Olgu või hilja

... mälestused.
Mu hea kolleeg kaotas mõned päevad tagasi isa. (Kummaline on see eesti keel... "kaotama"- tegelikult tähendab see ju sootuks muud).
Mina matsin oma isa ligi üheksa aastat tagasi. Surm oli siis ja on tänaseni ikka pigem loomulik, seetõttu ei mäleta ma end väga leinamas. Võib-olla olen ma lihtsalt üks tuim inimesetükk...
Kuulan Klassikaraadio arhiivist saadet isast ja mõtlen taas kord, et ei teadnud ma temast tema eluajal suuremat, ega tea nüüdki. Pole olnud aega viia end tema loominguga kurssi, ju ei tunne ma kõiki ta laulegi, kui raadio neid mängib...
Aga aasta aastalt tuleb ta mulle lähemale. Kui kuulan, loen või mõtlen, mõistan järjest paremini. Ei teagi, on see seotud ealiste iseärasustega või on see lihtsalt vajadus millestki hoida, mis ei kao.
Teadmine, et sarnasusi on rohkem, kui olen osanud varem vaadata.
Nõnda siis- olgu või hilja, aga olgu. Juured, millest olen võrsunud.