Minueesti rokib sajaga: bemmil on ka uued mõtted!

Pikemalt kommenteerimata, tundub, et tulebki kihvt üritus. Mis mulle muljet avaldab, on inimeste tahe teha oma vabast ajast ja tahtest asju, mis suurel hulgal (kah vabatahtlikult kohale voolavatel) inimestel panevad mõtted liikuma.
Koolitused saavad olema šefid, 1. aprillil IT Kolledžis toimuv Inspiratsioonikonverents saab olema väga, väga šeff. No ja üldse.
Kojavanemaid nägin täna oma silmaga; mitu korda kohe tahtsin vaadata- et ahvõinii, need siis ongi need "sädeinimesed" kellest räägitakse. Ahvõinii, neid tuleb muudkui juurde... ei tea kust, aga tuleb. Lahe. Ma tõesti tahan meie sisekommunikatsiooni kombel kohe üürata: on lahe jah, on lahe jah, on lahe jah! Tulge kah! Minueesti uks on kõigile lahti.

Ah-jaa, see "bemmil on ka uued mõtted"- see oli üks autokleepsu idee. Kleepsud, muuseas, on täiesti olemas, igast lahedaid asju peale kirjutatud. Ja teleklipid on värskendavad. No on, ausalt! Varstikohe ja kohevarss teles jooksevad ka.

Filmielamus: Poiss ja viiul

Kolmapäeval sattusin YLE Teemalt õhtul vaatama Chen Kaige'i filmi "Poiss ja viiul". Puhas muusika! Üle väga pika aja tõsine filmielamus. Taskurätti kulus kah terve meetri jagu. Oleksin tänulik, kui mõni meie telekanalitest võtaks selle filmi sisse osta ja näidata.
Siin üks lühikokkuvõte.

Rahvamuusikasõprade hea elu jätkub!

Täitsa tõsijutt. Augustis, Käsmu kaptenikülas Viru Folk. Pileteid hakatakse müüma 1. aprillist, saab nii festivali passi kui päevapiletit.
Majutumisele tasuks aegsasti mõelda, sest üks õige rahvamuusikasõber on ka keskkonnasõber ;-) Esinejate nimekirja vaadates igati soliidne üritus. Ma ise ootan, silmad pikad peas, kooride väljaastet.

Möllab rom ja mees hüppab korterist alla

Allikas: täanne EpL olnine.

Üheksas. Aastapäev

Üheksa aastat on üpris aukartustäratav number, eksju. Järgmine on juba kümme; sealt edasi... terve igavik.
Kui eelmistel aastatel on 16.jaanuar meenutanud pigem veeuputusele või maailmarevolutsioonile eelnevat tarbimisrallit (eriti minu poolt) ja olen oma teisepoole üle külvanud praktiliste, see-eest minu arust talle eriti vajalike esemetega, jopedest saunalinadeni, siis tänavu mul lihtsalt ei olnud võimalust ja aega end rallitamisele pühendada.
Paraku ei olnud aega ka eriliseks kokakunstiks, ja väljas söömist tuleb meil nagunii üpris tihti ette- otsustasime niisiis koduse ja lihtsa istumise kasuks, valge šokolaadi tordi, hea veini ja risotto saatel. Aga see on üks teine jutt. Selles mõttes, et läks pekki tort (teist korda ja täiega!), ja ikkagi sõime väljas, sest poistel oli pikk päev ja mul ripnevatest rindadest tingitud näljatunne inimlikke iseloomuomadusi võtmas.
Et n i i s i i s...
Ma ei saanud veekindlate kinnistega fotokotti, mida mõtlesin armsale loodusepiltnikule kinkida.
Aga ma sain kokku Nelega, kes teeb imelisi froteemõmmisid (käsitööga, jumal paraku, ei jää mul lihtsalt aega tegeleda kõige selle kõrvalt mida ma oma eluks pean) ja leidsin jooksu pealt Jaan Pehki sooloka "Orelipoiss. Üheksakümmend üheksa". No seal on siis mitu märki justkui koos- allpool selgub, et porno on lahe; ja meie isa tegi 2006. sügisel koos Pehkiga oma esimese filmirolli, see oli siis "Kas teil tuld on" ja E etendas seal paaditassija rolli :-) Pehk oli peategelane, õnnetu, kes oma viimsed tikud kohvitassi uputas. Lühikas ise sai just valmis ja eelmisel nädalavahetusel sai demmitud kah.
(Ehkki, jah, Suure Valge parim on kindlasti "Metsik ilu"- mis teatud põhjustel ei pruugi kunagi linale jõuda, aga see on j ä l l e üks teine jutt.)
Aastapäeva päev ise kujunes kirjuks ja kiireks nagu need päevad siin enamuses kipuvad. Hommikul kaheksast saabus torujuri. Vahelepõikena soovitus- ärge ostke santehnikat, mille kahesüsteemse süsteemi olemusega te enne pole põhjalikult tutvunud. Võib juhtuda nii nagu meil, et pott on tore disain ja muidu ka vägailus, aga kahesüsteem läheb paari aastaga persse ja asendada seda ei ole võimalik. Mis tähendab uut potti, uut kraanikaussi (et oleks ühte tegu), uut torujura tulemist ja päevapikkust tööd, jne.jne. Kulud kokku kaupluses esinenud soodustusega kena kuus tuhhi, tänan kutsumast, mina teid ka.
Issi saabudes olid naised valmis startima lastearsti korralisele vastuvõtule. Viimsis. Pool tundi autosõitu. Kogu selle aja kaifisime Pehki plaati. Mõningad korduma kippunud sõnad nagu "urruauk" ja "persepragu" ja muud taolised välja arvata, oli suurepärakuline plaat. Nagu ütleb meie isa, porno on lahe! Seega täiesti tema stiili plaat. Mulle meeldis kõige rohkem Kessu ja tripi lugu, kahtlemata on plaadi teises pooltunnis ka märkimisväärseid heliteoseid. Aga palju üle poole tunni lihtsalt ei kannatanud kuulata, ei jaksanud sõnumit enam jälgida, sulas ühtlaseks pullitegemiseks. Küll ma järgmine kord põlluvagu ja... pragu.
Õde oli meile täiesti suvalise aja kirjutanud, pidi olema pärastlõunal kell neli, me läksime poole kaheks ja arst jooksis siis ka. Mõõtis ära ja sai tulemuseks viis kilo viiskümmend grammi ja kuuskümmend sentimeetrit.
No ja siis olimegi õhtupimedani linnas. Nii kuramuse väsitav. Istusime kapten Tenkesis ja õudusega sain aru, et sellest menüüst ei tohiks ma midagi süüa, sest lastearst määras mu toiduvabale dieedile (titel nahk kare). Oeh.
Õhtul kodus sõime siis seda asja, mille nimi on valge šokolaadi-toorjuustu tort ja mis nägi välja nagu oleks keegi seda juba enne söönud. See on järgmise sissekande teema.
Õnneks maitses hästi.
Ah-jah. Mind peeti ka meeles. Kommidega mille nimi on "Unistus". Mis on tähelepanuväärne, sest ainult unistada ma šokolaadikommidest praegu ja pikka aega edaspidi võingi. Mis omakorda on kasulik, sest laiendab silmaringi ja võitleb ühtlasti...
Ja uhke lillega.
Ja spa-(pere)paketiga. Sest poiste kojujätmist pidas E ebaõiglaseks. "Lapsed on meie elu," ütles ta.
Noh, olgu. Ehk siiski mitte ainult.

Lüheldaselt 11 000 aastat hiljem ja osoonist ka

Mul on hea meel, et nägin täna "11 000 aastat hiljem: Vabaduse valu" ära. Sisukas saade. Mõtisklesin korda mitu kaameratöö üle. Suurepäraselt lahendatud episoode oli ja samas see lõputu jalutamine kaadris...

... millega vanasti hiilgas "Osoon".
Sattusin nägema nii jõulust kui aastavahetuse O3-e, ja kuram, rõõmustan!
Puhas, tore meelelahutus!
Rõõmustan sellegi üle, et keskkonnaga pole sel saatel enam suuremat pistmist.
Meil veel on. O kõrval mõjume kortsuva kuivikuna, kes nutuvõru suu ümber räägib tõsistest asjadest like kliimasoojenemine ja epideemiad ja prügi sorteerimine- aga nagu näitab vaatajanumber, siis olenemata meie pidevast eetrisolgutamisest (eeloleval laupäeval jälle, kurat ja perse ma ütlen! Kõigepealt oli 16:15, siis suvaliselt 15:20, 15:45, 15:53, etc- siis lubati keskpäeva ja rahule jätta ja nüüd siis taaskord! suvaline aeg, kell 11:50, ehhh...) leiab see teatud kriitiline hulk meid ikka üles ega löö ka teibasse selle tõsitsemise eest.
Indrek ja Õie aga on teinud suurepärast tööd!
Kinnuse ja tänaööselikkaeimagaga pole sel miskit pistmist, tänu sellelesamusele.
*Rotile näiteks, kelle naabrinaine mu postkasti juustuvargile saatis.

Aita Aita kontsert 27.12, Tallinnas

Alljärgnevalt muutmata kujul Andolt saabunud e-mail (kes veel ei tea või pole saand):

Armsad sõbrad!

Kuigi Pärimusmuusika Ait kerkib seni jõudsasti, ei ole ehituse
rahastamisega asjad kaugeltki turvalised.
MTÜ Eesti Pärimusmuusika Keskus peab kindlasti võtma ehituse
lõpetamiseks laenu.
Samas - mida rohkem õnnestub meil annetuste abil koguda, seda väiksemad
on meie tulevased kohustused panga ees.
Suur tänu KÕIGILE, kes juba on Pärimusmuusika Aida ehitust toetanud!
Kogutud summa ületab täna juba 750 000 krooni!

Kes aga veel saavad ja tahavad aidata, siis:
AITA AITA – pärimusmuusika heategevuskontsert
27.detsember kell 18.00
Eesti Rahvusraamatukogu saalis Tallinnas
sissepääsu tagab annetus alates 150.- kroonist
eelmüük www.folk.ee ja kohapeal

Kontserdi lindistus ETV eetris samal õhtul Muusikaelu saates!

Pärimusmuusika Aita toetavad muusikaga:
Juhan Suits
Lauri Õunapuu ja regilaulumehed
Elo Kalda
Cätlin Jaago, Sandra Sillamaa
Juhan Uppin
Meelika Hainsoo, Mall Ney
Tuule Kann, Jaak Sooäär
Kulno Malva, Ruslan Trochynskyi
Astrid Böning ja Olavi Kõrre
ansambel Ro:Toro
Robert Jürjental ja Kitarristuudio
Anu ja Triinu Taul, Tarmo Noorma
ansambel Svjata Vatra
Celia Roose ja Võromaa Lauluimandi Niserdõs.
Johanson & Vennad

Kohtumiseni Rahvusraamatukogus!

Ando Kiviberg

Aga ma ju ütlesin teile!

Kõik läkski nii nagu arvasin. Võtsin eile ramsist Kati Murutari "Viimnekuu". Käisin linnas, tegin paar tundi tööliigutuste moodi liigutusi. Tõin poisid koju, hoolitsesin nende ninaesise eest. Ja siis varisesin voodisse, raamat kaenlas.
Jõudsin poole peale, magasin 40 minutit, kuni helistas kinnisvaramaakler Saaremaalt.
Õhtul lugesin mehele ette halva kolesterooli alandamiseks soovitatud dieedist- perearst vaatas ta analüüse ja soovitas kiirelt söömisharjumusi muuta, et kui muidu on kõik näitajad väga head, siis see va halb kolesterool on nii noore mehe kohta liiga kõrge.
Õnneks võttis mees mind tõsiselt, lugesin talle netist ka paar soovitust ja tüütasin oma esimest ämma, meditsiinitoimetajat- E pani õlleklaasi laualt kappi tagasi ja alistus kurvale saatusele. Jõi hoopis smuutit ja astelpajumahla.
Tegin poole üheteistkümneni maailma ühte nürimat tööd- lõin ümber Bambara kangelaseepose ääremärkusi. 15 lehekülge on veel jäänud, need teen kohe pärast sissekannet.
Varisesin voodisse, lugesin kella kolmeni (!!!) öösel.
Nüüd on "Viimnekuu" otsas ja mina veidi kurb, sest mida ometi peaksin ma nüüd järgmiseks lugema...
Kati raamat oli pehmelt öeldes hea. Nurisege pealegi, et viies laps oli tema isiklik projekt ja mis ta siis on nii mees jne. - võib täitsa olla, et see just ongi naise elu.
Tükiks ajaks võttis kidisemise isu ära. Alistusin täna hommikul oma soolisele staatusele, lükkasin kõhu kõrvale ja asusin järjekordselt peldikut ja vannituba küürima.

Suure Kirjaniku kurb ja raske elu

Samahästi võiksin selle sissekande pealkirjastada ka "torm hommikuselt tühjas viinaklaasis" või "madin täiskustud peldikus".
Kolm kuud hiljem võtab Aapo Ilves Postimehes kurta eesti kirjanike raske ja tänamatu elusaatuse üle, mh. taaskord, t a a s k o r d meelde tuletades "naivistlikku üleskutset" anda Laulu-ja Tantsupeo sihtasutusele vabaks teatud osa eesti loojate loomingust.

Ehh, mu aus reaktsioon oleks olnud "pane ennast põlema, kullake!" Aga et mul parasjagu pooleli Jaan Krossi "Mesmeri ring", siis tundus see kuidagi... liiga lihtsa ja labasena.
Ma ei saa aru, misasja nad pritsivad sappi... Priit Aimla Maalehes tümitas mind ka ikka korralikult läbi. Mille eest, kurat, ma aru ei saa, kogu oma naiivsuses.
-Selle eest, et ma võtsin endale voli o m a e n e s e rahakotti tuulutada ja tõsta sealt välja sihtasutuse jaoks selle osa, mida nad nüüd ja igavesti ja mitte aamen, isa loomingust kasutada tahavad. Jummalaeest, las rahvas laulab ja tantsib, kui see peo kontseptsiooniga haakub!?
-Selle eest, et ma jah, hardalt uludes laulu- ja tantsupeo jätkuvale traditsioonile kaasa elan?
No kurrat, ma olen Ilvese laulude peale ka lembelt kõikunud und kaasa jorisenud!
-Selle eest, et Postimees võttis mu "nupukese" elik ettepaneku avaldada, sest toimetajale tundus see sel hetkel positiivse jätkuna õnnestunud peole.

-Tõde on vist, et üks osa me loomelisi liiguvad, loovad, lehvitavad. See on ne sisemine sund. Ei ole neil aega iriseda ega käsi pikal kulka poole roomata.
-Teine osa leiab, et sihtasutuse makstud mõned tuhanded annavad mitugi päeva juua und pralleda, miks sellest siis loobuma peaks? Ei peagi! Jummalaeest, elavad klassikud tehku oma autoritasuga just täpselt, mis neile meeldib. Et kui end surnuks joovad, siis eks pärijad pea mõtlema, mis selle surematu loomingu ja sellest tulenevate üüratute papivoogudega peale hakata. No kui saab piisavalt, eks siis või ju mõnele vanadekodule tasuta ka anda...
-Kolmas osa leiab, et nüüd ja alati on elu üks pasameri ja konkreetne isiksus kut üks lilleke sääl sees. Et küll ikka kirjutaks, teeks ja oleks... saaks surematuks... kui aga riik omalt poolt midagi garanteeriks, pakuks, lausa peale sunniks.
Olemasolevad loojad- no need on sitt! Neid ei kannata kritiseeridagi. Üks pasameri keik.

- Nu ja minusugused "harrastajad" annavad oma kulu ja kirjadega välja, kui on midagi anda; teevad rahulikult oma igapäevast tööd ja näevad pärimist, pärimust und Pegasust puhta boonusena.
Ja aus olla, imestavad, miks loomelised seljataga üksteist irvitavad, seltsingutesse und ametiühingutesse koonduvad, lausa otsesõnu (ent nimeta) üksteisele hääl meelel sittasi silte kleebivad.
Ei ole see käsi mul perssest välja kasvanud, teen tööd ja näen vaeva ja loen jätkuvalt head kirjandust, kuulan väärt muusikat ja käin teaatris. Kuniks annap.
Oma lemmikuid salamisi imetlen und postamenteerin, uusi tulijaid uudistan hoolega- seesinase kultuura ja kunstiga on ju nii, et head asja ei saa kunagi liiga palju. Ja kui ei uudistaks ja võimalust ei annaks, kus siis teaks, et olemas on vääriline järelkasv.

Et nüüd lausaliseks eneseupitamiseks ei läheks ja seeläbi samasse mülkasse (kus Teenimatult Tähelepanuta Jäänud Suured Kirjanikud juba ees nutavad) vaakumiseks ei muutuks, siis soovitan soojalt Sinijärve viimaseid ja Kivirähki järjekordset. Ja kui aega jääb, siis Kross on ikka tõeliselt-tõeliselt...

Nullpäev

Tegelikult juba üsna mitmes selline.
Jõudu ei ole. Hommikul ärkad, täis lootust, et täna ma teen ja täna ma toimetan... aga siis selgub, et tutkit, õhk keeratakse kinni, närvid istutakse ära, väsimus tuleb pärast poolt kohvitassi kujul nagu poleks sa eales maganud...
No niipalju siis sain, et käisin raamatukogus. Viisin ära Murutari, võtsin Krossi ja midagi veel... aga ma lihtsalt ei v i i t s i end praegu oma mugavast istumisasendist välja veeretada, et minna vaatama, m i d a ma täpselt sealt laenasin. Lugesin küll juba. Kõiki.
Selle kombe olen vist Erikult omandanud- magamistoa öökapipealne, voodiümbrus ja voodialune on täis raamatuid, mida ma parasjagu loen. Kõiki korraga, täpselt nagu tuju tuleb. Ja vahepeal saab kabinetist lisa toodud.
Eile õhtul üritasime üle igaviku üheskoos filmi vaadata. "Romeo ja Julia" oli see, millest E arvas, et oleks ju tore. Ma ei vaadanud ümbrist, aga esimese kümne mintsaga vormus peas küsimus, et kas see võiks olla Baz Luhrmanni film.
Ei vaevanud oma pead pikalt, nagunii ei leidnud ma sobivat istumis-lamamis-või muiduolemisasendit ja läksin ära ... voodisse lugema.
Täna vaatasin DVD ümbrist, Luhrmann jah. Täiesti tuntav käekiri ju!

Nüüd olen natuke pees omadega, sest terve hulk tööd on, mida olen muudkui parematesse asenditesse edasi lükanud ja rohkem enam ei anna, sest tähtajad on kaelas. Saade peab eetrisse minema ja leht ilmuma; ja ehkki arst viimatisel UH-l küll arvas, et kuivõrd titt on keskmisest väiksem (masin arvutas esimesel korral 1800 grammi ja teisel veidi üle 2000 g), poisid mõlemad ülekantud, et ega siis enne tähtaega mul midagi ei juhtugi. Saab näha. Esiteks ei usu ma, et titt nii väike on (arst ka ei uskunud, kinnitas koguaeg, et tema käeline kogemus ütleb, et sünnib minu jaoks tavapärane, 3-kilone lapskene; ja et see masina mõõtmine olenebki masina subjektiivsest selle päeva tujust; aganoh, igaks juhuks mõõdame 2 ndl pärast ikka uuesti...), ja teiseks taob ta aeg-ajalt nii jõhkralt, et iga lollgi peaks aru saama- tal on kitsas ja tõenäoliselt kõrini.
Niiet, ootame-vaatame nagu ütlevad prantslased.
Üritan nüüd mingi aruandega ühele poole saada, siis teha ära töökäsud ja siis asuda juba loominguliste tööde kallale... homme... ülehomme varahommikul sõidame Tartusse võttele, eks ma siis võtan... igaks juhuks koti pakituna kaasa.

Täna oli ausalt öeldes tõsine nullpunkt ka, lisaks nullpäevale- ühel järjekordsel haigetsaamise hetkel tuli tõsine enesehale peale ja nii ma seal oma kalli mehe kaisus siis pisardasingi, et kuidas see ikka saab nii olla, et m i n a, tugev ja tegus naine sedasi... mannetult lõpuspurdi asemel totaalselt jõehobustun ja enam sugugi ei jaksa.
Lugenud olen, et see on võimalik, aga loomulikult ei uskunud ma, et see m i n u g a juhtub.

Päris lõpetuseks- see hea on kogu se´s jõehobulemises, et saab lugeda, lugeda, lugeda. Raamatud, mu parimad sõbrad.

Evelin Pang vahetas tütre poja vastu!

Üks minu lemmiknäitlejaist, Evelin Pang, on ootamatult saanud poja emaks. Miskipärast näeb "poeg" välja täpselt samasugune nagu see tütar, kellest mitu aega räägitud ja meediasse pilte paisatud on- aga küllap teab SLOleht paremini...

* Pilt pärineb SLOleht online´st, allkiri: Evelin Pang ja Priit Võigemast pojaga

Justkui oleks juhtunud ja palju polegi juhtunud.

Laupäeval oli supersuperilm. Käisime Jänedal, Mihklilaadal. Saak?

• Kanarbikumesi 1 kg, hind 120 kr, tk 1
• Põdraliha suitsuvorst, 2 latti (vorstilatti)
• Tuulehaug, tk 1
• Bretti Brie juustud, erinevad, tk 5
• Astelpajumoos, purk, tk 1- esimene, mis mulle natuke maitses. Igal muul juhul eelistan tooreid marju. Ja astelpajusinepit. Mida me ei saanudki
• Elina koos kahe tütrega, suundumas lossi õunanäitusele
• Mõningad kallistused
• Raamat "Oota sa!" kuues osa- selle sai noorem poeg
• Laatlemisest rõõmus, see-eest rahul ema (mutistumise esimene aste, mäletate)
• Väga väsinud minu selg, minu ise ja minu jalad
• Agamuiduvägailus.

Laupäeval võtsin raamatukogust välja kogu saadaoleva Murutari. Tänaseks on raamatupakk kahjuks läbi loetud. Ma pean ausalt ütlema, ajaviidet on olnud täiega, natuke on haigutamiskohti ka- aga kesse ütles, et tõbrikmehed, hea seks ja sujuvad sünnitused ei müü, mhah?
Nüüd ma ausalt öeldes ei teagi, mida teha... "Viimnekuu" ootelistlis olen edasi, aga sellest piisab ka heal juhul üheks õhtuks (Erik kurdab ja Suur Valge hämmeldub, kui ma poole tunniga järjekordse lektüüri olen endasse imenud... et no miks sedasi ressurssi raisata ja üldse)... eks peab vist Eva Joenpelto nelja olemasolevat edasi lugema. Uskuge, need e i ole sugugi nii meelelahutuslikud kui Karutar-Murutar... jõle palju näkileiba ja õunu kulub, et öösel silmi lahti hoida.

Uue läpaka klavka on harjumatult suur ja aparaat ise raske kaasa tarida. Ise ma lubasin oma vanemal pojal endale töövahendi välja valida! Valiski. Ei, mitte kõige kallima. Kõige disainima, loomulikult. No ta vaatas protsessorit ja muid parameetreid ka, unustas ainult, et mamps on paks, see-eest eijaksasugugi.

Täna käisime Arvo ja Kadiga võttel. Kadi hakkab mulle järjest rohkem meeldima, väga nutikas, täpne ja terane naisterahvas on. Usaldan selleks ajaks, kui ma pausi pean, hea meelega oma "otsad" talle. Nua intervjueeritav ja puukooli ülemus rääkisid meid lihtsalt puhtsüdamlikult surnuks. Veendusin, et mölapidamatuse all kannatav, kõikide naistega flirtida üritav vananev mees on nähtus, millega ma ei soovi elus väga tihti kokku puutuda. Kadi oli nõus, muuseas. Sel ajal, kui Arvo katekaid võttis, otsisime põõsast, kuhu viisakalt varjuda.
Mõistsin ka, et minust pole ikka suuremat tegijat, kuuetunnine võttepäev võttiski mu täiega läbi. No mis sa oskad kosta...

Artur kirjutas! See on hea uudis. Aga ükskord, kunagi hiljem selgitan, kes ja mis. Nii lühidalt- me kohtusime lennul Moskva-Helsingi ja oleme sestpeale teineteisele kirjutanud. Kokku pole saanud, sest otsustasime kuidagi väga üheselt, et see lihtsalt e i o l e hea mõte. Küll võtan mõelda seda oma noore, taastuva, see-eest õnneliku ema asendis :-)

Ja siis olen ma veidi sirvinud võõraid blogisid. Ja leidnud sissekandeid, millega ma sugugi nõus ei ole. Mis mind ärritavad. Mis panevad pead raputama.
Ravum? Lähen ja loen Hanrahani, Kassitapjat ja mõnda mõistlikku veel- nemad ei peta kunagi.

Ei, ma ikka pean minema vasakule ära ja harjutama oma uuel näpikäpil kirjutamist.

Hää lugemine: kokaraamat ja sissejuhatus budismi

Mine tea, kas oma olukorrast lähtuvalt või üldse ka, aga põhilise osa mu lugemisvarast on viimased pool aastat moodustanud retseptiraamatud.
Vanema poja põhikooli lõpetamise puhul kinkis me issi kõikidele pereliikmetele raamatud.
Mina sain Anni Arro "Sepamaa talu köök" - uhke kokaraamatu ja ehkki samahästi võinuksin ju sellega oma armastet meest visata- mis pagana vihjeid ta siin jälle jagab- siis tegelikult asusin seda põnevusega uurima
Ja see raamat o n väärt, et seda kaanest-kaaneni lugeda, isegi, kui kohe ei torma aiast pähkelkõrvitsat ja rukolat tooma. Selles kokaraamatus on olemas see hoomatav miski, millele nime anda ei oska- õhkkond, värvid, peene pintsliga maalitud olustikupildid. Loed ja... oled kohal. Anni on ilus inimene!
Ja retseptid se´s raamatus on proovimist ja improviseerimist väärt.

Vanema poja lugemislauale lisandus Tiit Pruuli, Peeter Vähi "Tuhandenäoline budism", viimastel unetutel öödel on just see 246-leheküljeline, rohkete piltidega illustreeritud raamat olnud mu saatjaks.
Mõlemad autorid mõjuvad ka "päriselus" turvaliste, tasakaalukate ja hingelt rikastena. Nii kuulengi Tiit Pruuli rahulikku häält lugemas peatükki budismist ja džainismist ja Peeter Vähi selgitamas loomade positsiooni budistlikus maailmas.
Usun, et paljud lugejad on selle raamatu eest väga tänulikud- aitab see ju avada suurt osa maailmast, õigemini, teeb sellesse põneva sissejuhatuse.
Lävepakul seistes on ainult üks tee- ise maailma edasi avastada. Niisama sügava austuse ja tunnetusega nagu teevad seda Pruuli ja Vähi.



Et mitte laskuda paljusõnalisusse, mediteerib meie pere võimalusel ühe kiire marjakoogi kallal. Selleks pole vaja muud kui
500 g kohupiima rullbiskviiti
1 pakk vahukoort
0,5 liitrit värskeid (hooaja) marju
veidi suhkrut, vaniljet, kaunistamiseks šokolaadi

Rullbiskviit lõigata võrdse paksusega tükkideks ja katta nendega koogialus. Peale kiht marjadest tehtud toormoosi, sellele omakorda laotada vahukoor, kaunistada ohtralt marjade ja šokolaadiga. Lase paar tundi koogil külmikus "tõmmata".
Püüa jõuda lauani magustoidu ajaks nii, et koogist midagi alles on.
Lahuta kaklejad, aseta iga sööja ette SUUUUUR tükk kooki.
Kulub umbes poolteist minutit... siis võid nõud kokku korjata ja masinasse viia.
Esimesel võimalusel tee uus kook.
Oled sa emme või jaa!?!?

Meie meespere mediteerib täna mustika-metsmaasika kiirkoogi kallal. Eks homme vaata siis, mis koogi küpsetan- ilma ei tohi ema oma karvaste ette ilmuda :)