ja eelteadmisi evides, avastada ja meelde jätta tasuks.

Kes ikka kohe kuidagi ei viitsi, ei saa, ei julge või mis iganes seljakotti pakkida ei taha, see võiks ära vaadata "Middendorffi jälgedel" filmi.
Mõnele teismelisele, kelle käest muljeid küsisin, film meeldis. Ja üldse, kuidas sinna Siberisse saab? :D

Täna esietendub Linnateatris "Genoom"

Lavastaja Jaanus Rohumaa: " Teatri üks ülesanne on teha lahti uksi ja aknaid, näidata elu erinevaid võimalusi, alternatiivseid radasid peale nende, mis on üldrahvalikult või globaalselt välja kuulutatud. Sul on enda sisemine tee ja leia see."

Alljärgnevalt toon ära mõned Jaanus Rohumaa mõtted intervjuust, mille salvestasime Linnateatris selle kuu alguses ja millest osa sai kasutatud 17. märtsil eetris olnud teatriloos (et loo pikkus on vaid umbes-täpselt seitse minutit ja lisaks Rohumaale said nimetet lõigus sõna ka Peeter Jalakas Von Krahli teatrist ja Tiit Ojasoo NO 99-st, siis kõik, olgugi head mõtted, eetrisse paraku trügima ei mahtunud. Sain loa nad siinkohal kauniks mälestuseks internetiavarustesse oma elu elama saata).

"Eesti teater on õnneks, arvestades enda rahvaarvu, mis sel riigil on, on väga suur. Tema pluss on see, et ta on muutunud viimastel aastatel väga mitmekülgseks. On tekkinud väga erinevad segmendid, see mis teeb ühe teatrikultuuri rikkaks ja tugevaks."

Kuivõrd ajakurjanikul, olgu või kk-lisel, on kange kiusatus kõike nähtut ja kogetut sildistada, üldistada, siis püüdsin kolme ajakajalist ("Nafta!", "Võluflööt", "Genoom") lahterdada ja jõudsin tulemuseni, et nende lavastuste puhul on tegu tõenäoliselt sotsiaalse teatriga. Rohumaa täpsustab:

" Iga hea teater on sotsiaalne, sest kui ta puudutab publikut mingi teemaga, siis ta paratamatult on sotsiaalne, ta kommunikeerub sotsiaalselt. Ma ei oska hinnata, kui palju on seda sotsiaalselt kõnekat teatrit- see on justnimelt, kelle jaoks- aga ma arvan, et ühiskond on juba piisavalt tugev nüüd, et teater võib hakata võtma sõna mõningate teemadel, mis tundusid siiamaani, noh ütleme, ettevaatust tekitavana, et ärme torgime neid, las nad ehitavad seda maja, ärme hakkame seda kohe lammutama."

Suure osa teatrisõprade imetlus kuulub Linnateatrile, sellel on kahtlemata omad põhjused, mida mina siinkohal lahti harutama ei hakka. Jaanus Rohumaa ütleb oma koduteatri kohta lihtsalt:
"Ühes on Linnateater oma tegevuses järjekindel, see on küsimus, kas sul on aukartus elu ees või sul ei ole aukartust elu ees. Et kas elu on sinu jaoks püha või ta ei ole sinu jaoks püha. Kas sa tegeled asjadega, mis viivad elu edasi, aitavad elul muutuda tugevamaks või sa teed seda nõrgemaks."

"Genoomi" tutvustuseks:
"Lavastus on üles ehitatud, lähtudes mõningatest printsiipidest, mis kehtivad loodusseadustes ja geneetikas. Geneetika ise ja geenitehnoloogia on nii tohutult lai teadus, sellest on võimalik kirjutada tuhandeid näidendeid ja tuhandeid raamatuid. "Genoomi" puhul on väga oluline see tõdemus, et tähtis pole mitte see, mis sulle on antud vaid see, kuidas sa seda kasutad: Mida me hakkame peale selle imega- eluga- mis on meile ja meie kätte usaldatud.
Teine teema, mis selles lavastuses on väga oluline, on see, et isegi, kui ennast müüa, siis, kui kallilt ennast müüa. See küsimus, kui kallilt ennast müüa, peaks jääma eilsesse päeva. Nüüd on küsimus, kellele ennast müüa. Kas meil on võimalik elada selles moodsas tsivilisatsioonis niimoodi, et me käitume enda parimate tõekspidamiste järgi, kasvõi, et me ei müügi ennast? Kas me saame eksisteerida sõltumatult ja vabalt, ilma teisteta?
Mind ennast rõõmustab väga, et olen oma eluga jõudnud sinnamaale, et suudan jälgida selles lavastuses ka eri põlvkondade sidemeid, näha seal mingeid mustreid. "

Pean siinkohal kurvastusega tõdema, et mul on mõned Rohumaa lavastused jäänud nägemata, seda vähem tahan nähtu üle targutada või eneseteadval toonil iseloomustada Rohumaad kui lavastajat, tehku seda need, kes selleks kutsutud ;). Mulle tundub, et ta ei pelga ette võtta rasket teemat või lasta näitlejail keerulist teksti esitada. Intervjuus ka küsisin, mis ta arvab, kuidas teatripublik "Genoomi" temaatika vastu võtab ja endale söödavaks läbi mälub. Väike naeruvine suunurgal vastas Rohumaa:
" Eesti inimene on haritud, kõrge kirjaoskusega ja keskkoolis/gümnaasiumis läbinud bioloogia üldkursuse. "Genoomi" terminid pärinevad lõpuklasside õpikutest, seega peaksid nad vaatajale olema tuttavad ja arusaadavad. Näitlejad mängivad keerulised mõtted arusaadavalt lahti."

(Nojah, olen aus, lavastuse teksti lugedes võtsin ma ise kahel korral targa raamatu appi ja tegin endale asja selgeks, mis on mis. Ehkki minu minapilt sisaldab kah kohe OlenHaritud-komponente, siis teatud puhkudel pean tunnistama, et katkematu infotulv, näiline kiirustamine ja asendustegevuste rohkus on mind muutnud üha enam pinnavirvenduse sarnaseks. Lihtsam on ju 'tort näkku, jalaga makku' -stiilis kunstiväärakustest läbijooksmine kui aja maha võtmine ja kaasa mõtlemine. Kiireee!!!)

"Me tegeleme loodusteadusega ja minu sisehääl ütleb, et selle ?Genoomiga? läheb ka niimoodi, et see ei jää ainult ühekordseks projektiks sellel teemal. See, mis on töö käigus tekkinud, selle materjali maht, see on viinud meid edasi juba järgmistele teeotstele, kus tegelikult, ma arvan, sedasama teemat me hakkame laiendama. "

Kokkuvõttes: kui Linnateatri piletitele pihta saate, nähke "Genoom" ära :) DNA, va 'müstiline tegelane' sisalduvat mustritena kõiges ja kõikides. Kui lõimejoonele pihta saada, mine tea, äkki lähebki nii nagu loodab lavastaja Jaanus Rohumaa:
"Kui me hakkame nägema neid samu mustreid kunstis, kirjanduses, rahvapärimuses, siis selgub, et on olemas mingid loodusseadused, mille järgi me peaksime elama. Kui me praeguses keskkonnas suudame säilitada eestlastele omased väikese kultuuriruumi väärtused, mitte nivelleeruda, siis on meil lootust. "

Võluflööt

Nüüd siis ka teine 'tähelepanuväärsest kolmikust' nähtud.

Ehkki on meelevaldne pista ühte patta NO 'Nafta!', Krahli 'Võluflööt' ja Linnateatri veel tulemata 'Genoom', siis ometigi on neis kolmes mingi tabatav ühisnimetaja- olulisus, päevakajalisus, nafta, püsimajäämise müsteerium - igaüks võib seda loetelu vastavalt oma rikutuse astmele jätkata :) Seda, kas tegu on suure kunsti, totaalse teatri, sotsiaalse teatri, teistmoodi teatri, dokkteatri, missiooniteatri või veel millegi kahekümne viiendaga, me tegelikult ju ei tea, miska siingi võib iga vaataja asjale anda oma nime. Igal juhul on tegu eesti teatriga, kus tegutsevad pofid, kes- no mulle tõesti näib- tunnevad tehtavast väga rõõmu.

'Võluflööti' peaks vaatama võibolla tõesti peale 'Nafta!' äranägemist. Minu jaoks tulid lähenemise erisused just sedapidi hästi välja. Samas seisab 'Võluflööt' oma jalgadel kah väga hästi.

Jalakas on teinud kokkuvõtte ja liikunud edasi, oma teed; pakkunud välja võimaliku versiooni naftaajastu lõpust.
Tagantjärele mõeldes väga hästi lahendatud, ei mingit ülepaisutust, vajalikud mõttepausid, ilmekad vahendid...
Ansamblimäng suhteliselt sujus, et mitte öelda, oli ju tore. (Mis sõna see 'tore' küll on, mis ta tähendab, mhah? Tore päev?! Tore inimene? Tore väljendusoskus...)
Laulmine sujus kah; lauldi täpselt nii, nagu läbimängul käinud režissöör ütles: 'nagu igaüks meist'. Kui kõrval istunud Liina Vahtrik poleks koguaeg nii ennastunustavalt naerda itsitanud ja lausa naerda röökinud, siis ehk ei olekski n i i naljakas olnud...
Kestvad ovatsioonid Juhan Ulfsakile tõeliselt mehise Mozarti-käsitluse eest.

Ehkki kahe lavastuse kõrvutamine ja võrdlemine on üks nõme ja meelevaldne tegu, siis tunnistan, 'Võluflööt' oli isiklikult minule hoomatavam, kompaktsem. Vähem möla, pikem samm, eesti keeli väljendudes.

Niisiis, jah, soovitan.

'Genoomi' kohta olen juba kuulnud kommentaare, a' la: 'Rohumaa on nii geniaalne, et tuleb ja teeb tükiks ajaks teistele ära, pika puuga pealegi,' aga ootame-vaatame.

Kirsiaiast pikemalt

Eile olin ma esimeste emotsioonide meelevallas.
Kui ma siiani olen pigem kahtlev olnud NO99 osas ja julgenud soovitada sõpradele-tuttavatele seda teatrit pigem uudse kogemuse saamiseks; siis nüüd on esimene üsna intensiivne e l a m u s ka käes.

Täna juba tean oma eilsete lemmikute nimesid- Laura Peterson, Ursula Ratasepp, Markus Luik, Nero Urke ja mõningate mööndustega Tõnn Lamp. Vaatan sellele loetelule näkku ja saan aru, et peale on tulemas lemmiknäitlejate laste põlvkond. Kummaline, et peaasjalikult just need noored silma jäid. Mari-Liis Lill, keda on auhinnatud ja kellest meedia on üsna palju kirjutanud, on selles lavastuses kas veidi tagaplaanil või siis polnud eilne etendus tal parimaid.

Võimendatud emotsiooniliinid panevad Kirsiaia omas rütmis elama. Kuivõrd kavalehelgi seisab soovitus etenduse ajal ringi käia, proovisin. Valdav enamus publikust jäi oma kohtadele istuma ja ilmselt siis ka ei saanud seda 'seesolemise tunnet' mis mind kasti eri nurkadest sisse piiludes ja näitlejast poole sammu kaugusel seistes tabas.
Moodne sõna on vististi 'interaktiivne' - seda kasutati täna näiteks Pärnu uue vabadusmonumendi võidutöö kirjeldamiseks. Interaktiivne osalusteater:)

Kiirustades argipäeva, soovitan soojalt Kirsiaia külastust, seni, kuni 22. lendu meile veel antud on. Võtan lähiajal vaadata Rehepappi ja Suveöö Unenägu, näis, mis muljetega sealt pihta saan.