Südameasi vahetet tuletulemise vasta

Tegelt muidugi ei vaata ma Südameasja sellest päevast alates, kui nad hakkasid sarja otsast peale näitama. Vanasti, talvehommikutel, oli see mu kohvihetk, istuda varahommikul teleka ette ja elada kaasa jorkšiiri külaelule. Ja oleks ma siis kuidagi erinev oma sõbrust-tuttavaist... mõni noist oli nõus lausa tööle hiljaks jääma südameasjade äranägemise nimel.
Aga.
Tuletulemist nägin poole silmaga nädala alguses mehe ema juures. Ja oli tore. Järgnevatel õhtutel juba teadlikult vaatasin. Uudiste ajal enamasti on aias veel rapsimist, poole kümneks siis venitan oma porised tallukad ukse taha ja väsinud rümba diivanile.
Hea töö, hea töö! Meeleolukas, mis peamine.
Tänane otse oli kibinkõbin kah. Õiged momendid tabatud, emotsioone püütud, jne. Natuke häiris kraanatamine, aga kui silmanurgast Metsatöllu paari aasta tagust salvestust jälgisin, sain aru, et korvimehele lihtsalt meeldib sõita siuh! üles ja säuh! vasakule ära :)
Jube kahju on, et ma homset tantsupeo ülekannet kodus, koogitaldrik näpus, näha ei saa. Eks siis kunagi näen kordust. Lihtsalt, homsest üsna varahommikust kuni pühapäeva viimaste tundideni, mind enamasti kodus ei viibi. Elan lauluväljakul :)
Elevust veel ei ole. Sellised... natuke segased tunded on. No näiteks, et laulusõnad ja -partiid pole kaugeltki peas. Ja süüd pole kellegi kaela veeretada. Oleks tahtnud, oleks kodus eratunde teind iseendale ja sõnad pähe saanud. Nüüd pean kaare all nooti lappama.
Rahvariided sain. Jüri omad. Ilusad. Kaia tegi :) Ehk siis teisisõnu, sain Kaialt Jüri rahvarõivad.
Kõige suurem kahju on, et suve selgroog on mu jaoks murtud. Jaanipäeval, kui algab kalendrisuvi, läheb kõik pikkamööda jälle pimedamaks ja allamäge ja...
mitte, et ma vinguda tahaks. Augustiööd on väga ilusad. Oktoobriööd ka :) kui haned lähevad.
Ja noh, nad lubasid juu, et tulevad täitsa tutikad südameasjad kah uuel sügisel.

Ja seekord ilma uumorita: Palju õnne, Indrek!

"Ja paras neile kõigile, ja paras!" lõi Erik käed puusa ja rõõmustas Indreku valimisvõidu üle.
Hilisõhtune AK telefoniintervjuu oli muidugi pärl.
Hoia lippu kõrgel, Tarand, "kolmepealise hüdra" väärikas järeltulija!


... öösel magasime nagu notsud põhus. Õndsad roosad titeunenäod kaisus. Elagu Eesti :)

Ette laulmas käidud

Homme täpselt nädal aega tagasi käisime kooriga ette laulmas. Laulupeole pääsemise eesmärgil.
Ma lähen ühisproovidele alati rõõmsal meelel, sest seal on võimalus harjutada parimate dirigentide käe all. Taavi Esko oli esimesel, Monika Portsmuth teisel, nüüd siis Hirvo Surva Jüris.
Vägisi tekib tahtmine koorilaul uuesti tõsisemalt ette võtta ja mitte piirduda üksnes kohalikus kooris kord nädalas laulupeo repertuaariga. Tahaks midagi... päriselt. 2-3 proovi nädalas, hääleseadet ja esinemisi ja...

Aruküla noortekoor on päris kobe, esimese sopraniga on probleeme, aga tagarida (mehed) on võimsad. Ettelaulmisel põrusid nad Tormisega, seal andis soprani puudumine räigelt tunda. "Mehed ja naised" kõlas nagu ta võikski kõlada.

Meie koorist rääkides... olime ettelaulmisel esimesed ja saime kõige viletsama valiku, mis üldse juhtuda võis; õigluse huvides- pool valikust oli vilets- "Heroica". Oh-jah. Meil lasti umbes 40 takti laulda, siis paluti viisakalt lõpetada.
Meilgi oli "Mehed ja naised", pehmelt väljendudes vehkisid ja üürgasid naised üle. Noh, olgu sellega. Kui mina oleksin otsustaja, siis selle teise laulu põhjal ma isegi laseksin läbi me koori.

Peale meiekat tuli Loo noortekoor... või ma siis kuulsin valesti... äkki oli Kolmas Noorus? Neid oli pull vaadata, aga suht... no selles mõttes, et 30 aastat ja paarkümmend detsibellitundlikkuse kaotust hiljem ma kahtlemata peaksin seda koori täitsa veenvaks.
Samas- lookad on oma ettevõtlikkuse ja innuka pingutamise eest kakssada prossa laulupeole pääsemise ära teeninud.

Võta siis kinni... kui saaks, ei jätaks välja kedagi, kes peo nimel hirmsasti vaeva on näinud.

Millest ma tõesti aru ei saa, on see Ripsi-Vilepi meestenaiste-laulu vastu allkirjade kogumine. Ikka teate seda, et kooridel on kavas dirigendi avalöögi ajal suud kinni klõpsata ja laulu boikoteerida... sõnade pärast! Ah, mida???? Koguks ka allkirju ja hüüaks kõva häälega (kui teaks, et kuskile kostab) - jätke see laul rahule, mõnus laulda, tempokas, loogiline harmoonia, hää sõnum...

aga eks peab ju eputama. Sugupoolte võrdsus või nii. Ja eest veavad... naised.
Sest eesti mees on tantsulõvi ja need teised ütlemised....

... see-eest laulame kõik rõõmsalt Pro Patria 2 osa maha ja oleme pärast sellega toimetulemist juba loomust vait, sest hääl on ära karjutud. Jeeee!

Kojavanemate hulgas puhkes särgipaanika

Nagu ennustatud, nii ka juhtus: kui nädala alguses kostis siit ja sealt virinat ja vihaseid vahelehüüded mõttekodade kastide teemal- kes sai ja kes jäi ilma, kel oli marker viltupidi sisse pakitud ja paberit vähe; siis täna kostub Eestimaa eri nurkadest halinat kojavanemate särkide teemal: enamasti on need liiga väikesed.
Üks kojavanem pole värvikate kirjeldustega kitsi, kõigepealt arvab ta, et peenlinasest riidest särkide õmblejad on salaja käinud Hiinas sealsetelt põliselanikelt kehamõõte võtmas ja nüüd mahub XXL suuruses särk Õigele Eesti Mehele parimal juhul pähe... edasi on tal siiski õnnestunud endale kahmata kellegi ürgsuur särk proovimiseks ja selgub, et selles XXXXXXXXXXXLLLLÄÄÄÄÄÄÄÜÜÜÜ numbris näeb ta välja nagu "toorsaslõkivorst".

Oiappi, naera või nuta, aga saab kord kinnitust jällegi see ütlus, et eesti mees on tantsulõvi, kel käed kannikate küljes.

Lahendus tuli loomulikult eesti naiselt, kes soovitas ettevaatlikult särgi eesõmbluse lahti harutada, servad ära palistada; kes mõistab, pehmed pööradki külge panna, rahvusmotiividel vöö ümber oma toorsaslõkivorstitalje vedada ja homme säravana kodalaste ette kõndida... peenlinases jakis.

Üks mõte, mis selle "toorsaslõkivorsti"- väljanägemisega seoses meelde tuli, et peab ikka olema hea isu, kui nii ilusas särgis nii värvitu peletis välja nähakse... ten points literatuurse eneseväljenduse eest muidugi!

Laulupeo repertuaariga on pange pandud!

Jutt jumala õige! Juhtumisi laulan mina selles "natuke vanemate inimeste kooris", millest dirigent Age Mets räägib. Ja kinnitan, et neil, ligi poolesajal Aruküla ja Raasiku ühendsegakoori liikmel on olnud hetki, kus laulurõõm tahab ära kaduda. Kooris on ehk viisteist inimest, kes noodilugemisega kodus on ja teist samapalju neid, kes laulavad noodi järgi ära, kui tugi taga on. Ülejäänud on aastaid rõõmuga laulnud.

Võtan ette segakooride lauliku.
-"Mu isamaa, mu õnn ja rõõm"- hümn. Sel aastal laulavad KÕIK ühel häälel. Siiani on häälegruppidel tegu selle meelespidamisega. Sõnad on kaasajastatud. No olgu sellega.
-"Koit", Lüdig ikka. Lauldakse vaimustunult. Kahjuks väga palju ei saa laulda, sest uue repertuaariga on palju müramist.
-"Preludium.Maal" - Sisask. Kellel siiani pole häälega probleeme olnud, palun, laulge seda laulu ja probleemid tekivad. Lisaks pole see lugu paljude arvates sugugi kaunis.
-"Heroica. Asumine"-Sisask. Lehekülgede kaupa elitaarset muusikat, mida mitte keegi meie kooris ei naudi. Ei saagi, sest enne kui laul pole selge, pole ka rõõmustamiseks põhjust.
-"Laulu algus", Tormis. Suure diapasooniga, väga ilus laul. Võimas! Me saime selle suhteliselt kiiresti selgeks.
-"Maailma avastamine", Kruusimäe. Krossi imeilusatele sõnadele loodud üsna sisutühi, rütmieputustega pala. Koos maakondlikel läbilaulmistel tehtud drilliga oleme selgeks saanud.
-"Kaunimad laulud", Saebelmann - pole selleni veel jõudnud, aga ajast-aega on lauldud. Armsaks saanud viis ja sõnad.
-"Väike maa", Lattikas. Eranditult soosituim uustulnuk. Pehme, sooja harmooniaga isamaaline laul Leelo Tungla sõnadele
-"Tuljak", Härma. Peaaegu traditsionaal, eks. Kui närv väga mustaks läheb, lööb dirigent selle laulu lahti. Ja mis siis, et on karvane, kõik saavad silma särama, tõusevad püsti ja LAULAVAD.
(Mina olen viletsam, pole sõnad peas ega pea täpselt ka nooti, sest mu viimati kohallauldud peol mu toonasel kooril seda repis ei olnud)
-"Ta lendab mesipuu poole", Sarapik. Ma arvan, seda laulu lauldakse selgi peol rohkem kui kord. (Mul õppimise koht kodus klaveri taga)
-"Mu isamaa on minu arm", Ernesaks. Seda lauldes mõtlen mina nüüd ja edaspidi paraku Tallinna Haridustööliste Naiskoorile, kes oli sunnitud peost raske repi tõttu loobuma.
-"Kodumaa", Kull. Teisisõnu "kas tunned maad, mis Peipsi rannalt..." Lahe.
-"See on Eesti", Marguste. Huh. Kõvasti sõnelemist ja keeleväänamist. Mulle isiklikult see laul väga ei imponeeri, aga pakub pinget keerukuse tõttu (rütm). Taavi Esko tegi Kuusalus kooslaulmisel puust ja punaseks, viis pole kohe peast võtta, aga rütmi tean une pealt. Meie koorile suhteliselt raske ära laulda
-"Pilla-palla-pillerkaar", Aints. Sa jeebus! Sa jeebuste jeebus! Õudselt tore laul kindlasti ühendi esituses, aga päris paras pillerkaar meeles pidada, ära õppida... sekundid, sekundid, kvindid ja kvardid... oi kolekolekole. Meie koori kaelamurrutrikk.
-Valgre popurrii, Valgre. Ma olen jõudnud veidi nuusutada ainult, aga üldiselt on seade talutav ja lauldav igatahes. Iseasi, kas Valgre suure koori käes kenasti kõlab, oma puhtuses-siiruses-romantilises õhkamises. Nati rohmakas, kui meie oma poolesajaga minema kimame: duu-duu laulsid sa mul-mul-mulll...
-"Mehed ja naised", Rips. Olenemata soolise võrdõiguslikkuse üle parda viskamisest on see üks tore laul. Tempokas ja mitte kuigi raske. Või noh, kuidas võtta... kui te just täpselt noodis püsimist tahate... aga meil tuleb see mõnusasti välja. Igal linnul oma laul või nii. No meil on see kergem variant ka käsil.
- "Sind surmani", Kunileid. Esimesed neli on selge kut seebivesi, viies kisub veidi kiiva, aga on see-eest väga isamaaline.

Juba saigi otsa... nii palju toredaid laule jäi kuidagi ootamatult olemata... See-eest on meil koguni 2 Sisaskit, mida ennastunustavalt hääletuks ulguda. Ja-jah.

Minueesti rokib sajaga: bemmil on ka uued mõtted!

Pikemalt kommenteerimata, tundub, et tulebki kihvt üritus. Mis mulle muljet avaldab, on inimeste tahe teha oma vabast ajast ja tahtest asju, mis suurel hulgal (kah vabatahtlikult kohale voolavatel) inimestel panevad mõtted liikuma.
Koolitused saavad olema šefid, 1. aprillil IT Kolledžis toimuv Inspiratsioonikonverents saab olema väga, väga šeff. No ja üldse.
Kojavanemaid nägin täna oma silmaga; mitu korda kohe tahtsin vaadata- et ahvõinii, need siis ongi need "sädeinimesed" kellest räägitakse. Ahvõinii, neid tuleb muudkui juurde... ei tea kust, aga tuleb. Lahe. Ma tõesti tahan meie sisekommunikatsiooni kombel kohe üürata: on lahe jah, on lahe jah, on lahe jah! Tulge kah! Minueesti uks on kõigile lahti.

Ah-jaa, see "bemmil on ka uued mõtted"- see oli üks autokleepsu idee. Kleepsud, muuseas, on täiesti olemas, igast lahedaid asju peale kirjutatud. Ja teleklipid on värskendavad. No on, ausalt! Varstikohe ja kohevarss teles jooksevad ka.

Olgu või hilja

... mälestused.
Mu hea kolleeg kaotas mõned päevad tagasi isa. (Kummaline on see eesti keel... "kaotama"- tegelikult tähendab see ju sootuks muud).
Mina matsin oma isa ligi üheksa aastat tagasi. Surm oli siis ja on tänaseni ikka pigem loomulik, seetõttu ei mäleta ma end väga leinamas. Võib-olla olen ma lihtsalt üks tuim inimesetükk...
Kuulan Klassikaraadio arhiivist saadet isast ja mõtlen taas kord, et ei teadnud ma temast tema eluajal suuremat, ega tea nüüdki. Pole olnud aega viia end tema loominguga kurssi, ju ei tunne ma kõiki ta laulegi, kui raadio neid mängib...
Aga aasta aastalt tuleb ta mulle lähemale. Kui kuulan, loen või mõtlen, mõistan järjest paremini. Ei teagi, on see seotud ealiste iseärasustega või on see lihtsalt vajadus millestki hoida, mis ei kao.
Teadmine, et sarnasusi on rohkem, kui olen osanud varem vaadata.
Nõnda siis- olgu või hilja, aga olgu. Juured, millest olen võrsunud.

69: videojaht on alanud

69 saatus on vist tähtedesse kirjutatud tõesti (klassikuid tsiteerides) "tasa sõuad, mõlad mädanevad ära". Igatahes on videojaht nüüd välja kuulutatud, vaikselt ja väärikalt. Võibla isegi nii vaikselt, et enamus pole märganudki. Auhinnad on täitsa tegijad ja kulutada võib neid, mõelda vaid, uue paugu genereerimisele.
Seda, millal tuleb lubatud võibolla-tuleb-telesari, kuhu võibla võitjad saavad, teavad täna üksnes mõlad. Kõik sõltub. Asjaoludest. Siinkohal pean aga nõustuma eelisostuõiguse omandanud eelistaja eesistujaga-piloot on tõesti täitsa roogitav. Isegi lühendet versioonis. Nende vahendite juures. Ja välja jättes. Ja juurde mõeldes. Onya.
Minge nüüd, tehke pauku, filmige ja laadige üles. Siis minusugused huvilised saavad ka. Alla. Laadida.

Emadepäeva rosin

Sellest on varss mitu nädalat, emadepäevast siis. Mul lihtsalt pole olnud mahti kirjutada. Koguaeg kohvivesi keeb. Ja nad pritsivad mind jälle.
Emadepäeva rosin oli minu esimese ämma pojapoja isa kommentaar: "Ma pole elus paremat leiba söönud, kui sinu oma. Sellega on nii, et isegi kõva kontsu pistad viimse puruni nahka, nii hea on."
Ja mina?!
Võtsin ta seepeale leivale.
No selles mõttes, et küpsetan iga kord talle ka ühe pätsi.
Meie probleem on sellessamas kohvivees.
Mõlemal keeb koguaeg.
Üks ühes, teine teises linna/Eestimaa/Soome/muumaailma otsas.
Arvake ära, mitme pätsiga ma talle olen pihta saanud viimastel nädalatel?
Just. Õige.
Järgmine kord, eks.
Temale mõeldud leivad aga on läinud väga õigesse kohta.
Armsale sõbrale.
Marikesele, kes ise tõbine ja lapsed tuulerõugetes, see-eest aga laulavad, kui rattale istuvad ;-)
Pottsepale, keda tabas pottsepa needus (esimene lasi viltu, sai südari, jalutas minema; teine lõi päev enne objektile tulekut endal kaks varvast kirvega maha)- ta lasi korstna endalegi ootamatult vinklist välja. Kaks tundi istus ja põdes ja mõtles endast halvasti, siis läksin ma sooja saia, rabarbrikisselli ja leivapätsiga ja soovitasin elu pisiasjadest mitte niiväga morjenduda- kui lõõrid tõmbavad, siis korsten ju töötab. Järelt on elu ilus! Täna tuli ja palus naisele juuretist. No saab seda.
Naabrinaisele, kes on alati olemas ja tulemas siis, kui mõni mure on kaelas; või rõõm.
Naabrimehele, kes meelsasti oma aias toimetab.
Jne.
Ehk peaks vallavanemale ka viima? Öeldakse, kui heade mõtetega valmistatud toitu (seda enam leiba, mis vanem kui meie!) sööd, siis paremaks inimeseks saad.
Teadagi.

Euroviisust. Väga lühidalt

Vaatasime niinimetatud kontserdiosa. Meenutas ühte teist aega ja ühte teist ajastut. Meelde tulid rahvakunstiansamblid Kremli Kontsertide Palees. Liiduvabariikide parimad pojad ja tütred tantsimas.
Üks kalkun läks sujuvalt üle järgmiseks. Üks arusaamatu tekstiga niinimetatud laul asendus järgmisega. Jne.
Priit Pajusaare kommentaariga "see on nagu rahvale sussi sisse laskmine" tuleb vist nõustuda. No ei olnud naljakas.
Tõesti tekib küsimus, m i l l e k s me rahvusringhääling seda raha kulutab. Sama papi eest saaks korraliku sarja saateid või nii. Siinkohal ei mõtle ma Ühes Mustas Mustas Toas Istus Musta Näoga Raadiohääl- stiilis publitsistikat. Ma mõtlen korralikku värki, mis haarab, on 16:9 formaadis ja mine tea, õpetlikki.
Või siis tehku massiline reklaamikampaania: ära vaata telekat, mine metsa. Või midagi.

Me teeme, teeme, teeme- ja tehtud veel ei saa!

Tegime ära! Meeskond Kollased Sandaalid oli hommikul lipujaamas nr. 19 täies koosseisus kohal. Minul oli lihtsam töö- ma sain Eriku fotoka oma valdusse ja muudkui klõpsisin. Vahepeal korjasin ikka prahti ka. Titt pidas end väga hästi üleval ja magas sel ajal, kui kõige ägedam koristamine käis. Meile sattus muidugi ka suhteliselt lihtne teelõik- ehk siis koristasime tee äärt ja teeäärset võsa. Sodi saime sealt üksjagu, aga ei midagi liiga huvitavat ega õnneks ka ohtlikku mitte. Pool kaksteist olime ikka väga valmis. Erik teadis, et meie kodu juures, üle tee metsas, on suur prügihunnik ja sõitsime seda koristama. Ehkki hunnik oli kaardistamata, võisime prügi oma autoga lipujaama ära viia ja sitalasu koordinaadid läksid tuleviku tarbeks kirja. Nagu selgub, leiti koristamise käigus lisaks vanadele pasteldele ja muule mudrule terve hulk seni kaardistamata-avastamata prügimägesid. Seega, tegime ära, see-eest mitte päriselt. Aga- me pole vara lahkunud, ehkki töö on pooleli. Küll me juba teeme! Vallarahvast ja külalisesinejaid oli vägevalt, lahe! Tõsine ühisolemise tunne tuli peale. Ja et minna ülevõlli pateetiliseks- vot oli üritus, mis väärt, et vabariigi 90. aastapäeva puhul ära pidada.
Tiimile sügav kummardus, vägev üritus oli; loodetavasti saab Agni pärast homset sünnipäeva (mõelda vaid, kolm kontserti üle Eesti tema sünna auuks, eks!) end üle mitme kuu välja magada.

Vanaemale laulu kirjutama, marss!

Eesti Gerontoloogia ja Geriaatria Assotsiatsioon, ETV saade „Prillitoos” ja Tallinna Sotsiaaltöö Keskus algatasid konkursi lauludele, mis väärtustavad eakaid inimesi, nende tegemisi ja elurõõme.

Zürii koosseisus Boris Lehtlaan (esimees), Kai Saks (EGGA), Hille Tarto (ETV) ja Kersti Põldemaa (TSK) ootab laule vanavanematest, pensioniea rõõmudest, rikkalikest elukogemustest jms. Kolm paremat laulu saavad auhinna.
Lauluvõistluse tingimused:
* Meloodia ja sõnad peavad olema originaalsed
* Laulu esitus kuni 4 minutit
* Üks autor/ kollektiiv võib esitada kuni kaks võistlustööd

Võistlustööd märgusõnaga „Lauluvõistlus” saata CD-l või DVD-l aadressil Tallinn, Kaupmehe 4, 10114 kuni 14. aprillini 2008.
Salvestistele lisada laulusõnad paberkandjal ja kinnine ümbrik laulu autorite ja esitajate andmetega.
Võistluslaulude paremik tuleb ettekandele avalikul kontserdil 23. mail 2008 Eesti Metodisti Kirikus Tallinnas ja võidulaul ka saates „Prillitoos“.

Info : tel. 645 79 24, 50 72 252 e-mail: kersti.poldemaa@swcenter.ee

Einoleino, mis ma oskan kosta... võibla telliks siis juba auväärsetelt heliloojatelt? Valter Ojakäär täitsa toimiv, Enn Vetemaa võiks sõnad teha... nomaitia... aint et nimetet lugupeetavad härrasmehed ilmselt ei oleks väga rahul kui nende suurepärane looming kõlaks vaid Metodisti kirikus ja Prillitoosis...

Üle pika aja üks vääääääääääääga naljakas kuulutus. Kohe võtab jälgima, miskased laulud siis laekuvad ja võidu saavad.

Rahvamuusikasõprade hea elu jätkub!

Täitsa tõsijutt. Augustis, Käsmu kaptenikülas Viru Folk. Pileteid hakatakse müüma 1. aprillist, saab nii festivali passi kui päevapiletit.
Majutumisele tasuks aegsasti mõelda, sest üks õige rahvamuusikasõber on ka keskkonnasõber ;-) Esinejate nimekirja vaadates igati soliidne üritus. Ma ise ootan, silmad pikad peas, kooride väljaastet.

Üheksas. Aastapäev

Üheksa aastat on üpris aukartustäratav number, eksju. Järgmine on juba kümme; sealt edasi... terve igavik.
Kui eelmistel aastatel on 16.jaanuar meenutanud pigem veeuputusele või maailmarevolutsioonile eelnevat tarbimisrallit (eriti minu poolt) ja olen oma teisepoole üle külvanud praktiliste, see-eest minu arust talle eriti vajalike esemetega, jopedest saunalinadeni, siis tänavu mul lihtsalt ei olnud võimalust ja aega end rallitamisele pühendada.
Paraku ei olnud aega ka eriliseks kokakunstiks, ja väljas söömist tuleb meil nagunii üpris tihti ette- otsustasime niisiis koduse ja lihtsa istumise kasuks, valge šokolaadi tordi, hea veini ja risotto saatel. Aga see on üks teine jutt. Selles mõttes, et läks pekki tort (teist korda ja täiega!), ja ikkagi sõime väljas, sest poistel oli pikk päev ja mul ripnevatest rindadest tingitud näljatunne inimlikke iseloomuomadusi võtmas.
Et n i i s i i s...
Ma ei saanud veekindlate kinnistega fotokotti, mida mõtlesin armsale loodusepiltnikule kinkida.
Aga ma sain kokku Nelega, kes teeb imelisi froteemõmmisid (käsitööga, jumal paraku, ei jää mul lihtsalt aega tegeleda kõige selle kõrvalt mida ma oma eluks pean) ja leidsin jooksu pealt Jaan Pehki sooloka "Orelipoiss. Üheksakümmend üheksa". No seal on siis mitu märki justkui koos- allpool selgub, et porno on lahe; ja meie isa tegi 2006. sügisel koos Pehkiga oma esimese filmirolli, see oli siis "Kas teil tuld on" ja E etendas seal paaditassija rolli :-) Pehk oli peategelane, õnnetu, kes oma viimsed tikud kohvitassi uputas. Lühikas ise sai just valmis ja eelmisel nädalavahetusel sai demmitud kah.
(Ehkki, jah, Suure Valge parim on kindlasti "Metsik ilu"- mis teatud põhjustel ei pruugi kunagi linale jõuda, aga see on j ä l l e üks teine jutt.)
Aastapäeva päev ise kujunes kirjuks ja kiireks nagu need päevad siin enamuses kipuvad. Hommikul kaheksast saabus torujuri. Vahelepõikena soovitus- ärge ostke santehnikat, mille kahesüsteemse süsteemi olemusega te enne pole põhjalikult tutvunud. Võib juhtuda nii nagu meil, et pott on tore disain ja muidu ka vägailus, aga kahesüsteem läheb paari aastaga persse ja asendada seda ei ole võimalik. Mis tähendab uut potti, uut kraanikaussi (et oleks ühte tegu), uut torujura tulemist ja päevapikkust tööd, jne.jne. Kulud kokku kaupluses esinenud soodustusega kena kuus tuhhi, tänan kutsumast, mina teid ka.
Issi saabudes olid naised valmis startima lastearsti korralisele vastuvõtule. Viimsis. Pool tundi autosõitu. Kogu selle aja kaifisime Pehki plaati. Mõningad korduma kippunud sõnad nagu "urruauk" ja "persepragu" ja muud taolised välja arvata, oli suurepärakuline plaat. Nagu ütleb meie isa, porno on lahe! Seega täiesti tema stiili plaat. Mulle meeldis kõige rohkem Kessu ja tripi lugu, kahtlemata on plaadi teises pooltunnis ka märkimisväärseid heliteoseid. Aga palju üle poole tunni lihtsalt ei kannatanud kuulata, ei jaksanud sõnumit enam jälgida, sulas ühtlaseks pullitegemiseks. Küll ma järgmine kord põlluvagu ja... pragu.
Õde oli meile täiesti suvalise aja kirjutanud, pidi olema pärastlõunal kell neli, me läksime poole kaheks ja arst jooksis siis ka. Mõõtis ära ja sai tulemuseks viis kilo viiskümmend grammi ja kuuskümmend sentimeetrit.
No ja siis olimegi õhtupimedani linnas. Nii kuramuse väsitav. Istusime kapten Tenkesis ja õudusega sain aru, et sellest menüüst ei tohiks ma midagi süüa, sest lastearst määras mu toiduvabale dieedile (titel nahk kare). Oeh.
Õhtul kodus sõime siis seda asja, mille nimi on valge šokolaadi-toorjuustu tort ja mis nägi välja nagu oleks keegi seda juba enne söönud. See on järgmise sissekande teema.
Õnneks maitses hästi.
Ah-jah. Mind peeti ka meeles. Kommidega mille nimi on "Unistus". Mis on tähelepanuväärne, sest ainult unistada ma šokolaadikommidest praegu ja pikka aega edaspidi võingi. Mis omakorda on kasulik, sest laiendab silmaringi ja võitleb ühtlasti...
Ja uhke lillega.
Ja spa-(pere)paketiga. Sest poiste kojujätmist pidas E ebaõiglaseks. "Lapsed on meie elu," ütles ta.
Noh, olgu. Ehk siiski mitte ainult.

Aita Aita kontsert 27.12, Tallinnas

Alljärgnevalt muutmata kujul Andolt saabunud e-mail (kes veel ei tea või pole saand):

Armsad sõbrad!

Kuigi Pärimusmuusika Ait kerkib seni jõudsasti, ei ole ehituse
rahastamisega asjad kaugeltki turvalised.
MTÜ Eesti Pärimusmuusika Keskus peab kindlasti võtma ehituse
lõpetamiseks laenu.
Samas - mida rohkem õnnestub meil annetuste abil koguda, seda väiksemad
on meie tulevased kohustused panga ees.
Suur tänu KÕIGILE, kes juba on Pärimusmuusika Aida ehitust toetanud!
Kogutud summa ületab täna juba 750 000 krooni!

Kes aga veel saavad ja tahavad aidata, siis:
AITA AITA – pärimusmuusika heategevuskontsert
27.detsember kell 18.00
Eesti Rahvusraamatukogu saalis Tallinnas
sissepääsu tagab annetus alates 150.- kroonist
eelmüük www.folk.ee ja kohapeal

Kontserdi lindistus ETV eetris samal õhtul Muusikaelu saates!

Pärimusmuusika Aita toetavad muusikaga:
Juhan Suits
Lauri Õunapuu ja regilaulumehed
Elo Kalda
Cätlin Jaago, Sandra Sillamaa
Juhan Uppin
Meelika Hainsoo, Mall Ney
Tuule Kann, Jaak Sooäär
Kulno Malva, Ruslan Trochynskyi
Astrid Böning ja Olavi Kõrre
ansambel Ro:Toro
Robert Jürjental ja Kitarristuudio
Anu ja Triinu Taul, Tarmo Noorma
ansambel Svjata Vatra
Celia Roose ja Võromaa Lauluimandi Niserdõs.
Johanson & Vennad

Kohtumiseni Rahvusraamatukogus!

Ando Kiviberg

VHK poisid: Selline peaks olema eesti mees!

MILLINE PEAKS OLEMA ÕIGE EESTI MEES...
Väljavõtteid Vanalinna Hariduskolleegiumi 3. klassi kirjanditest:

Üks õige eesti mees peaks olema üsna töökas ja alati Eesti eest valmis. Ta peaks olema tugev ja kaval. Rohkem ikka kaval, aga jõud tuleb ka kasuks.
DANIEL TAMM

Õige eesti mees peab käima iga päev. Ta peab oskama eesti keelt ja eesti keeles kirjutada. Tal peaks olema sinimustvalge lips ja kott. Ta peab armastama Eestimaad nagu kõik eestlased.
TRISTAN KREVALD

Mees peab olema väga kõhn ja tugev, kiire ja vallatu. Ta peaks olema prillidega ja tal oleks alati kaasas väike kohver, kus ta hoiab oma viit ilusat õuna. Talle meeldiksid ka makaronid.
RAUL HAAGENSEN

Õige mees peab oskama laulda ja tantsida ja mingit sporti teha. Õige mees võtab ikka puhkust ka. Kui minu isa puhkust võtab, hakkab tal pea valutama.
JAN DUREJKO

Eesti mees peaks olema huumorimeelega ja teadma palju anekdoote. Eesti mees võiks palju lugeda. Elu jooksul vähemalt kaks romaani.
MARKUS MAARJUS SAULYS

Üks õige eesti mees ei tohiks kindlasti vanu kombeid unustada, kuid ei tohiks ka vanaaegne olla. Korralikul mehel võiks ka väga hea auto olla, näiteks Ford Mustang või Hummer. Lahe oleks ka haagissuvila. Samuti võiks ta rikas olla ja selle raha, mis üle jääb, annetusfondidesse panna.
MATTHIAS KALEV

Õige eesti mees peaks oskama süüa teha. Siis saab pereema paar nädalat puhata. Mees peab oskama lastega tegeleda. Nendega õppima ja mängima.
JOHANNES VOLL

Eesti mees ei tohiks olla rikas ega ka vaene. Tal peaks olema auto ja traktor. Koduks peaks tal olema väikene majakene, kus on lõkkeplats ja laut. Ta peaks sööma eesti toitu ning olema oma loomade vastu lahke ja sõbralik. Ta võiks olla kiire jooksja, et saaks püüda oma lambatallesid. Ta peaks tahtma elada ilusat elu ja austama oma lahedat kodumaad Eestit!
JOHAN ALEKSANDER KÖÖP

Täiskustud prill-lauad- osa meie kultuuriruumist

Käisime eile õhtul Altjal, torupillipäevadel.
Ajasin Andol tuju ära, sest tüüpilise (!!!) eestlasena hakkasin Folgist rääkides esile tõstma ebameeldivaid asju- mida, olgem ausad, sel aastal minu jaoks oli vähem kui mõnel eelnenutest.

Koju sõites arutasime Erikuga teemat veelkord ja jõudsime tulemuseni, et minusugused kidisejad hoidku parem oma nokk kinni.
Täiskustud prill-lauad ja situtud põõsad, laialipillutud prügi, mürareostus ja muu tõbritsemine saadavad meid ju kõikjal, kus koos rohkem kui natuke inimesi.
Õllesummeri puhul peame sellist lagastamist loomulikuks- õllesummer ju!
Suvetuuri- platside reostus ei riiva ka silma.
Laulupeo ajal kuhjuvad prügikastid ja esinejate toitlustusaias laiuv laga ajavad harja punaseks.
Ja Folk, see püha üritus- seal olgu aga puhtus ja kord ja ei ühtegi kisakõri ega liigselt alkoholi tarbinud tüüpi...

Ei ole võimalik, kahjuks.
Tõbritsemine on meie pärisosa. Prill-lauale kusemine meie kultuuripärand. Prügi laialiloopimine- visaku esimene kivi, kes mitte eal pole oma peost vaikselt prahti poetanud või vähemasti kirsikivi linnatänavale süljanud!

Ando käest palun tuhat korda vabandust, ei tahtnud ma ta tuju rikkuda, üritus ju suurepärane. Lihtsalt inimesed, kes kohale tulevad (meie ise, eks!)... ei oska, ei taha, ei suuda vääriliselt hinnata korraldajate soovi asju hästi teha. Kes ei usu, lugegu festivali buklett veelkord läbi- seal kõik kirjas.

Värsked folginopped

Pildid tegi Erik. Hetki läbisegi- Johansonide kontserdilt "Õhus on tunda kõrbelõhna"- neil oli väga vinge kava; Liinatšuraq eeslauljad meestelaulutoas, Veljo Tormis Ugalas ettekannet tegemas, kuidas taasõppida regilaulu meile omasel moel laulma, Gruusia meesansambel Tbilisi Pauluse Kirikus ja Lauri "Metsatöll" Õunapuu mehist regilaulu eest võtmas.

Folk nagu Õnne 13, tuleb aga jälle!

Tulime noorema pojaga üleeile hilisõhtul Viljandist ära.
Praegu kallatakse akna taga alla järjekordne ämbritäis valget vett ja rahet, korraks raksatas äikegi- uskuda võib, et juba kümne minuti pärast lõõskab taas päike.
Viljandis olevat parem ilm, enamasti sinine taevas ja mõni üksik vihmapiisk.
Viljandis on pool perest, praegu tundub, see parem pool.
Viljandis on sõbrad.
Viljandis on terve hulk blogijaid, kelle sissekannetest loen (minu jaoks) poolelijäänud peo muljeid.
Pojale oli see sunnitud tulek, ma lihtsalt võtsin ta endaga kaasa, et isa ja vanem vend saaksid öösel rahulikult kontsertidel käia.
Mulle endale oli see poole pealt koju tulemine ette arvata, võõras kohas ma ei maga, igasugune söök mulle ei sobi, kõht ei andesta ühtegi eksimust, kõnnin ma kah kolm korda tavapärasest aeglasemalt... no misasja ma siis olen seal kallitele koormaks!
Tegin oma tööliigutused, ammutasin endasse kuhjaga positiivseid emotsioone ja tulin koju. Käepael on siiani igaks juhuks randmel, et kui peaks juhtuma, et pean kiirelt sõitma... õhtul, kui olen parema poole perest kätte saanud, lõikan lindi läbi.

Muidugi kurvastasid mahajääjad, eriti mees- tema poolest oleks vähemalt poja võinud Viljandisse jääda. Paraku ei ole kuuene veel küps vastu võtma neli päeva lakkamatult uusi muljeid, rahvarohkust ja võõrast ümbrust- vähemasti meie oma ei ole. Koju sõites oli ta nii üleväsinud, et võttis kaheaastase kombel üles kõva jonnituuri ega suutnud uinuda muidu, kui pidin ta sülle võtma ja laulma.

Aga Folk on nagu Õnne 13- mõni aasta võib vahele jääda, mõni pidu võib poolikuks jääda- ükskõik, millal sa folkima satud, tunned end alati oodatuna ja seltskonda kuuluvana.
Nõnda lohutangi nooremat poega - kes, tõsi, eile oli väga rõõmus, et saab rahulikult kodus olla, mängida, õues ringi tustida ja segamatult DVD-d vaadata- et järgmisel suvel on ta aasta võrra vanem ja jaksab rohkem. Lisaks kõigele on ta siis ka vanem vend! Minu poolest saab kõik see mees minna folkima, olen täitsa nõus titega kodus neid ootama ja kooki küpsetama :) Üsna selge, et seegi kord ei loksuta ma kõiksetillemat kodust kaugele. Igal asjal oma aeg!
(Sellest, mismoodi helisevad mobiilid ja vastatud kõned ning paigalistumisest tüdinud imikuid hüpitavad lapsevanemad ansambli Tbilisi kirikukontserdi atmosfääri lõhestasid, üks teine kord.)

*Ühtegi värsket pilti pole siia panna, poeg unustas fotoka koju ja mees parasjagu teeb alles Viljandis pilti. Aga ükskord tulevad ka värskemad pildid! Ülal meenutus aastast 2004.